Napoleoni kook

Nii pildil oleva roosilise vaagna kui minu nimega tordilabida on mulle kinkinud ema. Ja kook, see on minu lapsepõlve kook. Ema tegi seda igaks pidu- ja sünnipäevaks. Mäletan selgelt, kuidas veel hilisel õhtul käis tainalehtede küpsetamine (minu jaoks on siiani müsteerium, kuidas see kõik gaasiahjus nii imeliselt õnnestus) ja kui tainaääri jäi üle, siis saime meie vennaga nendega krõbistada. Kook pandi kokku järgmisel päeval ja oooooo, kui hea see oli! Ema tegi selle alati hiiglasuure, mõned lõigud jäid peost alati üle ja need külmkapis seisnud, ammugi mitte enam krõbedad tükid olid minu lemmikud. 

Üks tollal vist mitte niiväga, aga tagantjärgi naljakas seik oli ka koogiga. Taas oli kellegi sünnipäev, ema oli poole ööni küpsetanud, Napoleon oli peo jaoks kenasti vaagnale serveeritud. Et meie Rapla pisikeses korteris ruumiga just priisata polnud, oli kook ootele pandud diivanile. Ja minu tädipoeg, siis lihtsalt väike jõnglane, nüüd tunnustatud korvpallitreener, istus kogemata plärtsti! selle koogi sisse! Ausalt öeldes on mul üsna hägused, et mitte öelda olematud mälestused järgnevast ja sellest, mida laps jalga sai või kas koogist midagi järele jäi, aga itsitama ajab küll siiani.

Täna on mu ema sünnipäev! Ja ehkki ma tean, et mu teispool merd elav ema maiustab täna õhtul hoopis soomepärase Ellen Svinhufvudi-nimelise koogiga, siis meie laual oli tänase tähtsa päeva tähistamiseks Napoleoni kook! 

Siin pildil olen oma emaga Pärnus, aasta on 1972. Mina olen 1-aastane ja ema 22-ne.

Kui ma iseseisvat elu alustades kodust lahkusin, tegi ema mulle imelise kingituse. Kaustik, kuhu on kokku kogutud Nõukogude Naise retseptid, käsitsi kirjutatud meie pere lemmikud, perfokaardid retseptidega, kõik teemade kaupa organiseeritud ja ruudulistele lehtedele kleebitud. See on minu reliikvia, millest olen saanud ikka väga palju inspiratsiooni. Napoleonile on ka seal kaustikus loomulikult terve lehekülg pühendatud. Minu kook sündiski kombineerides sealseid erinevaid (Ida Savi, memme, mamma ja ema enda Napoleon) retsepte. Tainas, millest kook tehtud, on nn. kiirlehttainas, st teda pole vaja mitmeid kordi rullida, külmkapis hoida, rullida, külmkapis hoida jne, piisab vaid ainete kokkusegamisest, vähekesest külmkapis hoidmisest ja mõnusalt krõbedaks küpsev tainas on valmis. Minu kook on neljakihiline, diameetrilt umbes 20 cm ja sellest jagub kuuele. Suurema koogi küpsetamiseks tuleb lihtsalt koguseid kahekordistada.

Napoleoni kook

Kreem:

2 muna
1 dl suhkrut
1 sl kartulitärklist
500 ml piima
poolelt sidrunilt riivitud koor (kollane osa)
1 tl vanilliessentsi või - pastat
50 g võid

Tainas:

250 g võid

250 g nisujahu

100 ml vett

1 sl suhkrut

noaotsaga soola

kaunistuseks tuhksuhkrut

Vahusta munad koos suhkruga kohevaks heledaks vahuks. Lisa kartulijahu, sega läbi. Jäta ootele.
Kuumuta piim koos riivitud sidrunikoore ja vanilliga keemiseni. Vala kuum piimasegu pidevalt segades munavahu hulka. Kalla kreemisegu tagasi potti, sega pidevalt. Kuumuta madalal kuumusel ja sega pidevalt kuni segu pakseneb. Selleks kulub u 15 minutit. Ära keema lase, siis läheb muna tükki. Kui kreem on paksenenud, lisa või tükid ja lase neil segades sulada. Jahuta kreem täielikult külmkapis. Kogu kreem koogi vahele ära ei kulu, aga limpsimiseks peab ju ka midagi jääma:).
Tainalehtedeks puista lauale kuhilana jahu. Tõsta sellele külma või tükid, lisa suhkur ja sool. Haki noaga ühtlaseks puruks. Lisa külm vesi ja vajuta kokku tainaks. Kogu eelneva protseduuri saab teha ka köögikombainis. Lase jahu maitseainete ja külma või tükkidega puruks.lisa vesi ka keeruta tainaks. Kohe kui pall on moodustunud, pane masin seisma, ületöötlemine muudab taina puiseks. Mässi tainatükk toidukilesse ja hoia paar tundi külmkapis.

Kui tainas on külmas puhata saanud, jaga ta neljaks tükiks. Rulli iga tükk küpsetuspaberil (tee see jahuseks ja tainarull ka) paari millimeetri paksuseks kettaks. Torka kahvliga augud sisse.  

Küpseta ükshaaval 230-kraadises ahjus kuldseks, selleks kulub 5-6 minutit. Jahuta. Lõika u 20 cm-se taldriku abil kõik 4 ketast ükshaaval ühesuurusteks. Järelejäänud ääri ära ära viska, need kuluvad ära kaunistuseks.

Aeg kook kokku panna! 

Lao põhjad ülestikku, määri iga kihi vahel kreemi. Määri kreemi ka kõige pealmisele kihile ja selle peale pudista eelnevalt äralõigatud äärte puru. Sõelu peale tuhksuhkrut. Kihtide vahele võib määrida ka hapukat moosi, mulle meeldib rohkem ilma. See on muidugi puhtalt maitseasi. Kaunistuseks ja värviks sobib hästi mõni meie oma mari. Kui keegi nüüd imestab, kus see punane sõstar praegu kasvab, siis need on mu oma põõsalt, eelmisel suvel korjatud ja sügavkülmutatud marjad.
Kooki võib pakkuda kohe, aga mu meelest maitseb hästi ka järgmisel päeval. 

Palju õnne sünnipäevaks, kallis ema!

Caesari salat

Tegelikult on mul Caesari salati postitus juba olemas. Neli aastat tagasi tehtud, üks esimesi postitusi siin blogis üldse. Tunnen juba pikemat aega, et vahepeal täiesti alusetult ülekohtuse kohtlemise ohvriks langenud Caesari salat tuleks taas jalule upitada. Õige versioon ei ole ju õigupoolest kuidagimoodi süüdi selles, et igas nurgapealne toitlustusasutus tundis mingil hetkel moraalset kohustust pakkuda oma klientidele tema pähe kõikvõimalikest salatilehtedest (ka Hiina kapsast tehtud Caesarit on mul olnud au kohata) koosnevat ja veel imelisemate lisanditega (olen näinud apelsinilõikudega versiooni) taldrikutäit, mis kõige tipuks veel üle valatud ollusega, mida klassikalise Caesari kastmega ühendab heal juhul vaid värvitoon. Salati maine oli nii viletsake, et paremad söögikohad ei saanud teda juba sellepärast menüüsse võtta, et see oleks neid justkui viinud mingile madalamale tasemele. Ühe mu lemmiku, superhea köögiga Eesti parimate hulka kuuluva söögikoha omanikud ise rääkisid seda. Ehkki neile endale ka see salat väga maitseb, ei saanud nad seda klientidele pakkuda, kuna "meie ei ole ju ometi mingi Caesari salati koht".
Mina küll ei häbene seda, et mulle Caesari salat meeldib ja kohe väga. Väljas ma seda siiski kunagi ei telli, juba eelpool nimetatud modifikatsioonide tõttu. Sa ei või iial teada, mida täpselt söögikohtade pidajad Eestis mõtlevad Caesari salati all. Teiseks, olen ma välja timminud oma maitsele täpselt sobiva kastmeretsepti. See on parim. Ja isegi kui koostisained on õiged, siis kartuses kehvemat salatit saada, jääb ta alati tellimata. Kolmandaks on Caesari salati kodus ise tegemine nii lihtne, et ma tõesti ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaksin minema sellist toitu restorani sööma. Väljas käies eelistan ikka alati midagi sellist, mille valmistamisega sel moel ma ise hakkama ei saaks või ei  ole tooraine tavainimesele kättesaadav.

Ühesõnaga, siin on siis teist korda blogi ajaloos Caesari salat. Veidi kõpitsetud retsept ja juttu ka pikemalt. Ma ei tea, selle nelja blogipidamise-aastaga olen ma üldse rohkem lobisema hakanud:).

Ei saa muidu, kui ajaloost ka paar sõna.
Maailmavallutamise mõttes võib küll Caesari salati ja Julius Caesari vahele võrdusmärgi panna, aga muud pistmist salatil Rooma keisriga ei ole ka. Seda valmistas esimest korda itaalia-ameerika päritolu kokk Caesar (Cesare) Cardini.
Et 1924. aastal valitses USA-s kuiv seadus, aga inimesed on ju pidutsemise ja alkoholitarbimise suhtes olnud alati leidlikud, sõitsid iseseisvuspäeval, 4. juulil paljud ameeriklased üle piiri Mehhikosse lõbutsema. Tijuanas Caesar Cardini restoranis oli tol päeval nii palju rahvast, et toiduvarud hakkasid otsa lõppema.
Et siiski klientidele midagi pakkuda, valmistas peakokk Caesar veel järelejäänud toiduainetest lihtsa salati. Aga ta ei teinud seda üksinda kööginurgas, vaid tuli isiklikult klientide juurde söögisaali ja segas salati kokku glamuurselt hoogsate liigutustega. Ilmselt ikka selleks, et salati lihtsust ja koostisainete vähesust kompenseerida:) Klassika oli sündinud. Kuuldus põnevast uudsest roast levis kulutulena ja peagi käisid Hollywoodi staarid Tijuanas spetsiaalselt selleks, et süüa Caesari salatit.
Hotell Caesar on Tijuanas avatud tänapäevalgi. Muidugi mõista pakuvad nad seal praegugi oma kuulsat, otse söögilaua ääres valmistatavat ensalada Caesar'it.
Originaalretseptis ei kuulunud salatikastme koostisesse anšoovised, pikantne maitse tuli vaid  Worchestershire'i kastmest. Kui anšoovised ikka üldse kohe ei meeldi, võib nad ju nüüdki välja jätta. Kui juba anšoovistest juttu tuli, siis mitte mingil juhul ei kõlba Caesari kastmesse meie kilust tehtud anšoovised (nt. Kipperi). Siin tuleks ikka kasutada päris õigest anšoovise-nimelisest kalast tehtud konservi. Selle saadavus on viletsake paraku Eestis. Stockmannis on, Nõmme turul olen näinud ja Rataskaevu tänavalt Il Gallo Nero vinoteegist saab ka. Täitsa võimalik, et neid kohti on veel, igaljuhul tavaline supermarketikaup see meil ei ole. Aga kui juba purgike käes, jagub sellest kauaks ja konserv säilub pikalt, seni kuni kalad on õliga kaetud.

Caesari salat
saab suure salatikausitäie või eraldi serveerides 6-8 taldrikutäit, oleneb, kui suured portsud tõsta

1 suur pea (u 400 g) rooma salatit
5-6 viilu röstsaia või ciabattat
sorts oliiviõli krutoonide röstimiseks
1 tl kuivatatud tüümiani, pune või peterselli krutoonide maitsestamiseks
u 50 g Parmesani juustu
Caesari kastet (retsept allpool)

Alustuseks rösti sai. Eemalda koorik ja lõika sai väiksemateks tükkideks. Võid ju lõigata ka perfektsed kuubikud. Aga mulle ei meeldi, kui kodus tehtud toit on liiga täiuslik, ka salat näeb kuidagi isuäratavam välja, kui krutoonid tunduvad nagu rebitud. Tõsta tükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Nirista peale väheke oliiviõli, sega läbi. Soovi korral võib saiakuubikuid maitsestada ka kuivatatud tüümiani, pune või peterselliga. Rösti 200 kraadi juures 5-7 minutit, kuni krutoonid on krõbedad, aga mitte liiga pruunid. Srni, kuni krutoonid jahtuvad, valmista kõige tähtsam komponent, kaste.

Caesari kaste

1 muna
4-5 anšoovisefileed, fileesid pole vaja soolast ega õlist puhtaks pesta
1 sl värsket sidrunimahla
1 tl Worcestershire'i kastet
1 küüslauguküüs
1 tl Dijoni sinepit
noaotsaga suhkrut
1 dl oliivi- ja 0,5 dl rapsiõli
hästi väheke soola
musta pipart

Mina teen kastet alati saumikseriga ja koos kõige vajaliku kapist välja otsimisega võtab see aega maksimaalselt 5 minutit. Nii et ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks peaks salatitegu õige kastme puudumise taha jääma. Kogu õli võib olla ka oliivikas, aga mulle tundub, et nii jääb kaste liiga mõrkjas, seega panen osa rapsiõli. See osa võib olla ka rafineeritud päevalilleõli. Tõsta kõik kastme ained, välja arvatud õli,  saumikseri kannu. Purusta ühtlaseks. Viimasena lisa niristades õli, kogu aeg samal ajal mikseriga suristades. Ja nagu võluväel pakseneb segu majoneesilaadseks siidiseks kastmeks. Anšooviste kogus on maitse asi, kui tahad vängemat kastet, pista neid sisse kasvõi seitse, mahedama maitse sõbrad võivad piirduda kahe-kolmega. 

Nüüd on jäänud veel salat. Rooma salatit saab aastaringselt juba väga paljudest poodidest. Otse loomulikult on ta parim suvel. Uus-Kongo talu roomlane on endiselt lihtsalt võrratu, ei jõua oodata, millal ta juba neil valmib.

Salatil lõika alumine ots ära, nii et saad eraldi lehed. Need pese ja kuivata. Rebi sõrmedega tükkideks. Kindlasti rebi, ära haki noaga.

Sega salatilehed ja krutoonid kastmega. Lõika Parmesanist õhukesed laastud. Osa võid segada salatisse, osa raputa peale. Krutoonidega võid samuti teha nii, et mõned jätta eraldi peale puistamiseks.

Ja siin ta on: omatehtud, lihtsalt parim Caesari salat!

Kahe šokolaadi fondant väikese piparmündiga. Ja emadepäeva kingiloos!

Fondant, väikeses vormis küpsetatud soe šokolaadimagustoit, on nüüd küll selline asi, mida võib leida peaaegu iga restorani menüüs. Pole midagi imestada, pealt küpsenud, seest pehme dessert ongi hea. Ja eriline! Emadepäevaks nagu loodud. Siinse fondanti sisuks on piparmündiga maitsestatud vedel valge šokolaad, mis on lihtsalt taevalik. Kui piparmündiekstrakti hankida ei õnnestu (Piprapoes on saadaval), jäta see lihtsalt välja. Üks väike lisanüanss jääb olemata, aga ega fondant sellepärast tegemata ei saa jääda. Päris üksi vist lapsed selle küpsetamisega hakkama ei saa (aga mine sa tea, need tegelased võivad üllatada kõige ootamatumate oskustega), aga koos ongi vahvam toimetada. Küll aga saavad lapsed ise hakkama südamekujuliste šokolaadikaunistuste tegemisega. Selleks on mugav kasutada Lékué silikoonvormi, mille loosin ka emadepäevaks siinsamas ühele õnnelikule. Sellest allpool. 

Kõigepealt aga fondant! Retseptis toodud kogustest jagub kuuele.

Valge šokolaadi täidis:

0,5 dl 35%-list koort

150 g valget šokolaadi

1 tl piparmündiekstrakti 

Fondant:

75 g tumedat šokolaadi

75 g võid

4 muna

100 g suhkrut

75 g nisujahu
3 tl kakaopulbrit
veidi võid vormide määrimiseks

Kaunistuseks:

šokolaadisüdameid 

maasikaid

tuhksuhkrut

mündi- või melissilehti

Kõigepealt valmista valge šokolaadi täidis. Selleks tükelda valge šokolaad. Kuumuta kastrulis koor peaaegu keemiseni ja lisa valge šokolaad. Kuumuta segades (ära keeda!), kuni šokolaad on sulanud. Maitsesta mündiekstraktiga. Tõsta seniks, kuni teed muid ettevalmistusi, külmkappi.

Edasi tükelda tume šokolaad ja või. Tõsta jälle kastrul tulele ja sulata selles või koos šokolaadiga. Kohe, kui šokolaad on sulanud, tõsta tulelt ja jäta ootele. Vahusta munad suhkruga pehmeks vahuks. 

Tulemus ei pea päris valge ja kohev olema, pigem selline "poolvaht":). Lisa šokolaadi-võisegu (see ei tohiks enam kuum olla, muna võib tükki minna), sega läbi. Raputa ühtlase kihina peale jahu. Sega suure lusika või spaatliga alt tainast üles tõstes õrnalt läbi. 

Nüüd on aeg ette valmistada vormid. Hea on kasutada ramekineid või muid kuumakindlaid portsjonvorme , mille maht vähemalt 1,5 dl. Määri vormid seestpoolt võiga. Ma tegin seda lihtsalt võiste sõrmedega.

Tõsta igasse vormi pool teelusikatäit kakaopulbrit. Vorme keerutades katsu saada see võimalikult ühtlase kihina põhja ja külgedele. 

Tõsta igasse vormi u 1,5 sl fondanti segu. Ära peaks kuluma selle kogusest kusagil pool. Vormi valge šokolaadi massist kuus vabakujulist pallikest ja tõsta need vormi. (Kui tahad teha ettevalmistusi õhtuks või järgmiseks päevaks, siis nüüd on see hetk, kui pooleldi täidetud vormid võib tõsta külmkappi ootele. Hiljem siis vahetult enne valmistamist tee lõpuosa).  Kata ülejäänud tumeda šokolaadi seguga.
Fotol on vormid veel pealmise kihita:

Tõsta täidetud vormid ahjuplaadile. Küpseta eelkuumutatud ahjus 160 kraadi juures (pöördõhk) 15-20 minutit. Kui ahjul pöördõhu funktsiooni ei ole, peaks temperatuur olema 10-20 kraadi kõrgem. Küpsetusajaga on nüüd selline lugu, et seda tuleb peale 10-ndat minutit väga jälgida. Mina hoian oma fondante ahjus täpselt 17 minutit, selle aja sain paika paari-kolme küpsetuskorra ja mõnede fondantist muffiniks muutunud koogikestega. Niipea, kui fondant pealt hakkab  pealt pragunema, ääred on küpsenud ja sisemus vedel, tuleks vormid ahjust välja tõsta. Arvestada tuleb, et peale väljatõstmist küpsevad nad veel vormi kuumuses veidi edasi.

Serveerida võib fondante kas otse vormist või siis väljalöödult. Väljavõtmiseks aita veidi noaservaga äärtest kaasa. Kuna vormi servad olid määritud võiga ja ülepuistatud kakaoga, ei peaks väljavupsamisega mingit muret olema.
Järgneval pildil on fondant tagurpidi pööratud, nii on valge šokolaadi sisu kenasti näha.
Puista enne söömist fondantile tuhksuhkrut, kaunista maasikate ja mündi- või melissilehekestega.

Ja muidugi šokolaadisüdamed! Nende valmistamine on imelihtne, vaja läheb vaid Lékué silikoonvormi ja šokolaadi.
Ühe vormitäie (3 südant) valmistamiseks kulub 200 g šokolaadi. Šokolaad tuleb sulatada. Parim moodus selleks on vesivann. Võta pott, vala sellesse vett. Aja keema, seejärel keera kuumus väiksemaks. Aseta poti peale kauss. Kausi põhi ei tohi veega kokku puutuda, šokolaad sulab kuumast veest eralduvas aurus. Tõsta kaussi tükeldatud šokolaad ja lase sel sulada. Sega aeg-ajalt. 

Vala sulanud šokolaad silikoonvormi,  tõsta see külmkappi ja lase šokolaadil hanguda. Selleks kulub paarkümmend minutit. Kui tahad nüüd kohe otsa valmistada ka teist värvi šokolaadisüdameid, et hiljem kaks värvi kokku panna, eemalda tahkunud šokolaadisüdamed vormist (see läheb väga hõlpsalt) ja täida vorm uue portsu sulatatud šokolaadiga. Valminud šokolaadisüdameid hoia külmkapis ja pane kokku alles vahetult enne serveerimist.

Ja nüüd, tam-ta-ram-taa! Mul on väga hea meel üks Lékué šokolaadisüdamete valmistamise vorm nüüd vahetult enne emadepäeva välja loosida! Selleks anna palun kommentaaris teada, mida head plaanid oma emale või iseendale:) emadepäevaks valmistada. Või on teie peres hoopis kombeks, et üllatavad hoopis lapsed? Kõigi vastajate vahel valib fortuuna juba selle reede, 10. mai õhtul välja ühe õnneliku, kes saab kingituseks sellesama armsa südamliku vormi.

Loosimine toimub koostöös kauplusega Home Decor. Kes loosiõnnele ei looda või ei jaksa tulemusi ära oodata, saab selle vormi endale hankida mugavalt Home Decori veebipoest. Kuni emadepäevani on kogu Lékué valik veebipoest ostes 20%-lise soodustusega. Soodustuse saamiseks peab teadma lihtsalt salasõna. Tähelepanu, ma sosistan selle nüüd: "ema". Kui oled jõudnud veebipoes vajaliku kauba ostukorvi tõsta ja hakkad lahkuma, sisesta sõna "ema" voucheri koodiks ja saadki 20% soodustust!

Lisaks Lékué emadepäeva eripakkumisele on püsivalt ka kogu muu Home Decori kaubavalik Siit nurgast ja sealt nurgast toidublogi lugejatele soodsam. Ostu vormistades sisesta voucheri koodina "siitnurgast" ja saadki 15% soodustust! Home Decori veebipoodi saad siseneda siit.

Ja ärge siis unustage jätta siiasamasse postituse alla oma kommentaari emadepäeva toidulaua ideedega, juba mõne päeva pärast läheb südamlik vorm loosi!

Valgehallitusjuust mesise rabarberiga

Kui paljud desserdid on minu jaoks liiga läilad, et sealt üldse mingeid muid maitseid peale palja magususe eristada, siis sellisest söömaaja finišist, mis koosneb tükist heast juustust ja sellega sobivast magu-hapust lisandist, ei suuda ma küll kunagi loobuda. Soe kreemjas valgehallitusjuust ja külm meest magusust saanud rabarber harmoneeruvad imeliselt hästi! Väga sobilik külalistele magustoiduks serveerida, sest valmistamine ja serveerimine on imelihtne ja sa ei pea selle pakkumiseks kuigi kauaks kööki vangistuma. Rabarberilisandi võib kasvõi mitu päeva ette teha ja külmkappi õiget hetke ootama jätta.
Juustuna sobib hästi kasutada Briet või Camembert'i. Camembert on veidi tugevama maitsega kui Brie. Mõlemaid saab osta nii väikeste pakitud ketastena või suurte keradena. Juustulettidest saab paluda endale lõigata suurest kettast just paraja suurusega sektori. Stockmanni juustuletis on üks imeline kreemjas ja peene maitsega Camembert, küll üsna krõbeda hinnaga, aga kuna tegu on nii rammusa ja tugevamaitselise asjaga, siis ega seda palju ei jaksagi süüa ja maitsenaudingu saab juba üsna pisikesest tükist. Ka meie oma Breti Brie on väga mõnus, olen seda ka samasuguse magustoidu tegemiseks (tookord küll murakamoosiga, nämm!) kasutanud.

Valgehallitusjuust mesise rabarberiga

Jagub neljale

200 rabarbereid

0,5 dl vett

u 4 sl mett

u 200 g valgehallitusjuustu (Camembert või Brie)

Rabarber:

Tükelda rabarberid veinikorgi pikkusteks juppideks. (See, et retsepte on kombeks kirjutada käskivas  kõneviisis ei tähenda, et sa ei võiks tegelikult oma rabarbereid lõigata täpselt sellisteks nagu soovid.)

Koorida pole tarvis, noorte rabarberite koor on õrn ja ilus roosa värv tuleb pealekauba. Aga paksemad varred võiks lõigata pikkupidi õhemaks, väga peenikesed võivad jääda nii kuidas nad on.

Tõsta kastrulisse vesi ja rabarberitükid, kuumuta keemiseni. Esialgu võib tunduda, et vedelikku on vähe, aga rabarberist eraldub piisavalt mahla ja mesi on ka vedel. 

Kui rabarberid on kuumad, lisa mesi ja lase 5 minutit keeda. Rabarberid peaksid parasjagu nii palju pehmenema, et pole enam krõmps-kõvad, aga tükid säilitavad kuju. Maitse ja kui tunned , et võiks magusam olla, lisa mett. Tõsta kuumuselt ära. Lase jahtuda.

Juust:

Tõsta juust küpsetuspaberile ja kuumuta 180 kraadises ahjus umbes 8 minutit, kuni sisu hakkab sulama, aga ei ole veel päris vedel. Kui kasutad väikest juustukera, näed, et see tõmbab "kaane" kergelt kummi.

Tõsta juust ahjust välja, lase hetk taheneda ja lõika portsjoniteks. Väikese juustuketta saad lõigata neljaks sektoriks, kui kuumutasid suurest juustukerast lõigatud sektorit, lõika see viiludeks. 

Paku sooja juustu külma rabarberiga.

Tarte Tatin kardemonihõngulise rabarbriga

No mina igaljuhul ei jõua küll hambad ristis oodata, millal see kodumaine rabarber ükskord valmis saab. Peenras pistsid küll pisikesed roosad nupukesed oma ninad juba mullast välja, aga söögikõlbulikuks sirgumiseks läheb ikka veel aega. On õige hetk üles tunnistada, et oma esimese rabarbritoidu tegin ma juba aprilli algul, kohe kui poes värsket rabarbrit nägin. Ausõna, mul oli täiesti ükskõik, et see ei olnud kodumaine, lihtsalt selleks ajaks oli kevadeigatsus juba täiesti vastupandamatuks muutunud. 

On aga üsna kindel, et kui oma rabarbrid valmivad, teen seda kooki veel ja korduvalt. 

Kui kellelgi on veel sügavkülmas eelmse hooaja rabarbreid, siis siin saab nad kenasti ära kasutada.

Tarte Tatin, maakeeli pahupidi pirukas, on kook, mille sünnilugu on vast paljud kuulnud. Kogu see stoori õekeste Tatin'ide äpardusest kõlab muidugi veidi uskumatuna, aga olgu siis pealegi, legend on legend. Lugu juhtus 1880-ndatel Prantsusmaal hotellis Tatin. Hotelli pidasid õed Stéphanie ja Caroline Tatin. Stéphanie, kelle hooleks oli söögitegemine, olla hakanud tegema õunapirukat. Väsimusest või hajameelsusest või ei teagi millest tingitult sellised asjad teinekord ka parimates peredes juhtuvad, unustas ta panni sootuks ja õunad jäid võisse ja suhkrusse liiga kauaks küpsema. Kõrbelõhna tundes otsustas ta päästa, mis päästa annab ja kattis panni tainakettaga ning pistis kiiresti ahju. Ja hiljem, pärast küpsenud koogi ümberpööramist ja maitsmist, oligi klassik sündinud! Ehkki traditsiooniliselt õunakook, võib pahupidi pirukat täiesti vabalt teha ka teiste puuviljade või marjadega: pirnid, aprikoosid, ploomid, mango, ananass ja paljud teised sobivad imehästi. Ka soolased Tarte Tatin'id on superhead: sibulatega, kõrvitsaga, tomatitega jne. Põhjaks võib kasutada ka lehttainast.

Tarte Tatin rabarbriga

Põhi: 

2, 5 dl nisujahu

2 tl suhkrut

100 g võid

näpuotsaga soola

1 munakollane

2-3 sl külma vett

Karamell:

1 dl suhkrut
50 g võid

Kate:

u 300 g rabarbrit

1 sl suhkrut

0, 5 tl purustatud kardemoni

Alusta põhjast. Mikserda jahu, suhkur ja sool koos külma või tükkidega puruseks seguks. Lisa munakollane ja veidi külma vett. Mikserda seni, kuni tainast moodustub pall. Vajuta see lapikuks, mässi toidukilesse ja hoia pool tundi külmkapis. Kogu eelneva tegevuse võib loomulikult teha ka käsitsi: näpi või haki jahu koos maitseainete ja külma või tükkidega puruks, lisa munakollane ja vesi ning sõtku kiiresti ühtlaseks tainaks.

Sel ajal kui tainas külmas puhkab, tee muud ettevalmistustööd. Kui sul on terved kardemoniseemned, purusta need uhmris. Kui on jahvatatud kujul, siis jääb see etapp vahele. Aga ma ei saa mainimata jätta, et nagu kõigi maitseainete puhul, on värskelt purustatud kardemon tunduvalt aromaatsem kui juba valmis jahvatatud.

Karamelli valmistamine ei ole keeruline, aga nõuab tähelepanu ja kannatlikkust. Vala suhkur ühtlase kihina vormi põhjale. Tõsta pliidile ja lülita sisse kuumus. Mitte päris maksimum, aga küllalt kõrge. Nüüd hakkab suhkur sulama. Kõige tähtsam on MITTE SEGADA, segades läheb suhkur tükki. Võid vormi käepidemetest hoides ja edasi-tagasi loksutades aeg-ajalt veidi suhkrut liigutada, et sulamist ühtlustada ja kiirendada. Kui suhkur on tumeda merevaigu värvi ja hakkab  kergelt mullitama, tõsta vorm pliidilt. Lisa või suuremate tükkidena ja sega ühtlaseks. Jah, nüüd võib lõpuks segada.
Tükelda rabarber. Ma lõikasin pikemateks juppideks, aga võib vabalt ka väiksemad tükid teha. Säti rabarberitükid karamellile nii, et nad oleksid võimalikult tihedalt üksteise kõrval. Siis jääb pärast ümberpööramist koogi pealispind kena. Puista rabarbrile kardemon ja suhkur.

Võta külmkapist tainas, lase viis minutit toatemperatuuril pehmeneda. Rulli kahe küpsetuspaberi lehe vahel u 3 mm paksuseks kettaks. Ütlen kohe ära, et tainast jääb 21 cm suuruse diameetriga koogi tegemiseks veidi üle, aga väiksemat kogust pole ka mõtet teha. Lõika tainas vormist õige pisut, nii sentimeetri jagu  suuremaks kettaks ja tõsta rabarberitele. Suru ääred sissepoole. Ülejäänud tainas lõika näiteks ribadeks ja küpseta kasvõi küpsisteks:) 

Küpseta kooki 180 kraadises ahjus 30-35 minutit. Küpsemise ajal võib karamell taina äärte vahelt veidi välja mullitada, see on täiesti ok. 

Võta kook ahjust ja lase seista 10 minutit. Tõsta serveerimistaldrik vormi peale ja pööra kogu kupatus kiire liigutusega pahupidi. Eemalda pealt vorm ja voilá!, kook on valmis! 

Rabarbri Tarte Tatin on parim soojalt, koos jäätise või paksu Kreeka jogurtiga. Kui kooki jääb üle, siis saab teda edukalt hiljem sellesama punase serveerimisaluse peal kas ahjus või mikros üles soojendada.

Stéphanie ja Caroline Tatin küpsetasid oma tarte tatine'e pannil, mis kannatas nii pliidil küpsetamist kui ahjukuumust. Olen ise ka varem nii teinud, näiteks see  õuntega Tarte Tatin valmis justnimelt malmpannil. Kui panniga on koogi pahupidi pööramisel oht, et osa karamellist jääb ikkagi pannipõhja kinni, õnnestub selle piltidel näha oleva Emile Henry Tarte Tatin'i vormiga väljalöömine alati perfektselt. Vormi käepidemetest on tagurpidi pööramisel mugav kinni hoida. Komplektis on koogivorm ja serveerimistaldrik, mõlemad keraamilised. Suuruseid on kaks, 21 ja 30 cm, minu kook on tehtud 21 cm vormis. Vormi tohib kasutada nii gaasi- kui ka keraamilisel pliidiplaadil. Võib pista sügavkülma, kasutada ahjus, mikrolaineahjus ja grilli peal. Serveerimistaldrikut ära pliidile pane. Pesta võib mõlemat osa nõudepesumasinas. Vormiosa saab kasutada ka ahjus muude asjade küpsetamiseks, näiteks köögiviljavormid, gratäänid, frittatad ja muud munaroad. 

Pärit on see praktiline ja ilus abiline Home Decorist.

Šoti munad

 

Päikesest õhetav nägu, riisumisest rakkus käed, mitte just daamiliku välimusega küünealused, lõkkelõhnalised juuksed ja lapsed, kes tuleks koos riietega vanni pista ja niiiiii mõnus rammestus ja rahulolu õues veedetud nädalavahetusest ja aias müttamisest. Ilmselt ei ole ma ainuke eestlane, kelle pühapäev saab õhtusse selliste tunnetega.
Peale hullu rassimist nõuab organism tugevat toitu! Šoti munad ehk Scotch Eggs on täielik proteiinipomm, mis aitab taastada jõuvarusid.
Tegu on tüüpilise Briti pubitoiduga, mis seiab sageli koha piknikukorvis. Toekas amps maitseb hästi nii soojalt kui külmalt ja on eriti meelepärane khm-khm... meesperele.
Kui traditsiooniliselt  tehakse Šoti mune rohkes õlis frititult, no ikka väga rohkes õlis, siis minu munad on korduvalt õnnestunud ka lihtsalt pannil praadides. Kalorite hulgas ilmselt märkimisväärset kokkuhoidu pole, aga vähemalt õli jääb raiskamata.

Šoti munad

400 g väherasvast seahakkliha (või siga ja veis pooleks või natuke lammast ka lisaks, ühesõnaga lemmiksegu)
2 sl nisujahu
soola
pipart
5 keedetud muna
0,5 dl rapsiõli
Paneering:
1 muna
1 dl riivsaia

Sega hakkliha nisujahuga, maitsesta soola ja pipraga. Jaga mass viieks võrdseks osaks. Vajuta need laual lapikuteks ketasteks. Aseta iga hakklihaketta keskele muna. Mätsi hakkliha ümber muna. Patsuta käte vahel ühtlaseks, nii et muna oleks ühtlaselt hakklihaga kaetud.
Lää ühele taldrikule lahti muna, teisele vala riivsai. Veereta palle kõigepealt munas ja seejärel hästi kergelt riivsaias.
Prae palle keskmisel kuumusel õlis. Keera sagedasti, et kõik küljed läbi küpseksid ja hakkliha tooreks ei jääks. Kokku kulub praadimiseks umbes 10 minutit. Tõsta majapidamispaberile nõrguma ja tahenema. Enne söömist lõika keskelt pooleks.

Apelsinimaitselised kaerakliiküpsised

Meie pere laste viimase aja lemmik-küpparid! Ja minu meelest on ka neis koos kõik, mis ühtedes heades küpsistes olema peab: maitse, krõbedus ja tervislikkus. Ja kui paraku teinekord need kõige tervislikumad küpsetised kipuvad olema segiajamiseni sarnased saepuruga, siis kaerakliiküpsised on sellest väga kaugel. Neidsamu küpsiseid küpsetasin muide eelmisel suvel Põhjaka mõisas "Toidublogijad Põhjakal" ettevõtmise raames. Apelsinised kaerakliiküpsised olid menüüs rästitud rabarbri ja mascarponega.    
Paar sõna kliidest, mis moodustavad neist küpsistest lõviosa. Kliid eralduvad terade jahvatamisel. Nad on kestad koos nende külge jäänud idu- ja toitekoeosakestega, nii et tegu on tõeliselt toitainerikka kraamiga. Kliisid saab nii nisust, rukkist kui kaerast, aga nagu on kirjutanud Urmas Kokassaar oma artiklis "Kliid ja kiudained käsikäes", seisavad just kaerakliid esirinnas beetaglükaani sisalduse osas. Beetaglükaan aitab eemaldada kehast sapphappeid ja aitab kaasa kolesteroolihulga vähendamisele organismis.
Ühesõnaga: väga tervislikud, imelihtsalt valmivad ja mis kõige tähtsam, supermaitsvad küpsised! Sobivad hästi niisama krõbistamiseks, koos klaasi piima või ka kisselli kõrvale.

Apelsinimaitselised kaerakliiküpsised
16-18 tk. 

60 g võid
80 g suhkrut
2 sl nisujahu
100 g kaerakliisid
1 tl küpsetuspulbrit
noaotsaga soola
1 muna
poole apelsini riivitud koor

Sulata või.
Sega omavahel kuivained. Lisa neile sulavõi, kahvliga lahtiklopitud muna ja riivitud apelsinikoor. NB! Apelsinikoor nühi enne riivimist hästi hoolikalt kuuma vee ja nõudepesusvammi kareda poolega puhtaks.
Jaota tainas teelusikaga tõstes väikeste pätsikestena kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Jäta piisavad vahed, kuhilad vajuvad küpsedes laiemaks.
Küpseta 200 kraadi juures umbes 7 minutit, kuni küpsised on kuldsed.
Tõsta plaadid ahjust ja lase küpsistel plaadil jahtuda. Kui esialgu võib tunduda, et nad on pehmevõitu, ära muretse, jahtudes muutuvad krõbedaks.
Ja veel, kes soovib, võib tainasse lisada u 1 tl uhmris purustatud fenkoliseemneid. Imeline!

Retsept ilmus aprilli Pereköögis (Kiired argiroad).