Krõbeda kaneelikattega mustikamuffinid

See on siin blogis nüüd teine muffiniretsept. Õieti kolmas, aga kaks esimest on kõrvitsast, nii et need võib ühte patta panna. Mitte et ma muffineid ei küpsetaks, ikka tuleb ette, lastele meeldivad ju. Aga ühedki peale kõrvitsa omade pole nii head tundunud, et neist blogida. No ei ole mul seda muffinisoolikat.
Aga need muffinid olid tõesti maitsvad. Algretsept , millest üksühele jäi minu retseptis ainult krõbe katteosa, väidab lausa, et to die for:) Ma nii fataalne vast ei oleks, aga ühed mõnusamatest, mis ma kunagi maitsnud olen. Tavalise suurusega muffinivormid ääreni täites sain 10 suure koheva mütsiga muffinit. Soovitan kindlasti proovida!

Tarvis läheb:

200 g nisujahu
100 g suhkrut
noaotsaga soola
1 tl küpsetuspulbrit
2 muna
100 ml rapsiõli
100 ml piima

150 g mustikaid. Praegusel ajal ikka külmutatud ja sulatatud, väljasulanud vesi vala ära.

Kate:

70 g suhkrut
30 g nisujahu
1 tl kaneeli
35 g võid

Soojenda ahi 200 kraadini. Vooderda muffinivorm pabervormidega. Sega omavahel kuivad ained: jahu, suhkur, sool ja küpsetuspulber. Klopi munad lahti, lisa õli ja piim. Sega õrnalt kuivainetega. Liigselt segades ei kerki muffinid hästi. Lõpuks sega ettevaatlikult taina sisse mustikad. Täida muffinivormid ääreni.

Katte tegemiseks lõika või väikesteks kuubikutest. Sega omavahel suhkur, jahu ja kaneel. Tõsta peale võitükid ja mudi kõik sõrmede vahel peenikeseks puruks. Pudista kate muffinitele. Küpseta 20-25 minutit.

Ja saidki head, kohe väga!
Mulle tundub, et veel ekstra mõnusad oleksid needsamad muffinid rabarbriga: hapud rabarbritükid ja kaneeline magus krõbe kate...Ega varem teada ei saa, kui esimesed varred pead maast välja pistavad, siis proovin kindlasti järele.

Edit 31. jaanuar 2011: rabarbriga proovitud! Leidsin sügavkülmast karbikese rabarbritükkidega ja panin mustikate asemel tainasse. Super!

Talvisest melonist ja salatist, mis lihtsalt ei saa mitte maitseda

Nii isutab mõnikord värske salati ja puuviljade-marjade järele. Värske kodumaise kraami saabumiseni on veel igavik. 

Nägin vernanda blogis meloni-feta salatit ja meloni järgi läksin kohe ka. Ostsin pikliku kujuga kollase, selle kõikse tavalisema. Ei teagi, kas sattus vilets partii või mis, aga oli pooltoores, lausa rohekas ja magusust ei tuvastanud maitses mingi nipiga.

Teisena ostsin kantaluupi (Cantaloupe), selle mis pildil: rohekas koor, millel beežikas krobeline võrgustik, viljaliha on kollakas-oranž. Vot see oli mõnus melon: mahlane, mesiselt magus, parajalt pehme. Ja milline lõhn! Silmi kinni pannes võis kujutleda ennast kusagile Lõuna-Euroopasse, kus pärast kuuma päikeselist päeva jahutust otsides on just lahti lõigatud külm mahlane melon...Vaikselt loksuvad lained, unine kuumus, klaas külma valget veini. 

Nojah, reaalsusesse tagasi tulles, sai paari nädala jooksul proovitud ka piklikku rohelisekoorelist (no ei tule sort meelde), mis oli liiga vesine ja üldse mitte magus.  Ja siis veel ümmargust kollase krobelise koorega melonit (Galia) , mis oli liiga kuiv ja toorevõitu.

Ja veelkord kantaluup, mis taas oli suurepärane!
Ja salat, vaatamata sellele, et  täiesti ebamoodne, sest 1. ei ole kuigi hooajaline, 2. kodumaisest toorainest pole haisugi, 3.puudub uudsus -  on kõigele sellele vaatamata ka suurepärane!

Meloni-prosciutto salat

rukolat

melonit

prosciuttot

parmesani

pipart veskist

oliivõli

Laota rukola lehed suurele vaagnale, sinna peale väiksemaks lõigatud prosciutto viilud ja melonitükid. Kõige peale parmesanilaastud. Jahvata peale pipart ja nirista veidi oliivõli. 

Coq au vin

See on toit, mis mingil põhjusel on minu jaoks olnud müstifitseeritud tähendusega. Raske põhjendada, miks, aga olen selle valmistamist järjekindlalt edasi lükanud, ehkki kana ja veini potis toiduks keeta pole teab mis kunst. Pealegi on tegu lihtsa Prantsuse talupoegade pajaroaga: kui kanakarja pealik kukk oli nii vanaks jäänud, et oma kohustusi enam täita ei suutnud, tuli ta maha lüüa. Et aga vaesest sitkest ja vanast linnust ikka veel viimast võtta (viletsas talupojaperes ei saanud ju midagi ära visata), keedeti teda tundide kaupa punases veinis. Olla lisatud ka kukeverd, et liha veelgi pehmendada ja kastet paksendada. Ja siis veel need legendid Napoleonist ja Caesarist: et kuidas ikka ühele ja teisele olla kukke veiniga keedetud ja kuidas nemad siis olid seda rooga omakorda populariseerinud. Mingit ajaloolist tõestust neile lugudele muidugi pole, aga ikkagi, millised nimed!
Vaatamata sellele, et ei tea kustkohast tänapäeva linnainimene selle eluka kätte peaks saama, on mul olnud sisemine veendumus, et Coq au vin valmib meie köögis ainult kukest.


Ja siis veel üks asi: viimased viis aastat on meie külmkapis elanud üks konserv. Millegipärast on 2006-ndal olnud kellelgi meie perest hetk poeriiuli ees, mil selise asjanduse ostmise tundus absoluutselt möödapääsmatu.  Mingit vajadust konservi avada pole siiani olnud ja nii on ta meiega rännanud läbi kahe kolimise ja kolme külmkapi:). Säilivusaeg lõpeb 17.02.2011, nii et üsna pea saabub suurpäev, kui tuleb reliikvia, tahad või ei,  avada. Ära ju ka ei viska ja edasihoidmisel nagu ka suurt mõtet pole.

Aga nagu tellitult, enne kui jõudis saabuda konservikarbile saatuslik päev, sain ma kuke! Althõlma, eritellimusel ja salakaubana, aga kätte ma ta sain. Tegelikult ei täitnud ta selles mõttes mu ootusi, et ma oleksin soovinud elumerel seilanud parkunud nahaga vanakest, aga laekus hoopis üsna noorukiohtu isend. Väike, süütu ja õrnake oli mu varandus. Aga ikkagi kukk! Taluõuelt pärit ja puha.

Tegin toidu laias laastus Julia Child'i järgi, peamiselt küll tegevuskäiku aluseks võttes. Aga seda ka mitte üks-ühele. Julia hautab sibulad ja seened mõlemad eraldi ja lisab lõpuks hautisele, aga peaaegu kõigis teistes retseptides, mida ma lugesin, pandi need ilma igasuguse eelneva ettevalmistuseta otse potti, seega läksin ka lihtsama vastupanu teed. Koguseid kohandasin.
Kõige parem on seda toitu teha suures malmpotis, millel on piisavalt suur põhjapind selleks, et kõik linnu tükid enam-vähem ühe kihina sinna ära mahuksid. Kui sellist potti pole, oleks targem teha pruunistamine ja flambeerimine pannil ja siis edasi hautada potis.

Coq au vin: 


1 kilo-pooleteisene kukk või kana, noor või vana. Parem on kukk ja parem on vana. Et sellise hankimise tõenäosus on väga väike, valmib ka ilmselt meie järgmine Coq au vin kanast. Ma eelistaks ikkagi aga osta terve kana ja see ise tükeldada. Siis kui toit untsu läheb, saab vähemasti süüdistada ühte konkreetset kana (iseennast küll mitte), selmet mitut erinevat oivalist koivalist, kellelt pärinesid kõik eraldi ostetud kintsud-fileed-tiivad.

Lisaks:

• 20 pärlsibulat
• 3 küüslauguküünt
• 200 g (pruune) šampinjone
• 170 g suitsupeekonit
• 1 sl rapsiõli (vajadusel)
• soola-pipart
• 50 ml konjakit
• 1 pudel noort punast veini (kasutasin Pinot Noir)
• 500 ml (või veidi vähem) kanapuljongit
• 1 sl kontsentreeritud tomatipastat
• 3 küüslauguküünt
• 1 loorberileht
• 1/2  tl  kuivatatud tüümiani
• Beurre manié: 2 sl pehmet võid + 2 sl jahu
• peterselli

1. Puhasta pärlsibulad koorest. Küüslauguküüned purusta noaga lamedaks vajutades, seened vastavalt nende suurusele kas lõika veerandikeks, pooleks või jäta hoopis terveks. Tõsta kõik ootele, neid läheb kõiki korraga tarvis umbes 15 minuti pärast.

Ainuke pood, kust ma leidsin Tallinnas pärlsibulaid, oli Stockmann. Muidugi ajavad asja ära ka šalotid või isegi tavaline sibul, aga pisikesed hautatud pärlsibulad on nii head ja ilusad. Kusagilt on mul meelde jäänud nõuanne juhuks, kui tooreid pärlsibulaid pole: nõruta marineeritud pärlsibulad vedelikust, pane puhtasse vette ja keeda 15 minutit. Kurna ja kasuta nagu värskeid.

2. Tükelda lind 8-ks tükiks. Naha võib peale jätta või eemaldada. Mina eemaldasin, sest vaatamata  eelnevale pruunistamisele muutub linnu nahk hautamisel minu jaoks ebameeldivaks. Maitse asi.

3. Lõika peekon u 1 cm laiusteks ribadeks. Pane ribad paksupõhjalise haudepoti põhja ja prae: esialgu vaiksemal tulel, et rasv eralduma hakkaks ja siis tugevama kuumusega. Tulemus peaks olema küpsenud, aga mitte krõbe. Tõsta kõrvale.

4. Kuivata linnu tükid köögipaberiga. Pruunista need haudepoti põhjas peekonist väljasulanud rasvas. Kui rasva ei ole piisavalt, lisa õli.

5. Maitsesta tükid soola ja pipraga. Lisa peekon. Küpseta kaane alla 10 minutit. Vahepeal keera lihatükke üks kord.

6. Tõsta kaas maha. Vala peale konjak. Süüta konjak põlema. Ära jumala eest ninapidi poti kohal ole ei süütamise ega põlemise ajal. Flambeerimise õnnestumiseks peab konjak olema piisavalt kuum, aga ka mitte liiga kaua kuumenenud, sest siis alkohol aurustub ja ta ei sütti enam. Liiguta ahjupotti mõne sekundi vältel edasi-tagasi, kuni leegid kustuvad.

Kui varasemaid kogemusi pole, võib kogu see flambeerimise asi esimest korda ebaõnnestuda. Sellest pole midagi, konjaki maitse on toidul ikkagi, lihtsalt väike fun jäi seekord ära:)

7. Vala potti vein. Lisa nii palju puljongit, et linnu tükid oleksid kaetud. Sega hulka tomatipasta, küüslaugud, sibulad, šampinjonid, tüümian ja loorberileht.

8. Hauta kaane all madalal kumusel, vaikselt podiseses linnuliha pehmeks. Kui just enam-vähem loomulikku surma surnud kukke ei kasuta, siis kulub selleks 30-40 minutit. Võib-olla isegi vähem. Tõsta üks tükk pajast välja ja proovi küpsust.

9. Kurna kaste läbi sõela. Vala kaste potti tagasi, ülejäänu jäta ootele.

10. Kuumuta kaste kaaneta potis kõrgel kuumusel temperatuuril vulinal keema. Redutseeri nii, et kastet jääb lõpuks järele 500-600 ml.

11. Kastme paksendamiseks valmista beurre manié, mis kõlab jube peenelt , aga on tegelikult lihtsalt pasta jahust ja võist: sega väikeses kausis omavahel pehme või ja jahu. Esialgu on see üks kleepuv ja määriv ollus, aga pidevalt segamist jätkates tekib ühtlane pasta. Vormi see pallikeseks ja seejärel sulata kuumas kastmes, pidevalt vispliga segades.

12. Pane kõik, mis enne sõelale jäi, potti kastmesse tagasi. Kuumuta korraks läbi.

Coq au vin on valmis!

Serveerimisel puista peale hakitud peterselli.

Raske on leida ebafotogeenilisemat toitu kui Coq au vin. Kes viitsib, võib huvi pärast panna Google pildiotsingusse "coq au vin" ja vastu vaatab üks ebamäärane pruunikaspunane segadus teise järel.

Aga maitse, see on lihtsalt suurepärane.

Hapupiimapannkoogid

Tegelikult on need siin pildil keefiripannkoogid, sest hapupiim meie külmkappi väga sageli ei satu, keefir aga on seevastu kogu aeg olemas. Aga kuidagi harjunud olen nimetama neid hapupiimapannkookideks. Keefiripannkoogid... imelik öeldagi. Keefir ja hapupiim sobivad pealegi teineteist retseptides alati asendama. Sooda ja keefir koos kergitavad pannkoogid mõnusalt pontsakateks. Jahtudes see kohevus küll mõnevõrra kaob, seega peaksid pannkoogihuvilised moodustama oma taldrikutega pliidi kõrvale järjekorra ja haarama koogid krõbedate ja särisevatena otse pannilt:)

Sellest kogusest jagub parasjagu kuuele. Et mitte tervet pühapäevahommikut praadides veeta, teen pannkooke kahel pannil korraga. Vähema sööjate arvu puhul oleks mõistlik kogust vähendada.

4 muna
4 sl suhkrut
1 l keefiri või hapupiima
500 g jahu
1 tl soodat
1 tl soola
praadimiseks rapsiõli

Klopi munad suhkruga lahti.
Sega jahu sooda ja soolaga.
Lisa lahtiklopitud munadele vaheldumisi keefiri ja jahusegu, peale iga lisamist korralikult läbi vispeldades.

Jahud on erinevad. Kui tundub, et koogid pannil ikka üldse koos ei seisa ja tainas on liiga vedel, tuleks lisada jahu.

Küpsetamisest niipalju, et temperatuur peaks olema selline, et pannile pannes hakkavad koogid kohe õlis särisema. Samas ei tohi pealispind minna enne kõrbema, kui koogid on seest küpsed. Natuke katsetamise asi. Mul läheb esimene pannitäis alati aia taha:)

Just pannilt tulnud, kuumad ja krõbedad, lisaks lemmikmoos: ideaalne algus pühapäevale.

Aga võib-olla meeldivad sulle hoopis ülepannikoogid või sõrnikud?

Kartuli-porrusupp ehk potage bonne femme

Ühel päeval lõunaks kartuli-porrusuppi keetes mõtlesin, et peaks selle retsepti blogis varasemate postituste seest üles otsima ja vaatama, kas algsest retseptist ka supiteo juures veel midagi järel on. Sest olen seda suppi teinud aastaid ja ega ma ausalt öeldes neid kartuleid ja porrusid nii täpselt enam ei loe, läheb täitsa tunde järgi. Aga mida ma ei leidnud, oli retsept! Õnneks leidsin aga alles olevat ühe aastataguse toiduajakirja, kus see mu retsept ilmus ja nüüd saan ta ka siia kirja panna.
Ikka väga lihtsad on nii selle Prantsuse päritolu supi koostisained kui valmistamine. Hästi mõnusa tekstuuriga, sametiselt pehme ja väga maitsev. Kui nüüd toidu kohta niimoodi saab öelda, siis on see supp südamlik ja soe.  Potage bonne femme - hea perenaise supp. Meeldib nii rafineeritud maitsega sööjatele kui vähemnõudlikele. Ka pirtspepud (loe: lapsed) kiidavad.

Tarvis läheb:

6 keskmist kartulit
4 suuremat porrut (valget osa)
1 sibul
2 sl võid
1,5 l kanapuljongit
100 ml 35% koort (soovi korral)
soola, pipart
rohelist sibulat

Puhasta porrud ja sibul, viiluta.
Hauta porrut ja sibulat pannil võis umbes seitse minutit. Sega sageli. Kõrbema ei toi lasta, see rikub supi maitse.
Kuumuta kanapuljong keema ja lisa sellesse porru, sibul ja tükeldatud kartul.
Keeda, kuni kartul on pehme.
Püreesta kannmikseris või aja läbi sõela, saad siidise püree. Sausegurit ära kasuta, kartul muutub kleepjaks.
Vala supp uuesti potti, lisa soovi korral koor, kuumuta ning maitsesta soola-pipraga.
Serveeri hakitud rohelise sibulaga.

Suppi võib maitsestada ka näiteks värskelt riivitud muskaatpähkliga. Või siis lisada hoopis sidrunimahla, küüslauku või ingverit. Miks  mitte ka valget veini sortsuke.
Serveerida võib vabalt ka hapukoore ja peterselliga.
Praetud peekoni ribad supi peal on ka hästi mõnusad.
* * *
Ja kui nüüd seesama supp täiesti ära jahutada ja lisada kruusitäis piima, saab sellest hoopis üks teine kuulus supp, Vichyssoise [višiˈsuaaz]. Vichissoise'i loojaks peetakse kokka, kokaraamatute ja toiduartiklite autorit nimega Louis Diat. Diat oli küll Prantsusmaalt pärist, aga supp sai alguse hoopis tema töötamise ajal New Yorkis Ritz-Carltoni hotelli restoranis. See supp oli menüüs ainult suvekuudel ja teda pakuti värskendava jahutava eeltoiduna. Diat ise rääkis, et mäletas lapsepõlvest, kuidas ta vennaga oli ema keedetud potage bonne femme sisse valanud külma piima, et seda kuumal suvel jahutada ja kui hästi see oli maitsenud. Vichyssoise'i pakuti esmakordselt Ritz-Carltonis 1917. aastal.

Juuri on Sfääris

Kes toidublogisid jälgib, märkab ilmselt, et nii mõnegi neist on täna vallutanud laul, mis koosneb peamiselt ohetest ja õhkamistest, refrääniks sõnad Juuri ja Sfäär. Ka minu rahulik uni oli tänu maitstud toitudest saadud emotsioonidele totaalselt rikutud, mõtted saadud kogemusest ei jätnud mind rahule enne kella kolme öösel:)

Niisiis: alates tänasest on väga lühiajaline ja eriline võimalus süüa Tallinnas mõnusa atmosfääri ja maitsva toidu poolest tuntud Sfääris eelroaks Helsinki tippkoha Juuri peakoka Perttu Paulasto loomingut.

Perttu Paulasto (Juuri) ja Toomas Lääts (Sfäär):

SfääRis on Juuri külas Eesti Maitsete Põhjala kööki propageeriva restoranidevahetuse programmi raames. Käisin Sfääris seekord Eesti Maitsete kutsel.

Juuri eripäraks on väikesed suupisted , ehk sapas (soomepärane tapas),valmistatud parimaid Soome roogi, traditsioone ja toorainet silmas pidades. Oma suvisest Juuri elamusest kirjutan lähemalt siin.

Sfääris pakkumiseks on ühele eelroa taldrikule sätitud kolm täiesti erinevat maitsekooslust, põhitegijateks kala, liha ja köögivili.
Maitsete paraadi avalöögi annab külmsuitsuhaugi tartar kartulipliinide ja kurgi-tillisalatiga. Soolakas kergelt suitsu saanud haug on tartariks seotud hapukoorega. Täiesti tavaline kodumaine hapukoor on restorani köögis liigsest veest nõrutatult saavutanud pehme kreemise tekstuuri. Haugitartari kaaslaseks on meie oma maailma parimast Laura kartulist küpsetatud mündisuurused kartulipliinid ja kergelt äädikane värske kurk tilliga.
Viimanegi kalariba taldrikult üles õngitsetud, võib asuda maapirni pudingu kallale. Esmapilgul näeb see välja nagu brüleekreem ja valmistamispõhimõtted , nagu selgub, ongi olnud üsna sarnased. Toomas Lääts ei tee valmistamisprotsessist saladust ja olgem ausad, miks peakski. Söögi tegemise ja nautimise juures on üks suurimaid rõõme jagamisrõõm. Maapirn on võis pehmeks küpsetatud, lisatud munakollane, koor ja piim ning aetud läbi sõela. Seejärel küpsetatud väikestes vormides veevannil 110 kraadi juures 50 minutit. Pehme kreemja tekstuuri kontrastiks on leeklambiga kõrvetatud demerara suhkrust kaas, millel omakorda soolahelbed. Pudingit ehib pastatainast tehtud puravikuõlis friteeritud laast.
Maitsete saluudi viimane peibutis, kauaoodatud ja intrigeeriv põhjapõdrasüda jõhvikatarretisega on taldrikul õhukeste tumepunaste viiludena, saatjaks sama sügavpunane jõhvikatarretis, mille Perttu on oma koduköögis Sfääris pakkumiseks valmis keetnud. Põhjapõdrasüda, nagu fotoltki näha, on saanud kuumust ainult hetkeks. Eelnevalt 12 tundi soolvees hoitud siidise tekstuuriga liha on tõeliselt meeli liigutav.

Toitude maitsmise kõrval sai maha peetud ka väike õlu-veini maavõistlus. Iga roa kõrvale degusteerisime nii veini kui õlut (Saku Gurmaanide sarja kolm erinevat maitset). Minu isiklik eelistus oli kõigi toitude puhul üsna tugevasti veini poole kaldu. Ehk vaid haugitartar oma soolasusega võiks õllega passida. Aga midagi pole teha, veini ja toidu kooslus on kõigutamatu.
Haugitartari juurde jõime Agnusdei Albarinot (Rias Baixas).
Maapirni pudingi mahedusega harmoneerus väga hästi kergelt õline ja pehme Livio Felluga Charis.
Parima koosluse moodustas põhjapõdrasüda, jõhvikatarretis ning küps ja ümmargune Sierra Cantabria (Rioja crianza) 2005. Veini elegantsus, paras tanniin ja marjasus sobisid hõrgu südamega ideaalselt.

Puhtamaitseline ja üle pingutamata serveeritud põhjamaine toit sobib Sfääri elegantselt hooletu, vaba ja kerge atmosfääriga nagu valatult. Täiesti loomulik kooslus.
Et Albarino oli tõi  meelde kohiseva mere, lõunamaise päikese ja soolaste mereandide lõhna, ei saanud me Sfäärist minema tellimata kausitäit safrani-koorekastmes karpe. Norrast saabunud värskete karpide liha oli pehme ja külluslik, minge ja proovige Sfääris ise, niikauaks kui jätkub.

Perttul on põhjust muhelemiseks. Imetlevad ja igat tema loomingu suutäit nautivad restoranikülastajad  annavad selleks põhjust küll ja veel. Toit on lummav.

Luureandmetel reede õhtul enam vabu laudu ei ole ja kas laupäevani Perttu kaasatoodud põhjapõdra südant, kodus valmiskeedetud jõhvikatarretist ja Soome haugi jagub, pole kindel.Kes soovib tõeliselt muljetavaldavat toiduelamust, peaks kohe Sfääri helistama ja Juuri menüü saadavust uurima. Hilisem proovimine on ka muidugi võimalik, Juurist eraldab meid ainult 80 tühist kilomeetrit.

Postituse fotode autor on Lauri Laan

Controvento

Controvento oleks olnud justkui alati olemas. Tegelikult vist kusagil 90-ndate keskpaigast? Seal on nii mitmeid kordi käidud, et kokku lugeda küll enam ei saa. Nüüd viimati söömas käies turgatas, et ma polegi siin Controventost kirjutanud. Viimane aeg on teha vigade parandus.

Ma ei ole märganud, et Controvento ennast kusagil reklaamiks ja seda pole vaja ka. Samaks õhtuks sinna vaba lauda saada on õnnelik juhus. 

Asukoht vanalinna Ladina Kvartalis on Itaalia restoranile justkui loodud: enam-vähem sama tänavapilt avaneb ka Itaalias, näiteks väikese linna Lucca kitsukestel vanadel tänavatel.

Ka interjööri mõjutab enim vana maja, kus restoran asub. Ruumid on rustikaalsed ja lihtsad. Kogu atmosfäär on iseloomustatav sõnaga soe. Seda nii meeleolu, lõhnade kui ka otseselt temperatuuri pärast, mis külmast talveõhtust sisse astudes on eriti mõnus.

Sisenejat võtab vastu baarilett, mille taga pukkidel ja kõrvalasuvas pisikeses lauas tihtipeale istuvad Eestis elavad itaallased ja joovad (ilmselt viletsat Eesti ilma ja uimaseid eestlasi kirudes:)) kellaajast sõltuvalt oma espressot, cappuccinot, veini või grappat. Baari kõrval on hubane kaminaga ruum, kus lihtsalt veini juua või aperitiivi nautida.

Süüakse teisel korrusel. Tagumine, köögipoolne ruum on avaram ja lagedam, esimene, kohe trepist üles jõudes, sopilisem ja nurgelisem. 

Miks siis ikkagi suurt kella löömata ja reklaami tegemata Controvento alati rahvast täis on? Millele peaksid teisedki selle nimel panustama? On see kõrgdisain-vetsupott, prominentne peakokk või vannitoaplaatidest "taldrikud"? Controventos on igaljuhul valikuks osutunud üllatus-üllatus, toit! Ja seda nad juba teha oskavad. Tsirkusetegemine toiduvalmistamisel ja serveerimisel on sellest kohast kaugel. Toitude nimetused menüüs on lihtsad, võrreldes paljude teiste restoranide menüüdega, kus ühe roa nimetus ei pruugi kolmele realegi ära mahtuda. Mõnikord on seesugune lohenimi tõepoolest vajalik ja põhjendatud, aga enamasti siiski punnitatud ja tobe. Tore, et eestikeelne toidu nimetus on piisavalt lahti seletatud ka neile, kes ei pruugi itaalia köögiga niiväga kursis olla. Näiteks: vitello tonnato, vasikaliha lõigud tuunikala-majoneesi kastmes. 

Controvento pastade osas pole ma eriline spetsialist, need pole just sageli olnud mu valik. Varem rohkem, aga viimasel ajal olen vaimustunud pigem Itaalia moodi tehtud lihast ja kalast. Tagliatelle ai porcini muidugi on mu meelest üleüldse üks vastupandamatu toit, sellest ei suuda ma ka Controventos kunagi mööda vaadata.  Ka kõik teised pastad, mida olen maitsenud, on olnud suurepärased. 

Menüü on Controvento kodulehel üleval, ma seda peensusteni lahkama siin ei hakka. Esindatud on klassikalise itaalia köögi parimad palad: suures valikus klassikaline antipasti, pasta, risoto (menüüs on üksainuke, aga selle-eest oi kui maitsev!), pitsa. Peatoiduks kalad ja mereannid ning erinavad liharoad. Pearoa juurde valitud lisand (erineval moel valmistatud kartul, riis, stuuvitud köögiviljad või salat) serveeritakse eraldi taldrikul. Ja muidugi desserdid. Supid ja salatid ka. Kui minna kindla plaaniga mingit konkreetset toitu sööma, siis tuleks Controventos arvestada võimalusega, et seda ei pruugi olla. See oht on ka menüüs teatud toitude puhul ära märgitud ja paaril korral olen ma kas tooraine mitte kohale jõudmise või lihtsalt toidu otsalõppemise pärast oma lemmikutest ilma jäänud.

Viimasest käigust on muljed värskeimad, sellest siis vähe põhjalikumalt. Käisime neljakesi: mina ja R., tütar ja noorim poeg. 

Kui me kell seitse kohale jõudsime, oli söögituba harjumuspäratult tühi, sööjaid oli vaid paaris lauas ja itaalia estraad á la Toto Cutugno tundus mängivat esialgu liigagi pealükkivalt. Piilusin ehmatusega kohe ka tagumisse saali, kus olid tavapäraselt ja turvaliselt kõik lauad täis ja õhk mõnusalt sumisevast jutuvadast paks. Meie saali tühjuse põhjus selgus kella kaheksa paiku, kui saabusid rootslased, kes olid reserveerinud kõik seni tühjad olnud lauad. Keeltest olid tol õhtul esindatud eesti, itaalia, vene, rootsi. Et lauad on Controventos üsna lähestikku, võib õhtusöök mööduda küllalt lärmakas õhkkonnas, aga see ei ole segav, vaid just mõnus. Tegu on ju ikkagi itaalia söögikohaga! Õhtusöögile tulnud seltskonnad olid lisaks keelelisele mitmekesisusele ka muidu üsna seinast seina: täitsa verinoorte puntidest kuni soliidsete väljapeetud laudkondadeni. Vahepeale romantiliselt kudrutavaid paarikesi ja meiesuguseid perekondi. Valterile toodi kohe lapsetool ja kui ettekandja märkas, missuguse pühendumusega noormees kahvleid üksteise otsa ladus, tõi ta pojale kaks mänguautot. Kodus meil söögilaua ääres küll ei mängita, aga restoranis peagi kaheaastaseks saavalt tegevusetult istumist nõuda on liig. Armas, et ka Controvento seda mõistab, seega saab ta ka lapsesõbraliku restorani tiitli.

Mina eelrooga ei võtnud, valisin esimeseks toiduks risotto tartufato (trühvlirisoto) ja pearoaks saltimbocca alla romana (vasikaliha medaljon Rooma moodi). R. valikuks oli carpaccio al parmigiano (carpaccio parmesaniga) ja branzino grigliato (grillitud Jaapani meriahven). Tütar talle omaselt pitsa: pizza Lazio. Varasematele kogemustele tuginedes me pisipõnnile eraldi rooga ei võtnud, talle jagus rohkem kui veel  nii õe pitsast kui vanemate juurest. Minu saltimbocca juurde lisandina võetud stuuvitud zucchini porganditega oli tema lemmik.

Algusest peale: 

Controvento carpaccio on suur taldrikutäis imeõhukesi ilusaid erepunaseid toore veisefilee lõike, peal mõned korralikud parmesaniviilud ja robustselt hakitud rukola lehed. Soola-pipart, oliivõli ja balsamicot saab igaüks vastavalt maitsele laual olevatest potsikutest lisada. Täiuslikult lihtne puhaste maitsete kombinatsioon.

Trühvlirisoto oli suurepärane. Kreemjas, võine ja parmesanine, pigem vedel kui kuiv, riisiterad perfektselt al dente. Kui ühe risoto sisse on nii palju värsket trühvlit riivitud, ei saa tulemus olla muud kui õndsalt ohkamapanev.

Saltimbocca - õhukesed praetud vasikaliha lõigud, mille vahel värske salvei lehed ja prosciutto, ülevalatuna kleepja marsalakastmega.  Lisandiks valitud stuuvitud zucchini porganditega loovutasin igasuguse kahjutundeta pojale sest nii ilus ja isuäratav kui see köögiviljalisand ka polnud, müüsin kogu hinge saltimboccale:) Vasikas oli suussulav.

Tervelt serveeritud grillitud meriahven oli pealt kuldne ja krõbe ning seest ideaalses küpsusastmes, mahlane ja õrn.

Saskia valik oli õhukesepõhjaline krõbedate äärtega traditsiooniline ja korralik itaalia pitsa. Salaamilõigud olid mitte tavapärased ümmargused rõngad, vaid piki vorsti lõigatud suured viilud. Tomatipasta, mahlane  sibul, mozzarella ja pune - mida veel ühelt õigest pitsaahjust tulnud klassikult tahta.

Kui nii erinevaid toitusid süüa, on muidu raske valida üht veini sinna kõrvale, ikka on mõni asi, mis tahaks midagi teistsugust. Seekord joodud Zuani, Colli Bianco DOC 2008 oli väga hea valik. Ideaalis oleks carpaccio tahtnud klaasikest punast, aga samas ei tundunud ka Zuani vale. Trühvlirisoto, meriahvena ja saltimbocca kõrvale oli ta justkui loodud.

Magustoiduks limpsis šokolaadifännist tütar kuuma šokolaadi, meie magusat ei võtnudki. See viimane juhtub täitsa sageli. Esiteks on kõht arvestades Controvento korraliku suurusega portsjoneid peale kahte käiku nii täis, et midagi muud peale espresso enam ei mahukski, teiseks on meeles ja keelel veel nii head maitsed, mida ei raatsigi magusaga ära tappa. Aga tiramisu on neil muidugi hea, seda peaksin seal sagedamini mitte õhtusöögi lõpetuseks, vaid lausa eraldi söömas käima.

Meie toidud saabusid lauda üsna kiiresti. Ma küll plaanisin oma risotot süüa R. carpaccioga samal ajal, aga risotoga läheb teadupärast 20-25 minutit ja carpaccio on enam-vähem kohe valmis, seega jagasime neid: kõigepealt sõime carpacciot ja siis risotot. Nii repliigi korras mainin, et ühes äsja uksed kinni pannud glamuurses kesklinna kõrghoones asuvas restoranis sai risoto ikka väga kiiresti lauda toodud. Küll ma siis imestasin, et mis kiirmeetodil seda küll tehti. Hiljem kuulsin, et risoto põhjad olid seal alati poolvalmis keedetuna külmkapis seismas, et siis vastavalt kliendi soovile kiiresti lõpuni viimistleda. Ma muidugi ei tea, kas see ongi tavapärane, aga tundus imelik. Risoto puhul eeldaksin ma võib-olla küll naiivselt, et see on värskelt valmistatud. Controventos tundus see küll nii olevat.

Alati on tore käia erinevates söögikohtades. Nii päris urgastes, lihtsates ja hubastes kohtades kui ka peentes ja glämmides. Süüa erinevate kontseptsioonide järgi tehtud toite molekulaargastronoomiast lihtsa ahjupotis hautamiseni. Ühte ja sama šõud söögitegemise ja -serveerimise juures näha ning ühe- ja samasuguseid täppe ja triipe oma taldrikul vaadata on üks kord põnev ja uudne, teist ega kolmandat korda aga enam nii lahe ei tundugi. Hubane pingevaba atmosfäär ja alati hästi tehtud toit on need, mille pärast naastakse.


Fotod: controvento.ee

Soome restoranid Tallinnas külas

Edastan rõõmustava uudise.

Tallinlastel ja kõigil, kes kaugemaltki kohale tulevad, on nüüd jaanuaris ja veebruaris päris mitu võimalust eheda Põhjala toidu maitsmiseks. Külla tulevad järjepanu mitu restorani erinevatest Skandinaaviamaadest. Restoranide vahetus toimub MTÜ Maitseklubi programmi Eesti Maitsed raames. See programm tutvustab Eestit kui hea toidu maad ning propageerib toidu valmistamist kohalikust toorainest.  Samuti korraldab Eesti Maitsed 50 Eesti parima söögikoha valimist.

Kõigepealt tutvustab end Helsinki. Tutvust saab teha kolme täiesti erineva, kuid igaüks ikkagi omal moel Soome toidukultuuri esindava restoraniga.

Alates kolmapäevast, 12. jaanuarist 2011, on restoranis Kaerajaan külas Helsingi üks parimaid restorane Aino. Tegemist on vastukülaskäiguga, sest Kaerajaan  oli oma menuka räimemenüüga eelmise aasta oktoobris Ainos. Käisin ise juba Kaerajaanis Aino toite maitsmas, kirjutan kohe-kohe sellest lähemalt. 

Juba nädal hiljem, 19. jaanuaril, saabub Tallinna mullu Soome Aasta restoraniks valitud Juuri, mille huvitavaid toitusid saab maitsta restoranis Sfäär. Ootan seda erilise elevusega, oma Juuris käigust olen vaimustusega kirjutanud siin.

Õige pea tutvustab ennast restoranis Ö Soome kõige uuem Michelini tähega restoran Luomo.  

Siis on järg Kopenhaageni ja Oslo restoranide käes. Püsige lainel! :)

Purukook

Purukooki teavad vast kõik. Üks lihtsamaid kooke üldse. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis võis purukook olla täitsa vabalt kõige esimene kook üldse, mida ma tegin. Või siis vähemalt oli ta esimeste seas. Ma ei teagi, kas seda võib nimetada nõukogude koogiklasikaks, või tehti sellist kooki Eestis juba varem ja ega see polegi oluline. Mõnus kodune igapäevakook kas hommikuse kohvi, õhtuse tee või piimaklaasi kõrvale.

Koogi vahele võib panna marju, õunu, kohupiima. Moosiga tundub mulle ikka see kõige õigem. Viimasel ajal olen teinud täitsa mitu purukooki, ikka hoidiste kiirrealiseerimise projekti raames. Üks purukook ahjus ja purk moosi kui võluväel kapist kadunud! Purukoogi moos võiks olla paksemat sorti, liiga vedel valgub küpsetamisel vahelt välja ja läheb kõrbema.

Olen aru saanud, et peamiselt tehakse purukooki kahel moel:
- pehme toasoe või vahustatakse suhkruga ja lisatakse jahu
- külm ja kõva või tükeldatakse, lisatakse jahule ja tehakse sõmer segu.

Olen proovinud mõlematmoodi ja ausalt öeldes ei ole lõpptulemuses mingit vahet. Küll aga mõjutab maitset see, kas on kasutatud muna või mitte. Ilma munata on veidi kuivem, aga justkui purusem. Munaga tihkem ja mulle tundub, et pealmine puru ei lähe nii krõbedaks kui munata versiooni puhul. Ise eelistan seda kõige lihtsamat, külma võiga ja ilma munata versiooni.
Puru võib jätta kas suuremateralisema või täitsa peenikese.
Siin postituses on pildid kahest koogist: ülemisel ploomimoosiga koogi peal on suuremad purutükid, alumisel õunamoosiga koogil täitsa peenike puru.

Taina võib teha köögikombainis, lastes kõik koostisained mitu korda pulse-funktsiooni kasutades sõmeraks puruks, niimoodi saab eriti lihtsalt kõik valmis. 

Ehkki ma muidu olen üsna agar elektriliste köögiabiliste kasutaja, siis alljärgnev moodus, näppude vahel pudistamine, mulle kohe väga meeldib:)

Purukoogi retsept:

400 g nisujahu

100 g suhkrut
näpuotsaga soola
200 g võid
pooleliitrine purk moosi (u 5 dl)

Sega suures kausis jahu suhkru ja vähekese soolaga.
Tükelda või kuubikuteks, sega jahusegusse.
Näpi sõrmede vahel puruseks.
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga.
Laota plaadile 2/3 sõmerast segust, suru kergelt kokku.
Määri või vala peale moos.
Raputa peale ülejäänud purusegu.
Küpseta 200 kraadises eelkuumutatud ahjus u 35 minutit, kuni kook on pealt kuldne.

Sellest kogusest jagub umbes poole suure ahjuplaaditäie suurusele koogile, nii et väiksem plaat kulub siin  marjaks ära. Kui on soov või vajadus teha suur plaaditäis, tuleb koguseid kahekordistada.

Purukoogi kõrvale sobib hästi vaniljekaste.

Kanasüdamed aprikooside ja konjakiga koorekastmes

Kohtasin ühel raamatuesitlusel Anu, kes teatas, et näed just eile mõtlesin sinu peale, kui kanasüdameid tegin. Hetkeks tundsin end nagu kanasüdame-Mari-Liis. Tegelikult on see ju tore, kui mingile toidule mõeldes või seda tehes tekib kellegagi seos. See justkui annab toidule mingi personaalse lisaväärtuse. No ma ei tea, kas nüüd just kanasüdamete küpsetamine peaks mõtted minule viima, ma teen ju läätsesuppi ja pohlavahtu ja kohvibeseesid kaaa! Kaa-kaa-kaa!
Tegelikult jah, sai ju suve alul jagatud rõõmustavalt populaarseks saanud vardas grillitud kanasüdamete retsepti, millele mõtlemine paneb praegugi suu vett jooksma. Retsept ilmus ka Postimehe Grillieris, kus ta sai palju toredaid kommentaare nagu näiteks "Kuidas te selliseid asju süüa suudate", "Öäk" ja "Fuih". Kahjuks ei ole vanemaid kui 3 kuud kommentaare enam loo juures näha, see oli päris naljakas. Ja kui Google' isse sisestada "kanasüdamed", on enamus vastuseid endiselt südantsoojendavas stiilis "Millega premeerida koera hea käitumise puhul" või "Mida armastavad tuhkrud".
Et praegu on grillimine teatud klimaatiliste asjaolude tõttu raskendatud, aga kanasüdamete kergelt krõmpsu ja vetruvat tekstuuri ning imehead maitset ikkagi tunda ju tahaks, saab kanasüdametest keeta väga maitsva hautise.

Nii et kanasüdame-Mari-Liis  tegutseb jälle:)

Tarvis läheb:

400 g kanasüdameid
1 sl rapsiõli
1 sl võid
2 suitsupeekoni viilu
1 sibul
5 küüslauguküünt
10 kuivatatud aprikoosi
2 sl konjakit
1 triiki sl nisujahu
200 ml koort (10% või 35%)
200-300 ml vett või kanapuljongit
soola, pipart
siledalehelist peterselli

Kõige tõenäolisem, et kanasüdamed laekuvad koju Talleggi pakendis, nimeks "Külmutatud Delikatess broilerisüda". Sulata südamed. Puhasta. Puhastamise käigus tuleb eemaldada valged torukesed lihtsalt noaga küljest ära lõigates. Kui torukeste kõrval peaks olema hüübinud verd (tume tombuke), eemalda ka see noaga kraapides või sõrmega lükates. Kui soovid, eemalda ka osa rasva. Veidi võib jääda, see sulab hautades kastmesse. Kui ikka üldse rasva ei taha, poleeri südamed sellest puhtaks. Loputa südamed kiiresti jooksva külma vee all. Hullu pole puhastamises midagi, kogu jutt torukestest ja tombukestest ja rasvast tundub peletavamana kui puhastamisprotseduur tegelikult on. Kes on korra teinud, teab.
Puhastatud:

Haki peekon, sibul ja küüslauk. Lõika aprikoosid ribadeks.
Kuumuta pannil õli ja või, hauta selles madalal kuumusel peekonit, sibulat ja küüslauku senikaua, kuni viimased on klaasjad. Tõsta kõrvale.
Tõsta panni kuumust. Pane pannile terved või poolekslõigatud kanasüdamed, maitsesta soola-pipraga, pruunista.
Lisa juurde peekon-sibul-küüslauk ja aprikoosid. Vala peale konjak, kuumuta paar minutit.
Raputa peale jahu, sega läbi.
Tõsta kõik pannilolev potti.
Vala peale koor ja puljong või vesi.
Hauta pool tundi. Maitse ja kui tarvis, lisa soola-pipart.
Serveerimisel raputa peale rohkelt hakitud siledalehelist peterselli.
Söö näiteks kartulipudru, riisi või lihtsalt hea saiaga.

Et kõik aus oleks, tuleb lisada, et minu lapsed kanasüdameid ei söö, põhjendades seda oma peakestes ilmselt enam-vähem sarnaste kommentaaridega nagu tegid netikommentaatorid Postimehes grillitud kanasüdamete retsepti juures. Et ma aga toidu kohta ei luba kunagi niimoodi rääkida, väljendatakse oma arvamust viisakamalt lihtsalt söögist keeldudes. Et nad päris nälga ei jääks, teen ahjus poole tunniga (sama kaua kui südamehautis) valmiva sellise asjanduse:



Pilt on väike ja retsepti pole, peekonit koibade ümber mässida ja kartuleid tükeldada oskab vast igaüks. See sai nüüd lisatud lihtsalt ideena neile, kellel tuleb samuti kanasüdamete kõrvale alternatiivne õhtusöök valmistada.

Seenepirukas arhiivist

Täna oli sula! 

Maal oli see täitsa mõnus. Saime valmis oma koolivaheaja suurprojekti, terrassilt väljaraiutud lumekamakatest tehtud kindluse. Ehitasime lumememme, kes jäi nädalaks maja ette valvesse (kui enne ära ei sula) ja pidasime lastega maha korraliku lumesõja. Meil käis külas ka Tomas, kes lõpetas videoklipi, mis tehti veebruarikuise blogijate kohviku tarbeks. Nüüd kui see on tehtud, tuleb tõele au andes tunnistada, et Nigellat minust ei saa. Vähe sellest, ma ei küüni ligilähedale Martti Koppelilegi. Ehkki aasta(kümne)te eest olen piisavalt olnud nii laval, fotoaparaatide kui kaamerate ees, tundsin end nüüd, täiskasvanud ja eneseteadliku naisena,  kaamerasse rääkides ja söögitegemise filmimisel väga ebamugavalt. Tomas küll lohutas mind: ole õnnelik, et tegu on väikese-eelarvelise ettevõtmisega, muidu oleks su tegemisi ja kokkamisi üles võtnud 5-6-st inimesest koosnev tiim, valgustajad, helimehed ja kes kõik veel. Jah, kirjutamine ja pildistamine jäävad ikka minu söögitegemisega seotud väljendusvahenditeks. Aga noh, kui see filmike ükskord valmis saab, eks riputan siiagi üles. .

Aga Tallinn! See on lihtsalt kole, ma ei oskagi muud öelda. Hiiglaslikud hallikaspruunid lumekuhilad teede ääres, sopp ja laga. 

Siiski tuletas tänane ilm meelde, et meil on peale härmas talve ka muid aastaaegu. Sellega seoses tekkis mul mure oma sügisel üliagaralt soetatud seene- ja moosivarude ning sügavkülmas lademetes olevate marja- ja ürdikarpide saatuse pärast. Varsti on juba uus rabarbrihooaeg ja mul mitu karpi veel sügavkülmas... Ja ausalt öeldes tahaks jäätist ka teha, siiani pole jäätisemasina kauss sügavkülma lihtsalt mahtunud.
Hoidiste kiirrealiseerimist alga!
Alustasin projekti leotatud soolaseentest tehtud pirukaga. See on nüüd küll esimene kord, kui ma viitan retsepti osas iseenda varasemale postitusele. Aga see seenepirukas on parim ja väärib igati värsket tähelepanu. Retsept on siin: seene-porgandipirukas.

Lammas ja kapsas

Valget aega on nii vähe, et korralikke toidupilte teha ei saagi. Meie peamised söömised on õhtuti ja valgusallikaks siis pildistamisel kõige tavalisem lamp. Välguga tehtud fotosid pole siin blogis ühtegi. Aga kui toit ikka nii hea, et sellest kirjutamata ei saa hingerahu, siis las nad olla praegu pealegi sellised. Ja mis ilupilti ühest ahjus küpsetatud lihast-kapsast ikka tahta... Selle toidu eest räägib maitse! Nüüd on see jutt räägitud ja saab põhilise juurde minna:)

Lambaliha ja värske kapsas, üheskoos potis ahjus nii kaua küpsenud, et maitsed on teineteise sisse imbunud, põimunud ja moodustanud millegi, mis lõhnab ja maitseb nagu...nagu...nagu miski väga kodune, eestipärane, soe ja armas. Ja rustikaalne:)

Kasutasin noore lamba aba, mis on üks ütlemata tore tükk, sest liha on kondi küljes palju ja see on parajalt taine, aga mitte kuiv. Aba on lambal õlgade (kui nii võib öelda) ja esijalgade vahel. Need lihased saavad üsna palju vatti, on kenasti läbikasvanud ja selline liha on ahjus kaane all küpsetatult tõesti väga maitsev. Kondiga tükid on ideaalsed pajaroa tegemiseks, sest kondist haudub leeme sisse nii palju head-paremat, et maitsestamiseks läheb tarvis ainult soola ja pipart. Peale kahetunnist küpsetamist on liha nii pehme, et lausa kukub kondi küljest lahti. Mis veel küpsetamistemperatuuri ja -aega puudutab, siis suuremat kondiga lihatükki (kints, seljatükk vms) küpsetan pea alati madalal temperatuuril (130-140 kraadi) ja kaua, umbes 4 tundi, oleneb tükist. Sellise tükeldatud aba puhul ja arvestades, et kapsas läheb hiljem juurde, on 180 kraadi ja kokku 2 tundi paras. Aba saan Nõmme turult lambapildiga putkast, kus see on parajateks tükkideks juba valmis lõigatud, nii et kodus jääb üle ainult potti pista.
Ja just siis on see toit parim, kui kõik tükid, nii liha- kui kapsa-, on suured. Mul oli seekord üsna suur kapsas, sellepärast lõikasin sektorid veel omakorda pooleks. Väiksemast kapsast võib vabalt terved sektorid jätta.

Tarvis läheb väga vähe:

1 kg lamba abatükke
vett
1 väiksem või pool suuremat kapsapead
soola
pipart
pealepuistamiseks peterselli või rohelist sibulat

Hõõru lihatükke soola ja pipraga. Tõsta liha haudepotti. Vala peale nii palju vett. et liha on poolenisti kaetud. Tõsta kaanetatud pott eelkuumutatud ahju 230 kraadi juurde. 15 minuti pärast alanda kuumust 180-le. Küpseta 1 tund. Vahepeal lõika kapsas sektoriteks. Kui juurikas on väga suur, lõika veidi väiksemaks, suurel kapsal võib juurikas kibe olla. Kui tund täis, võta pott ahjust ja tõsta kapsas potti. Puista peale veidi soola. Urgitse nüüd lihakahvli, tavalise kahvli, lusika või millegi muu käepärasega lihatükid kapsa alt välja ja lao ümber nii, et kapsas jääks põhja ja liha peale. Lisa vett nii palju, et kapsas oleks kolmveerandi osas veega kaetud. Küpseta veel üks tund. Kui tundub, et liha muutub kapsa peal liiga kuivaks, tuleks leemega kasta. Korrast piisab küll.
Mulle meeldib serveerida seda nii, et tõstan poti keset lauda kuumaalusele, puistan peale maitserohelist ja igaüks siis tõstab sealt endale lihatüki ja kapsasektori. Kastmeks on lausa kohustuslik toidule peale valada kõik maitsed endasse kogunud leent, ja ikka rohkelt.

Koolivaheaja märksõnadeks on olnud lumi, lumi ja veel kord lumi. Kelgud, suusad, lumelabidad. Õhetavad põsed ja palju-palju märgi riideid kuivatusrestil. Ja siis veel palju lund. Kevade alguseni on 72 päeva.

Tortiljakrõpsud

Veebruari alguses Tallinnas Solarises ilmavalgust nägeva pop-up kohvikuprojekti (2 päeva, 10 toidublogijat) tarbeks  käidi mu juures filmiklippi tegemas. Et Tomas midagi filmimise kõrvalt ka hamba alla saaks pista, mõtlesin muuhulgas "Nami-Nami kokaraamatu" lavašikrõpsude peale.

Pühadejärgsel ajal aga vaatasin poes tõtt ülihõreda leiva-saialetiga, lavašist polnud seal lõhnagi. Kõige enam lavaššimeenutav asi poes oli nisutortilja. Ja tortiljatšipsid erinevate kastmetega on ju täiesti tavapärane maitsev mehhikopärane snäks.

Tegevuskäik:

Pane ahi 200 kraadi juurde soojenema.
Lao kolm tortiljat (sellest tuleb parajasti üks suur plaaditäis) üksteise peale kuhja ja lõika noa või pitsalõikuriga sektoriteks, kaheksaks on täitsa paras.
Laota tortiljasektorid ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.
Piserda peale veidi õli. Nüüd maitseained: jahvatatud punane paprika, cayenne pipar või tšillipipar, kas kõik koos või mõni neist. Veidike soola ka.
Kui ma muidu eriti usin valmis maitseainesegude tarbija ei ole, siis purk SM Chili Explosionit on mul alati maitseaineriiulil: mõnus segu paprikast, erinevatest tšillidest, sinepiseemnetest, tomatist ja vähekesest soolast. Seda jahvatasingi krõpsudele maitseks.

Küpseta 200 kraadi juures 5-6 minutit. Krõpsud ei pruugi selle aja möödudes olla täiesti krõbedad, aga ahjus pikemalt küpsetamisel on oht, et muutuvad liiga pruuniks. See võib toimuda üsna järsku, nii et targem on neid mitte unustada. Tõsta plaat ahjust ja lase krõpsudel ahjuplaadil jahtuda, nii muutuvad nad täiesti krõmpsuks ja rabedaks.

Tortiljatšipside ideaalseks kaaslaseks on  guacamole või Thredahlia poolt postitatud mõnus avokaado-toorjuustumääre.

Filmimees Tomasele krõpse küll kahjuks ei jätkunud, meie pere suured ja väikesed suud tegid enne krõpsukausis puhta töö:) Aga päris söömata ta ka ei jäänud. Ja kohviku osas püsige lainel, peagi täpsemalt!

Porgandi-apelsinisupp riisiga

Vana ära saadetud ja uus vastu võetud.

Verivorstid, hapukapsas ja piparkoogid võivad nüüd rahus puhata, neist on selleks korraks isu täis söödud ja rohkemgi veel. Ehkki nii mainitud kui ka kõik muud traditsioonilised jõulu- ja aastavahetusetoidud on ütlemata maitsvad ja mõjuvad aastast aastasse korduvatena kodusust ja turvatunnet tekitavana, tundus tänane porgandi-apelsinisupp kui sõõm värsket õhku.

Tavaline igapäevane (aga oh kui kaunivärviline!) porgand ja aromaatne apelsin klapivad kokku nii salatites, suppides kui küpsetistes ja see ei ole mingi uudis. Carrot is orange:)
Kartul on liigse "porgandisuse" taskaalustamiseks, riis teeb supi tummisemaks ja tšillihelbed lisavad särtsu.

Tarvis läheb:

300 g porgandeid (4-5 keskmist porgandit)
150 g kartuleid (2 keskmist kartulit)
2 sl õli
700 ml köögiviljapuljongit või vett
2 dl keedetud riisi
1 apelsin: riivitud koor (ainult kollane osa! ja väljapressitud mahl)
(meresoola)
tšillihelbeid

Koori ja tükelda kartul ja porgandid. Porgandist lõika õhukesed rattad, kartulid lõika neljaks, niimoodi ühtlustad küpsemisaega.
Kuumuta poti põhjas õli, vala sisse tükeldatud köögiviljad ja kuumuta neid umbes 5 minutit, vahepeal mitu korda segades. Vala köögiviljadele kuum puljong või vesi. Keeda umbes 20 minutit, kuni porgand ja kartul on pehmed.
Püreesta supp, näiteks blenderis.
Vala potti tagasi, lisa riis, apelsinimahl ja riivitud koor ning kuumuta keemiseni.
Maitse suppi: kui kasutasid soolast puljongit, pole soola arvatavasti vaja lisada. Veega keetes või kui supp tundub mage. lisa veidi soola.
Pudista peale veidi tšillihelbeid.

Variatsioonid: 
- võid kartuli välja jätta
- riisi lisamata saad siidise ühtlase püree, ka nii on väga maitsev
- sibul lisab veelgi maitset. Haki 1 sibul (või kaks porrut, valget osa) ja kuumuta läbi koos teiste köögiviljadega
- 1/2 tl riivitud ingverit ja supp saab uue maitse
- vedelikuks sobib ka kanapuljong
- maitseb hästi ka külmana

Head uut aastat, armsad blogilugejad!