Kaks hilissuvist päeva Helsingis, ikka kulinaarselt. 1. päev.

Et Helsingi on lähim linn, kus konnatiiklased saavad käia kulinaarses mõttes värskemat õhku hingamas, pole mingi üllatus. Sellepärast olin kohe vaimustuses, kuuldes Liina plaanist sõita üheskoos käputäie toidublogijatega suts üle mere põhja poole, et veeta seal koos mõttekaaslastega häid maitseid ja elamusi täis päev. Ja kui Eesti Maitsete Aivar Hanson härjal sarvist võttis ning korralikult läbimõeldud kahepäevase tiheda programmiga välja tuli, ei olnud enam üldse mõelda vaja. Loomulikult, tuleb minna!

Kes iganes selleks nädalavahetuseks ilma tellis, suur aitäh! Enam mõnusam polekski saanud olla. Et meil oli plaanis läbi käia palju kohti, enamus neist jala, oleks olnud vihma või külmaga seda kõike teha vähe niru. 

Laevalt tulles ei saanud muidu, kui kohe turule! Eteläsatamas, Esplanaadi sadamapoolses otsas pesitsev Kauppatori oli laupäevale kohaselt rahvast paksult täis. Köögiviljad, puuviljad, marjad, seened, lilled. Kõik kodumaine ja hooajaline. Oi, kuidas oleksin tahtnud kotitäie musti torbikseeni osta! Aga kujutades elavalt ette, millised nad oleksid õhtul peale tervet päeva käekotis "küpsemist" välja näinud....otsustasin torbikseente osas lootma jääda kodulinna turgudele. Metsas ei ole ma veel kunagi nendele seentele sattunud, aga no kohe hirmsasti maitsevad. Eelmisel aastal marineerisin musti torbikseeni selle Thredahlia ülimõnusa retsepti järgi, jeerum kui head need olid!

Esimene turutiir tehtud, ootas meid juba kesklinnas Lasipalatsi. See hoone ise oma 30-ndate funkstiilis on minu jaoks olnud alati arhitektuuriliselt üks Helsingi kihvtimaid maju. 

Lasipalatsi ees ootas meid särav Gloria köögitoimetaja Tiina Rantanen (all fotol puna-valges pluusis), kes on köögitoimetajana töötanud 20 aastat! Varem Helsinkin Sanomates, viimased 7 aastat siis Glorias.  Naine, kes teab Helsingi söögikohtadest, toidupoodidest, turgudest, kokatarvete poodidest kõike. Kes saaks olla parem teejuht, kui meil on plaan külastada just kõiki neid eelmainituid. Tiina on mõned kuud pidanud ka toidublogi. Tema lugu "Stadini mansikat", mis räägib meie ühisest päevast, oli ta blogis juba paari päeva pärast üleval.

Lasipalatsi juurde tagasi. Selles majas asub koht nimega Eat&Joy Maatilatori. Ehkki nime järgi on tegu  turuga, polegi Eat&Joy üht Eesti kultusfilmi parafraseerides mitte päris turg, vaid rohkem nagu poe moodi turg. Uksel võttis meid vastu poe asutaja, eestvedaja ja hing Aki Arjola. Silmade särades selgitas ta meile poe kontseptsiooni, tundis peensusteni kogu kaupa, pidas lühiloengu Soome piima- ja lihaveisetõugudest ja näitas juustuletis fotoalbumit lehmadest, kelle piimast on tehtud nende juures müüdavad juustud.

Kolleegid omavahel, Liina ja Aki:

Eat&Joy pakub ainult kodumaist väiketootjate toodangut, võimalusel mahedat. Kohvi, tee, kakao ja šokolaad tulevad muidugi mõista mujalt, aga samuti väikestest ettevõtetest, kes panustavad kvaliteedile. Kaup poes ei ole odav. Aga kvaliteet ei saagi odav olla. 

Osta saab kõikvõimalikku toidukaupa: köögivilju, piimatooteid, jahusid, mune, mahla, limpse, küpsetisi, saia-leiba, müslisid, maitseaineid, kuivatatud seeni-marju ja mida kõike veel. Kõik on värske, korralikult pakendatud, isuäratav.

Eat&Joy on ainuke koht Helsingis, kust saab osta toorpiima. Aki sõnul säilib see kummalisel kombel kauemgi kui tavaline tehasest tulnud pastöriseeritud piim. Suvel on selle pudelipiima rasvaprotsent 5, talvel 10:)

Nii Eat&Joy's kui hiljem külastatud Juuri poes olid müügil salatisegud käsitsi korjatud värsketest Soome loodustaimedest ja -ürtidest. Lehed ja õied. Olen ise ka mõelnud taaskord keset suve mõne meie meediaväljaande kokandusküljelt retsepte lugedes, et mis mõttes "karp rukola ja lollo rosso segu". Milleks osta poest kevadel ja suvel välismaa poesalateid? Kui omal peenart pole ja turule ei pääse värsket päikese käes kasvanud salatit ostma, siis väike jalutuskäik metsas või põllul ja salatimaterjal ongi ju koos! Jänesekapsad, malts, võilillelehed, ristik, naat: mille poolest see kõik on halvem kui nitraate täistopitud "karp rukola ja lollo rosso segu"?

Nutikad soomlased on porolihast välja mõelnud poromi ja porizo. Ehk siis kohalikud rahvuslikud alternatiivid salamile ja chorizole:)

Sügavkülmikus oli suur valik käsitsitehtud jäätiseid, muuhulgas väga põnevana tunduv kitsepiimajäätis.Sealsamas jäätisepurgi kõrval oli karp külmutatud metsmaasikaid. Need kaks koos....mmmm. Tegin foto spetsiaalselt nii, et koostist näha oleks. Miks? Loomulikult selleks, et ise kodus järgi proovida!

Oktoobri keskpaigas kolib Eat&Joy suurele, 550 ruutmeetri suurusele pinnale Kluuvi kaubanduskeskusesse.

Kohe Lasipalatsi taga oli end laiali löönud nelja päevane Itaalia toidu turg. Samal platsil pidavat toimuma sageli erinevad kas mingi maa köögi teemalised või muud mõnepäevased pop-up turud. Ilus ilm ja peadpööritavalt hea lõhn olid kohale ka seekord meelitanud palju inimesi.

Vaadake ainult seda oliividest pungil saia. Võtaks tüki, onju.

Soomes on teadupärast alkoholi müügi monopol riigifirmal Alko. Külastasime Alko lipulaeva kohe keskuses, Salomonkatu 1. Veinivalik on seal tõesti lai ja esinduspoele kohaselt esinduslik.

Ja kappadikappadi edasi! Hakaniemen Kauppahalli. Välilettidel värske köögivili, puuviljad, seened, marjad...Turg nagu turg ikka, aga kuidagi eriti külluslik, värske ja kauni ning kvaliteetse kaubaga.

Ja sisehallis, ohhjahh. Legendaarne "Reinin liha" üle Soome kuulus lett pani lihtsalt minestama. Kala oli igasugust ja igal moel, "Lentäva lehmä" kitsejuustu Gouda oli üllatus omaette. Populaarsesse "Soppakeittiösse" seekord sööma kahjuks ei mahtunud, nii palju inimesi oli juba supisabas, aga võileivaputka värskete ja maitsvate kalaleibade maitse on siiani keelel.
Ja rodu pilte turu sisehallist:

Helsingit üsna hästi tundva inimesena oli järgmine peatuspaik mulle üllatus. Aleksanterinkatu 28 asub väike ja luksuslik kaubamaja, nimeks "Kiseleff-Sunnin Talo". Pole midagi imestada, et keegi meie seltskonnast varem seal käinud polnud, renoveeritud maja avati alles sel kevadel. Veel uuem on keskuse teisel korrusel paiknev kondiitriäri "Patisserie Teemu & Markus".  

Põhjamaiselt karge kujundusega, alates menüüst kuni koogikarpideni. Kookide ja maiustuste välimus on neil väga eriline, juhuslikkust ega kodukootust siin ei ole, tegu on tõeliste meistriteostega. Ja pole ka midagi imestada: ehkki kohapeal keegi seda ei maininud, ka kohapeal ise koogikesi meisterdav Markus ise mitte, tegin kodus veidi detektiivitööd ja sain teada, et Teemu ja Markus on mõlemad Michelini tärniga pärjatud Helsingi restoranist "Demo"! Teemu on lausa Demo asutaja ja kaasomanik. Ja nüüd tagantjärgi võib öelda, et tärni sära oli kindla peale langenud ka koogikeste peale, mida me maitsesime: need olid tõeliselt kaunid ja maitsvad, väga erilised. 

Magusatest ampsudest energiat täis, olime valmis suunduma Helsingi kodukokkade paradiisi, köögitarvete poodidesse. Käisime kolmes. Kõik asuvad Linnaosas nimega Punavuori, mis jääb Esplanaadist paremale, kui seista näoga sadama suunas. 

Kokkipuoti, Korkeavuorenkatu 45, on vanim omataoline kauplus Helsingis, avatud aastal 1968. 

Chez Marius, Fredrikinkatu 26, jällegi väidab, et nemad on kõige laiema kaubavalikuga kokatarvete pood Helsingis. Ei vaidle vastu:)

Eiring, Korkeavuorenkatu 19, tundus olevat kõige erilisema kaubavalikuga. Poe omanik (fotol valge särgiga) rääkis, et ta on poes müüdava kauba valiku teinud ainult nende asjade hulgast, mida ta endalegi koju ihkaks. Kõike: potte, panne, nuge, riive jne saab poodi ehitatud kööginurgas enne ostu järgi proovida. Kaupluses korraldatakse ka kokanduskursuseid. Müügil on ka kohvi, pastat, pastakastmeid, oliive, kappareid, õli, äädikat, šokolaadi. Eiring oma poes müüdava söögikraami maaletooja ja ainumüüja Helsingis.

Eiringiga samal tänaval, Korkeavuorenkatu 27, on Juuri. Restoran, mille külastamisest olen kirjutanud varem selles postituses. Restorani kõrval on kodumaist väiketootjate kaupa müüv Juuren Puoti. Köögiviljad, salatid (jälle see villiyrttisalaatti, seekord teise tootja oma kui Eat & Joy's), leivad-saiad, jahud, joogid, pastad, liha ja lihatooted, juustud ja muud piimatooted jne. Värsketest päevapakkumistest teavitab tahvel tänaval, kõrval valvamas vitstest punutud siga.

Lisaks juba tükk aega avatud poele on Juuri kõrvalmajas avanud baari, millel nutikas nimi Latva. 

Latva on olemuselt veinibaar, kus eriline valik vahuveine ja šampuseid, mahedalt ja biodünaamiliselt toodetud veine, väiketootjate õllesid, samuti põnevaid veine soomlaste omanduses olevatest veinimõisadest Prantsusmaal ja Itaalias. Joogi kõrvale pakutakse juba Juurist tuttavaid sapaseid (Soome tapas), need on vaid lihtsamad kui Juuris ja mõeldud pigem veini kõrvale ampsamiseks, mitte vastupidi. Kogu Latva sapaste tooraine tuleb Juuren Puotist ja valmistatakse Juuri köögis.

Latvas aperitiiv joodud, ootas õhtusöök Soome 2011. a. parimaks restoraniks tunnistatud Farangis.  

Farang pakub Aasia kööki, aga täiesti omas võtmes. Sõna "farang" tähendab tai keeles võõrast, võõramaalast, "lääne inimest". Ütlen ausalt, et väljaspool aasiapärase toidu kodumaid ei ole ma just väga suur aasia köögi sõber. Aga see, mida tehakse Farangis, pani mind oma vaateid tõsiselt revideerima. Koriandrimaitseline hapukas-magus-värske kokteil alustuseks tegi maitsemeeled lahti. Ja seda oli tarvis, sest valisin degusteerimismenüü, mis koosnes üheksast erinevast roast. 

Kindlasti soovitan Farangis süüa, ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas sellistes serveeringutes, maitsetes ja teeninduses oleks võimalik pettuda. Ja laud tuleb kindlasti vähemalt 2 nädalat ette broneerida! 

Nii, nüüd võib vist "Publish" vajutada":) Aga sellele maratonpäevale järgnes veel teinegi. Järgmisel, pühapäevasel päeval, toimus Helsingis suur Ravintolapäivä ehk Restoranide päev, mille motoks ma omaalgatuslikult panin "Ratatouille'st" pärit tsitaadi "Kõik võivad kokata!". Tegu oli koduhoovidesse ja terrassidele ning korteritesse vaid üheks päevaks loodud söögikohtadega, mis osutusid nii menukaks, et päeva märksõnadeks said järjekorrad ja sildid akendel "Ruoka on loppu!" Aga sellest juba järgmises postituses. 

JATKUU!