Sidrunine suvikõrvitsamoos

Tundub, et suvikõrvitsast moosi keetmine on sel suvel ja sügisel eriti popp. Peale mitme teise ja lõpuks selle postituse lugemist otsustasin ka ise asja ära proovida.

Me peenral kasvavad teiste hulgas kauni kollase koorega suvikõrvitsad. Korjan nad ära alati enne, kui koor liiga paksuks ja seemneosa liiga suureks läheb. Tahtsin proovida, kas õnnestub koorimata suvikõrvitsast ja sidrunist kokku keeta peagi saabuvateks pimedateks ja sombusteks päevadeks-õhtuteks üks tõeliselt päikeseline erkkollane moos. Õnnestus! Lisaks maitseb ta nagu C-vitamiini pomm. Moos kui relv sügiskaamose vastu.

Moositeoks võtsin

1,2 kg suvikõrvitsatükke*

1 dl vett

500 g moosisuhkrut

4 sidruni mahl ja riivitud koor

Panin suvikõrvitsatükid koos veega potti, ajasin keema ja lasin vaiksel tulel podiseda umbes tund aega, kuni suvikõrvits oli täiesti pehme ja kergesti lagunev.

Et saavutada tükkideta marmelaadi konsistentsi, tõstsin poti tulelt ja püreestasin suvikõrvitsa saumikseriga täiesti ühtlaseks massiks.

Tõstsin poti uuesti tulele, lisasin moosisuhkru, sidrunimahla ja -koore. NB! Kui ei kasuta mahesidruneid, siis tuleb sidrunid pealt kuuma vee ja kareda svammi või harjaga eriti hoolikalt puhtaks nühkida, et vabaneda vahast ja igasugu muust saastast, millega tavapoe tsitruselisi pritsitakse. Lasin keeda veel 10 minutit. Selles staadiumis võib tekkida ka vahtu, see tuleks vahukulbiga eemaldada.

Moos läks kuumalt kuumadesse steriliseeritud purkidesse, kaaned peale ja valmis ta oligi. Et ma olen nüüd sellise keedupoti uhke omanik, millel on seespool mõõteskaala, saan pidulikult teatada, et moosi sai sellest kogusest 1750 ml.

*nagu öeldud, ei koorinud ma neid ega eemaldanud seemnekodasid, kuna selleks polnud vajadust. Kui tegu on paksema koorega ja vanemat sorti suvikõrvitsatega, tuleks koorida ja eemaldada seemned koos neid ümbritseva pehme viljalihaga.