Kalaturg

Igal laupäeval Tallinna Linnahalli kõrval Kalasadamas.

Tõeline turumelu, palju rahvast, jutukad müüjad, suur valik värsket Eesti vetest püütud kala: räim, angerjas, haug, tuulehaug, ahven, latikas, linask, lest, koha, särg, rohkem ei tule meelde praegu... Kasvandusest karp, tuur, paalia, forell ja forellimari. Kõik väga värske ja ilus, kasvanduse omad lausa elusad. Mõnusa auraga koht, kus olla kalaturgu peetud juba sada aastat tagasi.

Soovitan kohale minna kohe hommikul kella kümnest, siis on kõik parimas värskuses, lisaks võivad hiljem kuumimad artiklid juba läbimüüdud olla. Minge ja nautige!

...keskpõrandale kokku! Aasta toidublogimist.

See on kaart minu tütrelt.

Täna aasta tagasi postitasin siia blogisse esimese sissekande. Ei saa öelda, et aastake blogimist mind muutnud poleks. Kirg toidu ja kõige sellega seonduva vastu on suurenenud veelgi.

Ja fakti, et tänu heale toitumusele olen võib-olla paar kilo raskem kui varem, muudab täiesti tühiseks asjaolu, et söögi tegemine, sellest kirjutamine ja ühised söömaajad pere ja sõpradega teevad mind mitu tonni õnnelikumaks.

Mu pesamuna, kes blogi loomise alguses oli mõnekuune, on kasvanud sõna otseses mõttes köögis ja teab söögist ja söögitegemisest ilmselt rohkem, kui ma arvata oskan. Näiteks näitas ta üles hämmastavat osavust porru tükeldamisel. Originaalsest lähenemisest asjale rääkimata.

Ka teised lapsed on sageli ninapidi söögiteo juures.

Esimese kommentaari blogisse kirjutas Pille. Esialgu tundus uskumatu, et keegi üldse lookesi mu toidutegemisest loeb, saati veel kommenteerib! Seniseks on enim kommentaare supipostituse all. Ise olen ma väga agar teiste toidublogide lugeja ja sageli tunnen vajadust

ka kaasa kobiseda.

Ehkki mõned algusaja fotod tunduvad praeguseks naljakad ja retseptid kummalised (näiteks see tomati-basiilikusalat siin kõlab küll nagu vorsti hapukurgi ümber keeramise õpetus), ei kavatse ma neid kustutada ega ka fotosid parema vastu vahetada, sest mulle just meeldibki nii nagu on. Et siis tegin nii ja nüüd teen naa. Et ikka arengut ka näha oleks.

Tänu blogimisele on mind leidnud mõned toiduga seotud tööotsakesed. Näiteks catering lühimängufilmi "Külm on" seltskonnale:

Peagi saan kätt proovida ka pisukese ajakirjandusliku katsetusega. Lugu meie pere söömistest ilmus “Oma Maitses". Ka siinkohal oli blogi mängus, õieti Tuuli, kes blogi lugenuna arvas, et selline artikkel võiks ilmuda. Olen tutvunud soojade, südamlike, tarkade ja lõbusate kaasblogijatega. Mõnega oleme kohtunud ka päriselus ja tuleb tunnistada, et positiivsemat seltskonda kui toiduhuvilised on raske leida.

Toidust kirjutamine on pannud mind rohkem kui varem tegema kõike algusest peale ise. Minu jaoks on parim, kui tooraine , ükskõik kas loomne või taimne, saabub võimalikult naturaalselt ja ühes tükis, et siis saaksin ise temaga ette võtta, mis tarvis.

Ema räägib, et olin mõneaastasena hommikul voodiäärel istudes ja unesegaselt endale lasteaeda minekuks sukapükse jalga tirides ohanud südamest sõnadega: “Ma armastan ilu ja harmooniat!”. On asju, mis ei muutu:

:)

Tänan kõiki, kes on viitsinud aastajagu mu lohelauseid lugeda ja pildikesi kookidest, kastmetest, lastest, aiast ning erinevas küpsusastmes loomadest ja taimedest vaadata. Jätkame samas vaimus!

Tomatipüreesupp basiiliku ja kitsejuustuga

Facebooki potsatas selle aasta 50 parima restorani edetabelis esimeseks platseerunud kohvikult teavitus : 25.05.2010, teisipäeval lõunamenüüs: tomatipüreesupp basiiliku ja kitsejuustuga, 40.-

Olin just vahetult enne külmkapi sisu revideerides mõelnud, mida kahele lõunaks valmistada ja näe, siin ta oligi! Võtsin pealkirja sõna-sõnalt ja tegingi supi ainult kolmest komponendist:

1 purk kooritud tomateid (mul oli Rainbow)

basiilikut

2 spl pehmet kitsejuustu (Soignon näiteks)

Lisaks:

1 dl vett

suhkrut, soola, pipart

Panin tomatikonservi potti, lisasin vee ja lasin vaiksel tulel 15 minutit podiseda. Püreestasin blenderis. Maitsestasin suhkru ja soolaga.

Serveerimiseks tõstsin kuuma supi kahte taldrikusse, lisasin mõlemasse supilusikatäie kitsejuustu, rebisin basiilikulehti ja jahvatasin peale musta pipart. Iga sööja saab oma kitsejuustu ise supi sisse ära segada ja imetleda, kuidas punasest supist saab oranž. Muidugi võib sulatada kitsejuustu ka juba potis supi sisse.

Juurde röstisin veel mõned ciabattast lõigatud crostinid, millele määrisin karulaugupestot.

Originaalis oli supp arvatavasti midagi hoopis teistsugust. Aga mina ei ole ka Roman, vaid Mari-Liis ja toit sai minumoodi. Oli hirmus hea, puhta ning selge maitsega. Kõik sai otsa ja nõuti järgmine kord veel.

Niimoodi sai täna kodus "Mooni" tehtud.

Grillitud köögiviljad

Lisaks võitlemisele tigedate sääseparvedega või õieti vaatamata sellele oli meie nädalavahetus sisustatud aiatööde, puhkamise ja grillimisega. Õue vaadates võib suve selleks korraks taas lõppenuks pidada, loodame, et lähema kolme kuu jooksul mõni soe päev ikka veel antakse:)

Selliselt tehtud köögiviljad sobivad kas eraldi taldrikutäiena söömiseks või liha/kala kõrvale. Kasutada võib just neid köögivilju, mis meeldivad või mis parasjagu käepärast: pommu, porru (keeta enne grillimist vees poolpehmeks), viilutatud fenkol, küüslauk, suvikõrvits, tomat, seened, porgand. Erinevat värvi paprikad on väga head: grilli tervena igalt küljelt mustaks ja pane kaussi kaane alla jahtuma. Jahtunult koori ja lõika väiksemaks.

Köögivilju võib võtta just sellises vahekorras ja koguses nagu meeldib, seega mingit grammi- ega isegi tükitäpsusega retsepti siin pole.

Ma olid kapis baklažaan, suvikõrvits, kirsstomatid ja pruuni šampinjonid.

Köögiviljad viilutada, määrida või pritsida kokku oliivõliga ja grillida paar minutit mõlemalt poolt. Kirsstomatid lõikasin pooleks. Tomatid ja seened (ka vähekese õliga segatult) grillisin aja ja ruumi kokkuhoiu nimel fooliumalustel. Neile piisab 4-5 minutist.

Tõsta grillitud köögiviljad kaussi. Alles nüüd maitsesta: haki sisse värskeid meelepäraseid värskeid ürte (tüümiani, rosmariini, basiilikut, peterselli, münti, punet jne). Lisa meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart, sega hulka veidi õli (ka grillimise juures on õli kasutatud, seega jälgi, et liiga ei saaks) ja maitse järgi veiniäädikat. Grillitud köögiviljade juurde klapib väga hästi balsamico.

Sellised köögiviljad ei pea pakkudes olema kuumad, parimad on toa- või siis õigemini suvisel õuetemperatuuril.

Grillitud kanasüdamed

Kanasüdamed on ilmselgelt alahinnatud tooraine. Mitmeid peletab asjaolu, et lihatükikese näol on tegu südamega, mis minu kogemuse järgi paljudele on vastuvõetamatu (kahju, kallikesed), seetõttu väga laia tarbijaskonda ei teki vist neile kunagi. Püüan omalt poolt siiski natuke kanasüdameid populariseerida-grillitud kujul.

Selleks sobivad nad ideaalselt, sest on just paraja ampsu suurused, kergesti vardasse aetavad ja valmivad väga kiiresti.
Lisaks sellele on kanasüdamed väga maitsvad, ausalt. Krõmpsud ja õrnad, maheda maitsega.

Kasutasin paki sügavkülmutatud kanasüdameid. Viskasin paki ära, enam vaadata ei saa, aga vist oli 500 g. Sulanud südametel eemalda nähtavad arterid (valged torukesed), rasv las jääb külge.

Marinaad:

1 dl oliivõli

1 spl mett

1 spl sidrunimahla

1 tl tšillihelbeid

1,5 spl sojakastet

2 dl hakitud siledalehelist peterselli

soovi korral ka küüslauku

Lase külmkapis seista 3 tundi.

Aja südamed vardasse nii. et nad ei oleks päris üksteise otsas. Raputa peale natukene soola-tõesti vähe, sest marinaadi kuuluv soja on juba põhitöö ära teinud. Grilli kuumal grillil mõlemalt poolt umbes 3 minutit. Söö kohe hästi kuumalt!
Südametest serveerimisvaagnale tilkunud kastme kokkukraapimiseks tegin grillil mõnusad krõbedakoorelised seest pehmed saiad:

lõikasin baguette'st diagonaalis viilud, piserdasin oliivõliga ja puistasin peale kuivatatud tüümiani ja punet. Grillisin mõlemalt poolt 1 minut.

Lihtne vaniljekaste

Lihtsam ja vähem munakollaseid nõudev alternatiiv klassikalisele custardile ehk crème anglaise'le.

2 munakollast

1 spl suhkrut

mõni tera soola

3/4 spl maisitärklist

2,5 dl piima

1 spl vaniljesuhkrut (Meira naturaalsest vaniljest tehtut näiteks)

1 spl võid

Klopi munakollased lahti, lisa suhkur, sool, tärklis ja piim. Kuumuta hästi madalal kuumusel pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Aega läheb umbes 10 minutit. Tõsta tulelt, sega hulka või ja vaniljesuhkur. Jahuta vispliga segades. Lihtsalt seistes jahtuma jättes võib munakollane tükki tõmmata ja siidise kreemi asemel saad munapudru.

Mõnus lisand magustoitudele ja kookidele, rabarbri- või õunacrumble'i juurde täitsa vältimatu. Sobib kasutada ka napoleonikoogi kreemina.

Nõgese-kartulisupp

Minu aeda jäävad alati mõned niitmata, rohimata ja umbrohutõrjumata veidi metsistunud nurgatagused. Kust ma muidu saaksin kevadeti oma nõgesed, oblikad, võililled, jänesekapsad ja nurmenukud? Ja kuhu teevad oma pesa linnud, siilid, mutukad ja putukad? Kus peidab ennast rebane? Kus käiakse ainult kummikutega, sest kohata võib rästikut? Igas aias, kui ta pole just linna viks ja viisakas majaümbrus, peavad sellised sopid olema. Muidu maja pool on meil ikka täitsa kultuurne ja hoolitsetud, tegelt ka:)

Nõges on üks järjekordne tore kevadine söödav taim, mille tervistavast mõjust saab lugeda siit Aive Luigela artiklist. Korjata tuleks ainult puhtast kohast ja noori lehti. Kummikindad on suureks abiks:)

Kui keegi mõtleb, et no kuhu ma seda nõgest ikka sisse panen, siis kasutamine on sarnane spinatile: näiteks supid, pirukad, kotletid, vormitoidud, lasagne, omlett.

Nõgese-kartulisupi jaoks on tarvis:

4 suurt peotäit värskeid noori nõgeselehti

4-5 kartulit

800 ml köögiviljapuljongit

2 spl hakitud maitserohelist (tilli, peterselli, murulauku vms)

soola (vajadus oleneb puljongi soolasusest)

Serveerimiseks:

keedetud muna

hapukoort

Pane pestud nõgeselehed potti keeva vette ja kupata korraks keema. Nõruta. Nüüd nad enam ei kõrveta.

Keeda puljongis kartulid, lisa hakitud maitseroheline, nõgeselehed ja sool.

Lauale andmisel lisa igasse taldrikusse pool muna ja hapukoort.

Retsept on üsnagi mugandatud versioon nami-nami omast.

Veel hooajalisi söödavaid taimi:

Nurmenukulehed salatisse.

Hapuoblikas supiks, salatisse, niisama närimiseks.

Jänesekapsas salatisse ja niisama suhu pistmiseks.

Nagu pildilt näha, on mul aias üks väga produktiivne iidvana mitmeharuline pihlakas, mille harude vahelt võib kasvamas leida nii jänesekapsaid kui metsmaasikaid.

Rabarbri-beseekorvikesed

Olen külastanud nüüdseks mõnel korral Rocca al Mare keskuses asuvat Marks & Spencer toidupoodi ja lahkunud sealt toredate pakikeste-purgikestega.

Leidsin riiulilt muuhulgas korvikesed ehk tartaletid, ingliskeelse tootenimetusega "8 all butter tartlets". M&S-le omases pehmelt öeldes omapärases eestikeelses tõlkes oli see "8 võikooki". Korvikeste koostist lugedes olin vägagi positiivselt üllatunud: nisujahu, või, suhkur, vabapidamisel kanade munad, vesi, sool. Ja kõik! Ei mingit margariini, stabilisaatoreid, lõhna-, värv- ega säilitusaineid. Justnagu kodus tehtud. Olen muidu korvikesed ikka ise valmis meisterdanud, need poe omad aga tahtsin küll ära proovida.

Tegin täidiseks ja katteks täpselt samad asjad, mis nädalataguste beseekattega rabarbri-maasikapottide puhul. Täitsin 5 korvikest jahtunud rabarbri-maasikaseguga ja tõstsin peale

vahustatud munavalge. Küpsetasin 180-kraadises ahjus 15 minutit.

Väga maitsvad olid, nii et edaspidi hoian pakikest "8 võikoogiga" igaks juhuks kapis, et kui teinekord kiiresti vaja, oleks võtta.

Kui aga ikka soov korvikesi ise küpsetada on vastupandamatu (jah, selline asi võib tõsise söögitegemissõltuvusega inimestel nagu mina näiteks, teinekord ette tulla), siis siin on Pâte sablée (prantsusepärane rammus ja mure magusa koogipõhja tainas) retsept, mille järgi teen krõbedaid maitsvaid põhjasid:

Tarvis läheb:

2 tl mandlilaaste

4 tl suhkrut (2 tl+2 tl)

50 g toasooja võid

1 tl vaniljesuhkrut (kasutan Meira naturaalsest vaniljest tehtud suhkrut, kus vaniljetäpikesed sees)

mõni tera soola

100 g nisujahu

1 munakollane

Jahvata mandlilaastud ja 2 tl suhkrut köögikombainis peeneks puruks. Sega omavahel korralikult segamini mandli-suhkrusegu, pehme või, vaniljesuhkur ja sool. Seda võib teha mikseriga. Lisa ülejäänud 2 tl suhkrut ja jahu, sega. Lisa munakollane, sega. Tainas peab olema väga ühtlaselt segunenud. Vajuta lapikuks kettaks ja pane vähemalt kaheks tunniks külmkappi.

Rulli külmkapist väljavõetud tainas kahe küpsetuspaberi lehe vahel õhukeseks. Lõika oma tartaletivormidest 2 cm suurema läbimõõduga kettad. Tõsta need ettevaatlikult vormidesse. Kui tainas peaks tõstmisel katki minema või rebenema, patsuta katkine koht sõrmeotstega terveks.

Torka põhjadesse kahvliga mõned augud ja pane veel 30-ks minutiks külmkappi.

Lõika vormide sisse küpsetuspaberist ringid, täida need kuivatatud ubade, herneste või spetsiaalsete keraamiliste küpsetusraskustega.

Küpseta eelkuumutatud 180-kraadises ahjus 15 minutit. Lase täielikult jahtuda, eemalda raskus. Korvikesed ongi täitmiseks valmis.

Pasta võilillelehtede ja singiga

Vaatamata sellel, et mu aiamaal veel peale rabarbri, murulaugu, salvei, veel mõne ürdipõõsa ja umbrohu veel suurt midagi ei kasva, pakub loodus praegusel aastaajal nii mõndagi. Just toosama viimatimainitud umbrohi naadi, nõgese ja võilille näol inspireerib mind igal kevadel neist vitamiinipommidest kõiksugu roogasid valmistama. Mõnele nooremale pereliikmele on targem esialgu küsimusele "mis lehtedega see pasta on" vastata diplomaatiliselt "rukola, kallike" ja siis pärast nii muuseas mainida, et see oli nali, tegelikult olid võilillelehed. Tagantjärgi arvati, et väga head lehed olid olid:)

Võilillel on praegu hooaeg - lehed on veel õrnad ja maitsvad. Kevade edenedes muutuvad nad peagi liiga mõruks ja sitkeks ega ole enam hõrgud. Olen kuulnud ka sellest, et "piim", mis määrib käsi, võib tekitada ohtral tarbimisel seedehäireid , aga seda ainult suvise võilille puhul. Võilillelehtede maitse tuletab meelde midagi rukola ja spinati vahepealset, aga on siiski täiesti omamoodi. Mina pean sedasorti kraami delikatessiks. Ehkki võilill kasvab pea kõikjal, tuleks söömise jaoks lehti korjata ikka oma aiast või puhtast loodusest. Sõiduteede ääres ja linnas kasvavaid ma omale küll suhu ei paneks.

Sellega seoses tuleb meelde veel söödavate taimede osas, et lihavõtete aegu ilmus Päevalehes pasharetsept (ei mäleta enam autorit), mille juures oli kaunistamiseks kasutatud roosilehti. Roosilehed on söödavad muidugi, olen ise ka neid kaunistamiseks kasutanud. Aga aprilli alguses, kui lihavõtted olid, saab küll roose ainult lillepoest ja nende õielehti süüa...see retseptisoovitus kõlab küll pigem mürgitamissoovitusena.

Aga võilille juurde tagasi. Kaja Kurg kirjutab artiklis "Võilill, väärtuslik köögivili" (Maaleht, 1. aprill 2010) võilillelehtede väärtustest nii:

"Võilille tasub süüa, sest ta sisaldab rohkelt tervisele ülivajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Võrreldes aedsalatiga, on võilille lehtedes mitu korda rohkem C- ja B-vitamiini, karotiini, rauda, kaltsiumi, magneesiumi jne. Arvatakse, et ükski teine roheline taim ei sisalda nii palju mikroelemente kui võilill. Võilill puhastab verd, langetab veres kolesterooli- ja suhkrusisaldust, võtab väsimuse, soodustab seedimist."

Ühesõnaga, megasuperhüperkasulik.

Tarvis läheb:

400 g pastat (kasutasin spagette)

oliivõli

100 g peekonit või muud õhukeselt lõigatud suitsusinki, väiksemaks lõigatuna

2 küüslauguküünt

2 suurt peotäit noori puhtaid võilillelehti

1 tl sidrunimahla

pipart-soola

parmesani

Kuumuta pannil veidi oliivõli, prae selles peekonit 2-3 minutit. Tõsta peekon kõrvale. Samas rasvas kuumuta mõned minutid madalal kuumusel hakitud küüslauku. Tõsta küüslaugu juurde võilillelehed ja peekon, sega läbi ja kuumuta veel 5 minutit. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Keeeda pasta, sega võilillelehtede ja singiga. Riivi peale parmesani. Jagub viiele.

Vaata ka frititud võililleõisi.

Spargel, selle kevade esimene

Vaatasin oma blogist, et olen kodumaist sparglit teinud eelmisel aastal mai lõpus, seega pole palju enam oodata jäänud. Kannatamatu nagu ma olen, ei saanud siiski lihtsalt mööda kõndida, kui NOP-i letist vaatasid vastu imeilusad roherohelised värsked krõmpsuvad Kreeka spargli pundid. Pealegi olid külla tulemas Aet ja Liisa, kellest viimasele saigi meeldivaks ülesandeks spargliga toimetamine.

Tegime nii:

sparglilt ära murda puitunud osa (kui seda üldse on, siis u 2 cm-ne tükk varre altosast, sõrmedega tunneb). Ma ei ole kunagi sparglit koorinud. Sparglid laduda ühe kihina ahjupannile, lisada natuke meresoola/soolahelbeid, piserdada vähese oliivõliga. Veeretada õrnalt, et sparglid oleksid ühtlaselt õlised. Küpsetada 200 kraadi juures 12-15 minutit. Vahepeal keerata sparglitel külge. Võtta ahjust välja ja piserdada soovi korral peale sidrunimahla. Me seekord jätsime sidrunimahla ära, laual oli niigi sidrunist kraami. Riivida või tõmmata parmesanist peale laastud.

Fotol viimased varred suurest pannitäiest:)

Mango-kookospiimajäätis granadilliga

Ütlen kohe ausalt välja, et kondenspiima baasil jäätistest on mul hetkel isu täis. Neid on nüüd tehtud ja söödud päris palju. Rannahooaeg ka ähvardavalt lähedal ja... Mitte et see viimane asjaolu nüüd takistaks mul mõnusaid lehttainapõhjaseid pirukaid ja prantsuse šokolaadikooki nautimast, aga jah, seekord tegin jäätise kookospiimast. Väga maitsev, suvine ja mõnus jäätis. Eksootilise lõunamaareisi maitsega.

Tarvis läks:

1 purk (360 g) Nopri vahukoort

1 purk (400 g) East End mangopüreed

1 purk (400 g) kookospiima

2 spl sidrunimahla

3 spl kookoshelbeid (võib ka ilma)

+

igale portsule pool granadilli. Kaubamaja toidupoest saab muide tükikaupa kirge - paki peale on kirjutatud "Passion" :)

Vahusta koor pehmeks vahuks. Sega mangopüree, kookospiima, sidrunimahla ja kookoshelvestega. Valmista jäätisemasinaga jäätis.

Masinata tehes vala segu kaanega karpi ja pane sügavkülma. Sega korralikult läbi tunniajaste vahedega 3 korda ja lase siis lõplikult külmuda. Tekstuur ei tule nii kreemjas ja ühtlane kui masinaga külmutades, aga sellega tuleb paratamatult käsitsi tehes arvestada, Samas, korralikult segades või kui veel pole liiga külmunud, mikserdades, ei jää jääkristallid kuigi suured.

Serveerimiseks võta karp pool tundi enne söömist välja. Kraabi igale jäätiseportsule granadillipooliku seest peale maitsev sisu.

Karulauguvõi

Maitsevõisid ja määrdeid on siin blogis juba mitmeid. See tähendab ilmselt ainult üht: mulle nad meeldivad. Meeldib omatehtud leib, meeldivad mõnusad määrded selle peal.

Retsept on seekord pigem pildikeeles, kõik on kihiti siin näha:

Pildi allkiri ka ikka igaks juhuks: tuleb võtta umbes 100 grammi toasooja võid, pundike (12-13 lehte) hakitud karulauku, poole sidruni riivitud koor ja meresoolahelbeid. Hõõruda kõik kokku maitsevõiks. Leiva/saia peal loomulikult väga maitsev, samahästi sobib toppida kala kõhtu küpsetamise ajaks või panna tükike grillitud antrekoodile.

Beseekattega rabarbri-maasikapotikesed

Eesti toidublogisid lugedes saab õue vaatamatagi aru, mis aastaaeg on. Rabarber ja karulauk, karulauk ja rabarber. Turul olla nähtud ka juba kevadseeni mürkleid, kurreleid ja julgetele kogritsaid. Kaugel see kodumaine spargelgi on.

Ega ma muidugi praegu ainult rabarbrist ja karulaugust ei toitu. Sellele vaatamata jagaksin üht eriti maitsva rabarbrimagustoidu retsepti, millele komistasin perenaiste lehel, kus jäin taaskord imetlema Elisa kauneid, alati helge meeleoluga toidufotosid. Beseekattega rabarbripotid tundusid väga isuäratavad ja maitsvad nad said, tõepoolest!

Erinevalt algretseptist keetsin kokku rabarbrit ja maasikaid (jah, Hispaania omi. Sel aastal on nad täitsa magusad ja sellise keeduse sees ajavad asja vägagi ära).

Tarvis läheb:

• 300 g rabarbrit, paarisentimeetristeks juppideks tükeldatuna. Noori rabarbreid ära koori, koor annab kauni värvi.
• 150 g maasikaid, lõika pikuti neljaks
• 80 g suhkrut
• 3 spl Amaretto likööri

Besee:

• 1 munavalge
• 3 tl suhkrut
• mandlilaaste

Sega tükeldatud rabarber ja maasikad suhkru ja Amarettoga.

Keeda vaiksel tulel 10 minutit, niikauakuni rabarber ja maasikad on pehmed, aga mitte veel lagunenud. Sega minimaalselt.

Kurna.

Jaota keedus vormidesse. Mina täitsin kolmveerandi kõrguselt kuus espressotassi.

Besee jaoks vahusta munavalge kergeks vahuks. Jätka vahustamist, lisades suhkur kolme teelusika kaupa, kuni saad tugeva läikiva vahu.

Tõsta munavalgevaht mütsikesena rabarberipotikestele, puista peale mandlilaaste. Küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 10 minutit, kuni besee on kaunilt beežikaks värvunud.

Rabarbri-maasikasegu kurnamisel ülejäänud vedelikust sai veega segamisel maitsva morsi.

Kahju, et maitseid veel virtuaalselt edastada ei saa, aga ühe rabarbripoti saadan koos palavate emadepäevaõnnitlustega 80 kilomeetrit üle lahe põhja poole oma kallile emale . Ma olen väga õnnelik oma ema üle ja selle üle, et ma olen ise ema, seega tänane päev läheb mulle vägagi korda. Annan ühtlasi teada, et mulle omistati taaskord meie ühiskonna algrakukese poolt Meie Pere Aasta Ema tiitel. Rebimine oli kõva, sest samale aunimetusele esitati kandidaaks ka vanaisa:)

Kikerherne-porgandisalat

Väga universaalne salat, mis sobib nii omaette söögiks, lisandiks, suupisteks, eelroaks, peolauale, argiroaks jne. Nagu ikka siinolevate retseptide puhul, ei ole valmistamine midagi kaela(kätt)murdvat. Leotamine, keetmine ja jahutamine võtavad küll aega, aga ega seal kõrval ju ninapidi passima ei pea- need asjad saavad end ise tehtud ja samal ajal saab teha midagi muud toredat, näiteks magada. Aga jah, kogu käeline tegevus seisneb enam-vähem selles, et pehmed kikerherned tuleb lihtsalt pannil maitsestatud õlis koos riivitud porgandiga läbi kuumutada, maitsestada sidrunimahla-peterselliga ja maitsev, toitev, tervislik ja eriline salat ongi valmis.

Maitsed on hästi puhtad ja selged - kikerherneid keedetakse koos porgandi, sibula, porruga, millest eralduvad maitsed teevad veest köögiviljapuljongi. Lisaks annavad maitset marlist kotikesse seotud loorberilehed, pipraterad ja petersellivarred. Ma kasutasin värskeid loorberilehti, mida hoian sügavkülmas ja vajadusel võtan karbist niipalju, kui vaja. Mulle tundub, et nende lõhn ja maitse on tugevamad kui kuivatatud lehtedel.

Õli, milles hiljem kuumutatakse kikerherned koos porgandiga, on maitsestatud küüslaugu, loorberilehtede ja tüümianiga. Vahetult enne serveerimist segatakse salat veel sidrunist pressitud mahla ja värske hakitud peterselliga.

Kui ma Thomas Kelleri "Bouchonis" seda salatit nägin, retsepti lugesin ja neid loetletud maitseid koos ette kujutasin, ei olnud enam võimalik salatitegu edasi lükata. Sealt ongi retseptiidee, muutsin ja mugandasin pisut.

Mis veel kikerherneid puudutab, siis variandid ettevalmistamiseks on sellised (reastatud maitse ja tekstuuri paremuse järjekorras, parim ees) :

1. Kuivatatud kikerherned, üleöö vees leotatud, nõrutatud ja loputatud.

2. Kuivatatud kikerherned, kiirmeetodil leotatud. Selleks võta kikerherneid ja vett suhtes 1:4, lasta keema, keeda 1 minut. Tõsta tulelt ja lasta tund aega vees seista. Nõruta, loputa. Ma tegin seekord niimoodi.

3. Konservkikerherned. Nõruta ja loputa.

RETSEPT:

Kikerherneste keetmine:

• 200 g kuivatatud kikerherneid
• 1 porru (valge ja heleroheline osa)
• 1 terve kooritud sibul
• 1 terve kooritud porgand

Maitseainekotike:

• umbes 15 pipratera
• 2 loorberilehte
• mõned petersellivarred

Maitseõli ehk 4x2

• 2 spl oliivõli
• 2 loorberilehte
• 2 küüslauguküünt (lamedaks vajutatud ja tükkideks tehtud)
• 2 tüümianivart

Ja veel:

• 3 porgandit (julienne'ks hakitud või riivitud)

• Salati maitsestamiseks soola, pipart, 1 spl värskeltpigistatud sidrunimahla, 2 spl hakitud siledalehelist peterselli.

Loputa kikerherned voolava vee all. Pane potti, kata veega, nii et vesi kataks neid 5 cm kõrguselt.

Pane väikesele marlitükile loorberilehed, petersellivarred ja pipraterad, seo marli kokku pambukeseks.

Lõika porru pikkupidi pooleks, pese. Kasuta ainult ühte poolikut, teisele leia mõni muu kasutus. Lisa potti kikerhernestele seltsiks porru, sibul, porgand ja maitseainekotike.

Keeda madalal kuumusel 45 minutit. Selle ajaga saavad kikerherned parajalt valmis, on õrnalt krõmpsuvad.

Jahuta, kurna. Eemalda köögiviljad ja maitsetaimed, nemad on oma töö teinud ja võivad lahkuda teenitud igavesele puhkusele. Meie porgandi sõi ära pesamuna, keedetud sibulat ja porrut ta millegipärast ei soovinud.

Maitsesta kikerherned poole teelusikatäie soolaga. Kikerherneste keetmisel tuleb üldse soola lisada alles keetmise lõpus- 5 minutit enne valmimist või siis valmiskeedetud kikerhernestele, nagu siin. Varem lisamine võib aeglustada nende pehmenemist ja niikuinii on nad algul liiga kõvad, et soola enesesse imada.

Ongi aeg segada salat kokku. Pane pannile või kastrulisse õli, loorberilehed, küüslauk ja tüümianivarred. Kuumuta keskmisel kuumusel.

Kui õli on kuum, lisa porgandiribad ja kuumuta segades 1 minut. Lisa kurnatud kikerherned, sega ja maitsesta soola-pipraga. Kuumuta kõike koos 2 minutit. Jahuta.

Vahetult enne serveerimist noki välja loorberilehed, tüümianivarred ja küüslaugutükid. Sega salat sidrunimahla ja hakitud peterselliga.

Mustsõstrajäätis

Väga lihtsalt ja vähestest koostisainetest valmib eriti hea mustsõstrajäätis. Nüüdseks tehtud juba mitmel korral ja nõutakse lisa:)

• 1 purk (360 g) Nopri 35%-list koort
• 1 purk (400 g) magusat kondenspiima
• 1 pooleliitrine purk mustsõstramoosi
• 1 spl mustsõstralikööri (Crème de Cassis)- ei ole kohustuslik, aga mõjutab maitset ja tekstuuri küll, paremuse suunas ikka

Vahusta koor pehmeks vahuks, sega kõige ülejäänuga. Valmista jäätisemasinaga jäätis.

Vabalt saab ka masinata, selleks pane segu kaanega karpi sügavkülma ja sega jäätuvat segu hoolsalt iga tunni aja tagant 3 korda. Lase lõplikult külmuda.

Võta jäätis sügavkülmast pool tundi enne serveerimist välja sulama.

Ciabatta (seekord durumjahuga)

Nii nagu varem plaanisin, tegin seekord ciabattat durumjahuga. Durum on kõige kõvema teraga nisu liik. Durumjahust tehakse pastat, pitsapõhjasid. Pehmete venivate küpsetiste tegemiseks ta ei sobi, nii et kaneelikukleid küpsetades tuleks ikka tavalise nisujahu juurde jääda.

Ciabatta jaoks on ta aga ideaalne. Kasutasin Myllyn Paras durum nisujahu.

Võrreldes nisu- ja rukkijahu segust tehtud ciabattadega said need leivad esiteks veidi teist värvi, kollasemad - durum nisujahu on kollane. Teiseks olid ciabattad konsistentsilt kõvemad ja õhulisemad. Väga head. Küpsetasin viis väikest ciabattat.

Ciabatta retsepti ja tegevuskäiku koos fotodega saab vaadata minu eelmisest ciabatta-postitusest, mis asub siin.