Pehme piparkook

Kindel plaan oli küpsetada jõuluõhtu magusaks piparkoogimaitseline kook ehk pehme piparkook. Indu sain Pireti postitatud lihtsast retseptist (nojah, olgem ausad, eelkõige ikka üliapetiitsetest fotodest) ja olin üsna kindel, et selline saabki olema meie jõulukook. Kuni siis Pille ajas FB-s kõik mu kaunid plaanid sassi, reklaamides nende pere lemmikut toorjuustuvõõbaga pehmet piparkooki.
Retseptid olid tegelikult üsna sarnased ja suutmata valida, panin kaks kokku ja sain ühe väga maitsva piparkoogise-pohlamoosise-toorjuustuse koogi. Loodan, et ma ei ole selle postitusega täiesti "yesterday's news", kindlasti sobib pehme piparkook ka kodusele uusaastalauale.

Retsept sai selline:

100 g võid
1,5 dl fariin-, või heledat või tumedat muscovado suhkrut (mul oli hele)
2 muna
1 dl hapukoort või maitsestamata jogurtit
1 dl pohlamoosi
3 dl jahu
3 tl piparkoogimaitseainet
1 tl küpsetuspulbrit

Vahelemäärimiseks:

u 1 dl pohlamoosi

Katteks:

100 g toasooja maitsestamata toorjuustu
25 g toasooja võid
60 g tuhksuhkrut (u 1 dl)

Kaunistuseks:

kookoslaaste, pohli, hakitud pähkleid, mandleid vm

Tegevuskäik:

Hõõru toasoe või suhkruga kreemjaks.
Lisa ükshaaval munad.
Lisa jogurt või hapukoor ja pohlamoos, sega läbi.
Sega jahu küpsetuspulbri ja piparkoogimaitseainega, lisa tainasse ja sega ühtlaseks.
Pane 20 cm koogivormi põhja küpsetuspaber ja määri vormi servad võiga. Vala tainas vormi, küpseta eelkuumutatud ahjus 170 kraadi juures 1 tund.

Lase koogil jahtuda, võta vormist välja. Lõika pooleks ja määri alumisele poolele pohlamoosi. Pane kook jälle kokku.

Katteks hõõru toorjuust või ja tuhksuhkruga pehmeks kreemiks ja määri koogile. Kaunista meelepärasega.

Ka tavalisi piparkooke oleme küpsetanud korduvalt, seda nüüd küll, tuleb punastades tunnistada, poetainast. Aga Vertigo Gourmet võiga tehtud piparkoogitainast tulevad väga maitsvad krõbedad, mitte liiga magusad ja täitsa koduse maitsega piparkoogid. Järgmisel aastal luban olla tublim ja valmistada piparkoogitaina ise. Ehkki latt on kõrgel, kuna mu vanaema tehtud piparkookidest paremaid pole ma kunagi saanud. Ja vähemaga ei lepi ka. Retsepti ei tea ja kas ta üldse enam alles on..., pean sellega ema kiusama, tema vast kaevab kusagilt välja.

Piparkookide tegemine on meil laste töö ja lõbu, siin väike stiilinäide:

Mõnusat ja maitsvat aasta lõppu!

Kasukas

Vene köögist pärit pidulaua pärl. Tegu on mu meelest täiesti talvise toiduga esiteks tänu koostisainetele: juurikad ju ainus kohalik "värske" köögivili praegusel aastaajal ja teiseks muidugi nimetusele: heeringas on peidetud paksu juurviljateki alla nagu sooja kohevasse kasukasse. Traditsiooniline toit talvistel pühadel.

Ärgu retsepti lugedes ega pilti vaadates minuga kurjustatagu, et midagi on valesti: kasukas on üks järjekordne toit seeriast "igaühel oma". Et olen suure osa oma hinge kokandusele pühendunud osast müünud vene köögile ja huvi sealsete toitude vastu suur, olen palju uurinud ja lugenud, kus ja kuidas midagi tehakse ja jõudnud järeldusele, et ehkki põhireeglid iga traditsioonilise toidu olemuse ja koostisainete osas on paigas, on mängumaa siiski üsna lai. See puudutab nii vene suppe ja salateid, kui ka kõike muud.

Kasuka koostises on alati peet, porgand, kartul, muna, heeringas ja majonees. Viimast võib segada hapukoorega, klassikalises versioonis on puhas majonees. Tavaliselt lisatakse ühe kihina ka hakitud mugulsibulat, aga kuna toores sibul ei ole just mu lemmik, kompenseerin ta siin oma suviselt peenramaalt pärit rohke murulauguga, mida mul on sügavkülmas karpides palju. Samahästi sobib ka hakitud roheline sibul.
Hapukurki kasukasse üldiselt ei panda, see käib rosoljes (aga taaskord: kes muidu ei saa, lisab sellegi). Küll aga lisatakse mõnikord õuna. Pean ütlema, et mulle piisab täiesti heeringa soolasusest ja millestki muust tugevamaitselisest (hakitud mugulsibul, hapukurk) ma kasukas üldse puudust ei tunne. Magusad peet ja porgand, tummisust andev kartul ja mahedamaitseline muna on kõik omaette puhta maitsega ja taldrikul heeringa, majoneesi ja vähekese murulauguga segunedes annavad kokku imeliselt maitsva koosluse.

Parim on tervena ostetud ja ise puhastatud heeringas. Kõlbab ka juba fileeritud pakendatud heeringas, aga sel juhul ülearuste lisandite ja maitseaineteta, lihtsalt tavaline soolaheeringas. Ja kindlasti mitte marineeritud.

Kasukas on alati kihiline, mitte läbisegatud. Klassikaliselt käib kõige all kartul, siis heeringas ja edasi kihiti ülejäänud köögiviljad, vahepeal majoneesikiht. Kõige peal (harilikult peedikihi peal) on jälle majonees, millel hakitud muna. Meie koduses versioonis on majonees ainult kõige peal, mitte vahel, igaüks saab siis oma portsu taldrikus ise ära segada. Puhtad (st kastmeta) köögiviljad on kõik oma maitsega ja ilusad, nii et ma ei raatsigi neid kausis või vaagnal kastmega kokku "möksida". Mina laotan veel kõige peale (majoneesikihi peale siis) köögiviljadest ja munast triibud, nii saab värvilise ja isuäratava laua ehte.

Ja köögiviljad võib kas väikesteks kuubikuteks hakkida või riivida. Ma hakin, sest siis on rohkem tekstuuri tunda. Eriti kohev pidi kasukas siis tulema, kui juurviljad riivida otse kaussi. Kas otse või mitte, igaljuhul ei tohiks kihte ladumise vahepeal kokku suruda.

Nii, aeg lõpetada targutamine ja märkida üles meie kasuka retsept, see on ülilihtne: 


kõiki köögivilju ja heeringat tuleb võtta võrdses kaalulises koguses (näiteks 200 g, sellisest kasukast jagub umbes 6-le). Lisaks paar-kolm muna ja umbes 250 g majoneesi ning veel hakitud murulauku või rohelist sibulat.

Kartul, porgand ja peet lähevad salatisse ikka keedetuna, see töö tuleb enne salati kokkuladumist ära teha: koorega juurviljad (peet eraldi, kartul-porgand võivad keedupotti jagada) keeta pehmeks (NB! mitte lödiks) kergelt soolases vees,  seejärel jahutada, koorida ja vastavalt soovile kas riivida või hästi väikesteks tükkideks hakkida. Muna on vaja keeta kõvaks ja hakkida või vajutada kahvliga peeneks. Ka heeringas hakkida väikesteks kuubikuteks.

Selle pildi peal on salati kihtide ladumine täpselt poole peal, kui vahele läheb heeringas. Teine pool köögiviljadest läheb kihiti peale, sellega siis tuleks arvestada, et kõike jätkuks. Ja igast köögiviljast ja osast munast võiks jätta veidi kõige peale kaunistuseks, kui nii soovitakse teha.

Kihid altpoolt alustades:

peet

porgand 

kartul

HEERINGAS

murulauk või roheline sibul

kartul

hakitud muna

peet

porgand

majonees

Kõige peal triibud: porgand, kartul, peet ja muna. Kaunistuseks veel murulauku.

Ega sellel kihtide järjekorral suurt vahet pole, mulle omale lihtsalt puhtesteetilises mõttes ei meeldi, kui peet läheb majoneesiga kokku ja muutub ebaühtlaselt roosakas-lillaks. Seega hoian peedi ja majoneesi kihid eraldi, välja arvatud kõige pealmine kaunistustriip.

Kaunist ja maitsvat jätkuvat pühadeaega kõigile, kes neid ridu loevad!

Šokolaadi-kondenspiimamaiustused. Kes julgeb, see proovib

Ingliskeelses maailmas kutsutakse sarnast maiustust fudge ja klassikalise versioonina keedetakse kokku suhkrust, võist ja piimast midagi pehme iirise taolist. Fudge teoks on vajalik suhkrutermomeeter, sest maiustuse õnnestumiseks kuumutatakse segu 115 kraadini, siis jahutatakse nõud liigutamata 110 kraadini ja seejärel jahutatakse pidevalt kloppides. Šokolaadi lisades saadakse chocolate fudge.

Siinne versioon on lihtsustatud fudge variant, üsna lollikindel ja untsuminekut välistav. Ei ole tarvis ei suhkru- ega mingit muud termomeetrit, töövahenditeks on pott, lusikas, küpsetuspaber ja plastmasskarp. Tõeline killerkomm. Ülimagus, ülirammus, pehme ja patune. Hambaid läbi pehme magusa kommi vajutades tunned magusust lausa iga keharakuga. Koostisaineid lugedes ei peaks kujutlusvõimele kuigipalju ruumi jääma, sest igaüks vast oskab ette kujutada, mis maitsega on asi, mis koosneb šokolaadist ja kondenspiimast. Ütleme nii, et mina üle ühe imepisikese killu seda süüa ei suuda. Aga see killuke koos tassi espressoga on taevalik!
Lapsed on võimelised muidugi terve koguse umbes paari tunniga nahka pistma, mu keskmine poeg armastab neid maiustusi eriti ja tellis spetsiaalselt kooli iga-aastasel heategevuslikul jõululaadal (tulu Tallinna Loomaaiale) muude küpsetiste ja maiustuste kõrval müümiseks.

Tarvis läheb:


200 200-400* g tumedat šokolaadi (kasutasin Bitterit)
400 g (1 purk) magusat kondenspiima
noaotsaga soola
u 30 g hakitud pähkleid
1 sl brändit

Vala kondenspiim potti ja pane pliidile madalale kuumusele soojenema. Tükelda kondenspiima sisse šokolaad. Lisa sool (ära seda unusta, oluline!) ja alkohol. Brändit on selle šokolaadi- ja kondenspiimalaadungi kohta imepisike kogus, millest niikuinii kuumutades pea kogu alkohol aurustub, seega pole laste pärast põhjust muretseda. Kuumuta madalala kuumusel aeg-ajalt segades, kuni šokolaad on sulanud.  

Pane vormi (väike ahjuvorm, plastmasskarp vms) sisse küpsetuspaber nii, et ka küljed on kaetud. Mul oli 18x25 cm suurune vorm ja maiustused tulid u 1,5 cm paksused. Vala segu potist vormi. Puista peale hakitud pähkleid. Pähklid võib segada tegelikult ka magusa segu sisse, tee nii, kuidas soovid. Pane min kaheks tunniks külmkappi, parem üleöö. 

Kui karbi sisu on tahenenud, tõsta kogu kupatus küpsetuspaberi äärtest kinni hoides lõikelauale. Eemalda ettevaatlikult "koorides" küpsetuspaber. Lõika maiustus meelepärasteks tükkideks.

Klassikaline fudge lõigatakse tavaliselt ruutudeks. Ma lõikasin osa segust vabakujulisteks tükkideks, nii nagu näha ülemisel pildil. Jõulaada kommid pistsime trühvlivormidesse. Kingituseks viies võib tükid lihtsalt karpi või purki laduda. 

Valmislõigatud komme võiks hoida külmkapis või mujal jahedas, toasoojas kaua seistes lähevad nad liiga pehmeks.

Idee pärit lehelt allrecipes.com

*Edit 8. jaanuar 2012: kommid on uuesti läbi proovitud! Loe tulemustest siit. 

Pasteet tallemaksast

Kõigi meie pere liikmete (va minu) sünnipäevad on talvel. Esimese saime just peetud, nüüd läheb kodune elu kuni veebruari keskpaigani pidustuste tähe all. Jõulud ja uus aasta ka ju veel.

Omatehtud pasteet on igal pidulaual alati kohal. Kusjuures seekord laste sünnipäevalauale isegi ei plaaninud, mõtlesin terve külma valiku kokku panna Sadama turul pakutavatest hõrgutistest. Kõige suuremaks hõrgutiseks aga osutus siiski värske tallemaks, mahetoodang veel pealegi, millest tegin lähenevaid pühi silmas pidades veidi jõuluhõngulise pasteedi. Niimoodi maitsestatud pasteet sobib suurepäraselt ka jõululauale. 

Muul ajal, või kui kellelegi on lihtsalt "jõulumaitselised" toidud vastunäidustatud, saab hõõgveini asendada veiniga (valge on sobivam). Kaneeli võib ka ära jätta, aga tegelikult on kogus väike ja ei esinda siin niivõrd jõulumaitset, vaid annab hästi õrna nüansi, mis sobib talle ja lambalihaga kokku igal ajal.

Pasteet tallemaksast:

500 g tallemaksa

50+50 g võid

1 sibul

1 porgand

1 dl hõõgveini (kasutasin punase sõstra veini baasil tehtud kodumaist hõõgveini)

0,25 tl kaneeli

6 pisikest õlis marineeritud küüslauguküünt (müüakse purkides poeriiulil või lahtiselt nn. gurmeelettides) 

sool-pipar

6 kuivatatud ploomi

3 sl konjakit või brändit

10 rosmariinilehekest 

Kuumuta pannil 50 g võid ja pruunista selles tükeldatud maks. Maitsesta soola-pipraga. Tõsta maks pannilt. Pane pannile jäänud või-lihamahlade segusse sibularattad ja hästi õhukeseks lõigatud (et kiiremini pehmeneksid) porgandirattad. Sega hulka kaneel. Kuumuta vaiksel tulel umbes 7 minutit, kuni sibul on läbipaistev. Pane maks pannile tagasi, tõsta veidi kuumust ja vala peale hõõgvein. Lase keema, et alkohol aurustuks. Kata pann kaanega ja lase 10 minutit maksal-sibulal porgandil haududa. Tõsta pannilt ja maitse maksa. Hoogu ei tasu minna (aga on oht!), muidu ei jää pasteediks midagi:). Kui on tarvis, maitsesta veel soola ja värskelt purustatud pipraga.

Kummuta panni sisu koos kogu vedelikuga, mis seal on, köögikombaini. Kui kasutad purustamiseks saumikserit, siis kaussi. Õnnelikud hakklihamasinaomanikud kasutavad seda. 

Lisa hulka veel 50 g võid, kuivatatud ploomid, konjak, küüslaugud ja rosmariiniokkakesed ning töötle kõik see kaunis segu ühtlaseks pasteediks.

Pane serveerimiskaussi ja külmkappi. Või siis vormi vorstikeseks, mille keera toidukilesse. Sel juhul saab serveerimiseks lõigata ilusad õhukesed rattad. See pasteet ei ole väga pehme ja kreemjas, pigem tugevam ja selline "lihane".

Enne serveerimist võib veel kaunistada näiteks rosmariini, kuivatatud ploomide, kadakamarjade, roseepiprateradega. 

Kõrvale veel saia või leiba (pildil minu oma küpsetatud rukkileib, Sadama turult pärist peedi-küüslauguleib ja köömne-toorjuustukarask) ja täiesti suurepäraselt sobib tallemaksa pasteedi kõrvale kas veidi hapukat pohlamoosi või törtsuke punase sõstra või jõhvikaželeed.

Kui tallemaksa (alla aastase lamba maks) ei saa, sobib asendamiseks ka lambamaks. Siis on pasteedil veidi tugevam lambale omane maitse (NB! mitte segi ajada kasukamaitsega, mis on hoopis miski muu, loe ka Päevalehe artiklit, kus kirjutan kasukamaitse põhjustest) ja ta pole nii õrn. Aga väga maitsev ikkagi!

Pardikoiva confit

Peale seda, kui Liina tuletas meelde selle prantslaste geniaalse leiutise olemasolu, olen ma müüdud. Tulevad külalised, mida teeme?-Confit*! Läheme külla, mida kaasa teeme?- Confit! Kõht on tühi, kas külmkapis midagi head ei ole? Aga palun, confit! Ja ei tüüta ära ka. See tundub ilmvõimatu, et üks nii lihtsalt, praktiliselt iseenesest valmiv roog saab olla nii maitsev. Öö(päev) läbi soola ja maitseainetega settinud koivad küpsevad ahjus madalal temperatuuril omas rasvas nii maitsvaks, et seda on raske kirjeldada. Krõbe soolakas nahk ja selle all imepehme ja peaaegu magusa maitsega pardiliha. 8 koiva pärast ei ole vaja 4 tervet parti osta, sest poes on nüüd müügil kahekaupa pakendatud kenad jahutatud koivakesed.
Mis maitsestamist puudutab, siis selle toidu puhul kindlasti mida vähem, seda parem. Olen kohanud retseptides nelki, muskaati, vürtspipart jne, aga mulle tundub, et pardiliha iseloomulikku hõrku maitset, mis ahjupotis aeglaselt haududes veelgi intensiivistub, oleks patt tugevate maitseainetega tappa. Tegelikult piisab ka lihtsalt ainult soolast, aga olen alati niimoodi teinud ja mulle maitseb kerge, peaaegu aimamatu küüslaugu-loorberi-tüümiani nüanss.

Tarvis läheb:
(4-le)

4 pardikoiba
2 sl soola
4  laiaks vajutatud küüslauguküünt
4 loorberilehte, pooleks murtud
6 tüümianioksakest
purustatud musta pipart

Hõõru pardikoibi soolaga. Puista ka nõu (klaas-, keraamiline või plastmassist madal kauss või vaagen) põhja veidi soola. Laota sellele pardikoivad, nahapool pealpool. Pane pardikoibade peale ja vahele küüslauk, loorberilehed ja tüümianioksad.  Lase seista 12-24 tundi külmkapis.
Niimoodi nad seal maitsestuvad:

Kui vajalik aeg möödas, tõsta pardikoivad nõust ja pühi lahtisest soolast puhtaks. Pane koivad koos loorberilehtede, küüslaugu ja tüümianiokstega kaanega ahjupotti. Purusta veskist peale musta pipart. Küpseta 225 kraadi juures 15 minutit ja edasi 150 kraadi juures 3 tundi. Vedelikku ei ole vaja lisada, pardikoivad hauduvad omas rasvas.

Traditsiooniline küpsetamismeetod muide näeb ette suure portsu eraldi pardirasva lisamist, nii et koivad hauduvadki üleni rasva sees. Ja sellesama rasva sees siis saab neid säilitada väga pikka aega. Confit ongi algselt säilitamise moodus, omamoodi konserveerimine. Pardirasva hankimine võib aga osutuda üsna tülikaks, kui mitte võimatuks ettevõtmiseks. Kohe söömiseks annab selline omas väljasulanud rasvas haudumine ma usun täpselt sama maitsva ja no suts tervislikuma tulemuse ka.

Tõsta koivad rasvast välja Kui soovid, pruunista veel enne serveerimist pardikoibi kuumas ahjus grillides umbes 10 minutit, kuni nahk on väga krõbe.

Minu isiklik lemmik-lisand pardikoibade juurde on apelsiniga hapukapsas. Aga sobivad väga hästi ka ahjukartulid, küpsetatud köögiviljad ja muidugi klassika: cassoulet e. prantsuse oahautis. Võib ka küpsetada pardiga sama kaua hauduvat punast kapsast, nii nagu Tuuli tegi.

Confit' võiks ju soovitada ka jõululauale, miks mitte? Ise olen jõuluõhtul kindlasti sealihausku, ilmselt jõuab lauale üks aeglaselt haudunud sinepine ja suussulav sea küljetükk. Mis teha, traditsioonid ja loomulikult sealihakuu raames läbitud searoogade testimismaraton on oma jälje jätnud...

Aga kui kellelgi on plaanis jõululaual pakkuda linnuliha, siis pardikoiva confit on selleks igati sobilik.

*Ehkki tegu on võõrkeelse sõnaga, prantusekeelsega täpsemalt, ei kirjuta ma seda meelega kursiivis, muidu tekst kubiseks kursiivist ja näeks välja väga imelik. Hääldus: [kon'fii]

Ahjukartulid krõbeda mannaga Nigella Lawsoni stiilis

Täna hommikul vaatasin Nigella Lawsoni jõulusaadet. Kui kalkun, rooskapsakesed ja muu mind üsna külmaks jättis, siis mannaga kaetud ahjukartulid tundusid küll nii vastupandamatud, et täna õhtul nad meie lauale jõudsidki.
Pr. Lawson küpsetas kartuleid rohkes tulikuumas hanerasvas, mis teeb nad kindlasti veel maitsvamaks (hanerasva on poest täitsa saada, vähemalt suuremates olen näinud, või ja margariinide juures). Aga hanerasvavarusid mul kapis pole, seega pidid kartulid leppima rapsiõlis särisemisega ja tundub, et jäid rahule, sest kukkusid välja tõesti väga head! Mannast moodustus neile ümber õhuke krõbe ja maitsev koorik, samas kui sisu oli magus ja pehme. Magususes ja ilusas kollases värvis on oma osa kindlasti eriti heal ja ahjukartuliks sobival sordil "Laura".
See on nüüd õigupoolest taaskord selline toit, millele retsepti vaja polekski. Piisab teadmisest, et kartulid tuleb eelnevalt poolpehmeks keeta, siis mannaga segada nii, et manna kataks kartuleid õhukese-õhukese kooorikuna, panna kartulid ahjuvormi kuuma rasvainesse ja krõbedaks küpsetada. Nii ma tegingi, tunde järgi.
Nüüd postitust kirjutades surfasin väheke ja leidsin epicurious.com lehelt ka originaalretsepti koos Nigella mahlaka sissejuhatusega, mis on pärit tema raamatust  "Feast: Food to Celebrate Life". Kes tahab, piilub seda ka, sest minu juhised on üsna erinevad, alates koguste mugandamisest meie 6-liikmelise pere jaoks, kartulite keeduajast (keetsin pehmemaks, et pärast vähem ahjus hoida) ja soola lisamisest kuni õli kasutamiseni hanerasva asemel.

Niisiis, tarvis läheb:

2 kg kartuleid
veidi soola
2-3 sl mannat
u 1 dl rapsiõli

Koori kartulid ja lõika kolmeks. Siinkohal tegin nii kui juhised ette nägid: võtsin kartuli lõikelauale ja lõikasin ta kolmeks nii: äärmised tükid kerge kaldega, et keskmine tükk moodustaks kolmnurga. Ma tõesti ei oska seda paremini selgitada:)
Lase kergelt soolaga maitsestatud vesi keema ja keeda selles kartuleid 10 minutit. Kurna vesi. Lase kartulitest natuke aega niiskust välja aurustada. Sega kartulid mannaga. Seejärel pane potile kaas peale ja raputa kartuleid nii, et välisäär läheks veidi "karvaseks"- nii moodustub ahjus krõbedam koorik.
Vala õli ahjuvormi põhja ja kuumuta see 225-kraadises ahjus särisev-kuumaks. Pane kartulid vormi õli sisse ja küpseta umbes pool tundi (küpsetamise keskel keera kartuleid 1 kord) , kuni nad on kuldsed ja krõbedad.
Aitab väga hästi tuisutusa vastu.

Kookostrühvlid á la Raffaello

Armsad justkui lumised pallikesed maitsevad peaaegu nagu kuulsad kommid, millega reklaamides maiustavad baleriinid ja muud õrnad olevused. 

Tarvis läheb:

100 g võid

200 g (pool purki) magusat kondenspiima

100 g kookoshelbeid + 50 g trühvlite veeretamiseks

100 g toasooja maitsestamata toorjuustu

1 spl mett

2 suurt vaniljevahvlit (50 g)

50 g mandleid (kui soovid, rösti kuumal pannil umbes 5 minutit ja jahuta, siis on mandlid krõmpsumad)

Kuumuta potis võitükke ja kondenspiima, kuni või on sulanud. 

Lisa 100 g kookoshelbeid, sega hoolikalt ja kuumuta segu paar minutit. 

Tõsta pliidilt ja lase jahtuda. 

Sega omavahel hoolikalt toorjuust ja mesi. 

Järgnev tevuskäik on ka piltidelt näha. Lisasin igaks juhuks ka kasutatud vahvlite (oo, nostalgia!) pildi, sest igasugu vahvlilisi on poes mitut-setut sorti.

Haki vahvlid peeneks puruks. 

Sega jahtunud segu mee-toorjuustu ja vahvlipuruga. 

Tõsta trühvlimass mõneks tunniks või üleöö külmkappi seisma, et ta taheneks.

Võta väike ports segu, lisa mandel ja veereta peopesade vahel pallikesed nii, et mandel jääb trühvli keskele. 

Veereta trühvleid kookoshelvestes. 

Hoia serveerimiseni külmkapis, kus võid neid nädalakese kindlasti rahulikult hoida (kui suudad ahvatlusele kog aeg napsamas käia vastu panna), midagi ei juhtu. Sellest kogusest saab u 30-40 kommi, oleneb, kui suured pallikesed teha.

Üsna muudetud, aga idee on Genius Cook lehelt.

Ploomid šokolaadis

Üks ütlemata lihtne moodus meisterdada ise maiustusi. Kui šokolaadi sulatamise juures abistada, saavad lapsedki hakkama. Nende kommide kohta võib vist isegi tervislik öelda, no nii tervislik kui üks komm muidugi olla saab. Aga midagi kahjulikku ma ühe mandli, ühe ploomi ja tükikese tumeda šokolaadi kombinatsioonis ka ei näe.

Kasutada tuleks kvaliteetseid pehmeid kuivatatud puuvilju. Kui ploomid on väga kõvad, leota pool tundi leiges vees, loputa ja kuivata nad enne kommitegu.

Retsepti on lausa naljakas kirja panna, sest kogu tegevus mahub ühte lausejuppi: ploomi sisse tuleb pista mandel ja seejärel ploom sulašokolaadis glasuurida. Aga no las ta siis olla pealegi.

Tarvis läheb:

100 g tumedat šokolaadi (kasutasin "Bitterit")
100 g kuivatatud musti ploome ( u 20 tk)
25 g kooritud või koorimata mandleid (u 20 tk)

Kõigepealt sulata šokolaad. Üks väheseid asju, milleks ma mikrolaineahju kasutan, on šokolaadi sulatamine. Lülitan sisse kõige väiksema võimsuse ja siis 30 sekundi kaupa sulatan kausis tükkideks murtud šokolaadi, iga "piip-piip-piip" järel võtan kausi välja ja segan hoolikalt šokolaadi läbi. Oleneb kogusest, aga 100 g puhul läks 3x30 sekundit täielikuks sulatamiseks.

Pista iga kuivatatud ploomi sisse terve mandel. Kui tahad krõbedamat mandlit, siis rösti neid enne kuumal kuival pannil umbes 5 minutit, jälgi, et kõrbema ei läheks. Enne ploomi sisse panemist tuleb sel juhul mandlid kindlasti jahutada.

Glasuuri täidetud ploomid sulašokolaadis, tõsta küpsetuspaberile.
Lase pool tundi külmkapis hanguda.

Täpselt samuti võib meisterdada kuivatatud aprikoose valges šokolaadis, mis on ka alloleval fotol näha.
Sellised maiustused sobivad suurepäraselt pidulauale. Ja muidugi pühadeajal kingikarpi panemiseks või lihtsalt külakostiks.

Isetehtud vorstid

Neeme Naiste Rannavalve Seltsil, mille liikmeks mul on rõõm olla, on tore traditsioon korraldada aeg-ajalt ühiseid kooskokkamisi. Seekord tegime süüa koos lastega. Ei teinud me burkse, pitsasid ega isegi mitte spagette lihapallidega, vaid toppisime koos põngerjatega seasoolikate sisse toorest rasvast hakkliha.  Jah, me tegime ise vorsti!
Lapsed näitasid vorstiteo suhtes üles uskumatut entusiasmi ja uudishimu, mis oli mulle veidi üllatuslik*. Aga näed mida tähendab, kui teha asja hingega, lõbusasti ja üheskoos. Mina tegin ise vorsti esimest korda ja olin ka väga entusiastlik ja uudishimulik. Õpetajat meil polnud, õigupoolest polnud keegi varem vorste teinud, seega...olime kõik entusiastlikud ja uudishimulikud. Eks väike mure oli, et kõht jääbki õhtu lõpuks tühjaks, aga õnneks nii ei läinud, otse vastupidi.

Alustasime sellest, et ajasime liha kaks korda läbi hakklihamasina. Lihatükid oli üsna rasvased, nii ta peabki olema. Ilusat taid oli muidugi ka. Kamara lõikasime ära, kõik rasv läks sisse. Öeldakse, et rasva peaks liha hulgas vorstis olema umbes 30%, siis on vorst hea mahlane, mitte kuiv saepuru.
Hakkliha maitsestasime läbikuumutatud sibula, küüslaugu, soola, pipra ja kuivatatud ürtidega. Täpne retsept ei ole üldsegi mitte saladus, aga kuna kõik käis tunde järgi, ei ole mul võimalik seda siia täpselt kirja panna. Katsun siis vähemalt tunnet edastada:)
Soolikad olid päris Keskturult, lihamaja alumiselt korruselt. Rakvere Lihakombinaadi pakendatud, puhastatud, soolatud, sügavkülmutatud. Nimetuseks "Sea kõversool", pakis 15 meetrit. Vorsiteoks peab nad muidugi üles sulatama. Ossapoiss, kui pikad nad olid! Need peenikesed valged asjandused kausis ja sel pildil, kus lapsed neid pudelikaela otsa topivad ja lahti harutavad, ongi seasooled. Täitsa kenakesed ju.

Sooled kõlbavad lisaks vorstitegemisele ka muuks meelelahutuseks. Ma tean küll, et tegelikult toiduga ei mängita, aga see oli naljakas.

Et lehtreid meil niipalju kui vaja polnud, kasutasime toppimiseks pooleks lõigatud pudeleid, mis ajasid asja väga hästi ära. Veel on võimalik täita hakklihamasina vorstiotsikuga, kui hakklihamasinal selline olemas on. Saab ka kondiitripritsiga. Et soolt kergemini pudelikaela otsa saada, võiks pudelikaela teha veidi õliseks. Sool tuleb lõigata parajaks jupiks, umbes 70 cm- 1 m ja tagumine ots kinni siduda. Ja siis läkski täitmiseks. Täita tuleks ühtlaselt, õhumullid välja suruda. Samas ei tohi liha liiga tihkelt sisse toppida, seest juppide keeramiseks peab ka veidi ruumi jääda. Liiga tihedalt täistopitud vorstid võivad lihtsalt lõhki minna.

Kui sool täidetud, siis valida vorstidele paras pikkus, keerud peale ja valmis. Meil täitsid sooli erinevad inimesed, sellest ka erikujulised ja -mõõdulised vorstikesed.
Sellised näevadki välja täidetud ja vorstideks keeratud sooled.

Ja siis kuumale pannile särisema. Vorstid võib peale pruunistamist ju veel igaks juhuks ahju ka pista, et läbiküpsemine kindel oleks, aga mei lei olnud ka pannil küpsetamisega probleemi: esialgu suurema tulega kest krõbedaks ja pruuniks, siis veidi väiksema kuumusega veel 10-15 minutit küpsetamist, niimoodi said täpselt parajad. Milline lõhn!
Omatehtud vorstide maitsest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest see jutt läheks liiga pikaks ja hüüumärkiderohkeks õhkamiseks.
Poevorstidest on asi ikka väääga kaugel. Nii koostiselt kui maitselt. Ja kui palju maitsestamisvõimalusi on ise tehes: erinevad lihad, ürdid, maitseained.
Algusest peale vorst valmis teha on elamus.Viimaseks see vorstitegu ei jää, selge see.

*See puudutas kõiki lapsi peale minu omadest ühe, kes peale vorstiteo nägemist teatas, et ta ei söö enam elus ühtegi grillvorsti ja viimati kodus verivorsti süües nokkis ka sellelt nii igaks juhuks kesta ümbert ära.