Tapenade

Õigupoolest peaksin ju hoopis kirjutama Roomast, kust paar päeva tagasi tulime. Ja Itaalia toidust. Aga mida kirjutada? Kas sellest, et toit on Itaalias tähtsam kui elu? Kas sellest, et juba kasvab värske spinat, spargel ja artišokid, mida saad osta igast suvalisest putkast?
Kas sellest, kui võrratu oli meie tänava pisikese alimentari (toidupoeke) värske pesto, mida umbkeelne onu kulbiga suurest purgist kaalu järgi karpi tõstis. Kõrvalt haarata veel kaasa mõned prosciuttolõigud (kui suudad valida, sest sorte on 10), värske ciabatta, pudel veini ja vaatamata sellele, et kõht on trattorias mitmekäigulisest õhtusöögist enam kui täis söödud, ei pea sa ahvatlusele vastu ja vitsutad enne magamaminekut veel kõik selle omale kenasti hinge alla.
Või päikesest, sini-sinisest taevast ja õitsvatest lilledest?
Tegelikult saigi sellega pea kõik öeldud:)

Ja tagasiteel Helsingist Tallinna sõites see lõputu külm ja valge arktiline vaatepilt... Ehkki imeilus, ei olnud rõõmustav. Liiga palju on seda talve nüüd saanud. 

Aga! Kõik teed viivad siiski Rooma: Provence, piirkond Lõuna-Prantsusmaal, on oma nime saanud ladinakeelsest sõnast provincia. Roomlased valitsesid Provence'is 2. sajandist e.m.a.-5. sajandini m.a.j. ja nimetasid selle kauni ala lihtsalt provintsiks:) 

Tapenade [tape'naad] on puhas Provence'i toit. Itaalia köögiga pole siin kuigipalju pistmist, aga kes teab, võib-olla on ka tapenade's vanade roomlaste käsi mängus? 

Tapenade on lisand, maitsestaja, kaste, saiapealne. Ehkki tõele au andes sööme meie seda ka lihtsalt lusikaga purgist:)

Põhiline koostisosa on oliivid, maitseks kapparid, küüslauk, anšoovis, sinep ja sidumiseks oliiviõli. Kas pole mitte paljulubav koostis?
Tapenade tuleb täpselt nii hea on kui on tema koostisained, seega oliivid peaksid kindlasti olema kvaliteetsed ja eriti tähtis, et kividega. Neis on oluliselt rohkem maitset kui kivideta oliivides ja puhastamine pole ka teab mis kunsttükk: lõika ühte oliivi otsa noaga ristlõige ja pigista näppudega kivi välja.

Tarvis läheb:

u 2 dl (85 g) kividest puhastatud musti oliive
2 sl nõrutatud kappareid
1 purustatud küüslauguküüs
2 anšoovisefileed
2 sl Dijoni sinepit
soola-pipart (ei pruugi üldse vaja minna, tee tapenade valmis ja maitse, siis otsusta)
0,5 dl oliiviõli

Pane kõik lõiketeraga köögikombaini ja purusta. Tapenade peab jääma selline, et pisikesi tükikesi on tunda, kindlasti mitte ühtlane pasta. Nii et lase teral lõikuda mõned sekundid. Nirista masinal töötada lastes pideva joana sisse oliiviõli. Kogu selle protseduuri võib teha ka uhmriga.
Ma maitsestasin veel lisaks 1 sl konjakiga, see andis maitsele sügavust ja ümarust. Aga see samm pole üldse kohustuslik. Kes soovib, võib tilga sidrunimahla lisada.
Valmis tapenade säilib kinnises klaaspurgis külmkapis nädalakese kindlasti.

Väga maitsev saia peal, aga ka küpsetatud kala või liha(rullide) lisandiks.

Vaata ka:

Tursk tomatite ja tapenade'ga

Tunnustus: The Gorgeous Blogger

Just sellise uhke aumärgi saan nüüd siia üles riputada! Kuidas ma saaksin kogu oma edevuse juures mitte olla ülirõõmus, et saan oma blogi kaunistada sõnumiga "The Gorgeous Blogger". Suur aitäh selle eest Tuulile, kelle blogist sai omakorda tänu Soomes resideeruvale Voisulale alguse selle tunnustuse ringlemine ka Eesti blogides. Nagu ma olen aru saanud, on tunnustuse algse väljaandjaga segased lood, see tähendab ei olegi täpselt teada, kellest tunnustuse jagamine alguse sai. Samuti ei ole tunnustus mitte ainult toidu-, vaid ka kõiksugustel teemadel kirjutatavates blogides jagamiseks (jah, aeg-ajalt tuleb endale tõesti meelde tuletada, et blogimaailm ei piirdu vaid toiduteemadega:))
Tunnustuse saamisega kaasneb kohustus esiteks vastata 5-le küsimusele oma blogi kohta ja teiseks, huhh, see on juba raskem, jagada tunnustus viiele blogile edasi.

Siin on kõigepealt vastused küsimustele:

1. Millal alustasid oma blogiga?
Esimese postituse kirjutasin 28. mail 2009. aastal. Seega saab blogi peagi kaheaastaseks. Algab jonniiga.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Ma kirjutan toidublogi ja sellega ongi teemadering piiritletud: kogu siinne jutt keerleb toiduteemade ümber.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Hmm...teiste toidublogidega võrreldes ta ei olegi vast nii hirmus eriline, vähemasti ei oska ma ise seda niimoodi vaadata. Panen palju rõhku esteetilisele poolele. Ja ehkki mul on väga hea meel, et seda on märgatud ja mitu korda blogi ilusaks nimetatud, loodan väga, et sisu ei jää välise kesta alla varju. Väike hirm on, et ehk kipub jääma mulje, nagu maskeeriksin sisemist tühjust välise säraga. Nii see ei ole:)
Teiseks, vaatamata sellele, et paljud toidud sünnivad köögis kala puhastades, juurikaid kapist valides ja pliidi taga maitseid sobitades, st "töö käigus", hoian õhupuhastaja peal väikest kaalu, paberit ja pliiatsit, et kogused üles märkida. Katsun olla usaldusväärne retseptides, ka väiksema toidutegemise kogemusega inimestel peaks ikkagi kodus järele tehes kõik õnnestuma.  Tänan alati inspiratsiooniallikaid viitamise näol. Ja veel: püüan kirjutada kirjavigadeta.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Blogis saan ühendada oma kolm harrastust ja kirge: toidutegemine, pildistamine ja kirjutamine. Tänu võimaluse avastamisele neid kolme ühendada ja eneseväljendusvahendina ka avalikuks lugemiseks üles riputada sai alguse minu blogimine.

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Rahutu hinge viga, aga nii nagu kodus mööbli ümbertõstmisega, tahan ma ka siin kogu aeg midagi muuta! Kõige enam sooviksin luua blogile eristuva ja omanäolise kujunduse, mis on täitsa minu nägu. Tehnilise poole pealt ei ole ma selleks üksinda paraku võimeline. Aga võib-olla kunagi see siiski õnnestub.

Ja nüüd annan tunnustuse edasi. Ma ei näe üldse mingit probleemi selles, kui mõni blogi saab tunnustuse mitmelt jagajalt. Eesti blogimaailm on piisavalt väike, et pidada seda täiesti loomulikuks. Et ei see tunnustus ega blogimaailm piirdu ainult toidublogidega, otsustasin laiendada tunnustuse jagamisel teemaderingi. Kõik mu regulaarselt loetavad eestikeelsed lemmiktoidublogid on siin paremal kirjas niikuinii ja kõigile neile annaksin suurima rõõmuga "The Gorgeous Blogger" tunnustuse. Samas oleks kummaline, kui toidublogid üldse nimekirjast välja jääksid.

Niisiis, "The Gorgeous Blogger" tunnustus läheb minu poolt teele teile:

Puhas rõõm. Pireti blogi vastab 100%-liselt oma nimele ja rohkem mul midagi lisada polegi.
Profa köögipool. Oleks seksistlik, kui tunnustaksin Profat ainult selle eest, et ta on meie kanakarjas e. "koogiküpsetajad", nagu ta ise on nimetanud:) ühena vähestest Eesti meestoidublogijatest vastu pidanud. Tunnustan hoopis blogi kui ausate ja "päris" toitude põhjatut allikat, kust muuhulgas leiab suveköögi ehitamise lühikursuse ja muusikasoovitusi. Kõik selle blogi toidud on proovimist väärt.
Mõtelda on mõnus. Krentu kirjutab kodust, lastest, toidust, käsitööst, elust. Imelise auraga blogi, mille külastamise järel oled parem inimene.
Elust siin ja seal. Maarja on tunduvalt staažikam blogija kui mina. Enne kui julgesin midagi seal iitsatada, olin lugenud juba tükk aega. Raske on sõnadesse panna, mis mind võlub, aga ilmselt on see elulisus, ausus ja mulle isiklikult lähedased teemad, millest Maarja kirjutab.
Nami-Nami aed. Kristjani ja Pille aiablogi. Loomulikult kerge kulinaarse kallakuga: detailsed ülevaated nende kasvuhoone tomatisortidest, kanade tegemistest ja aias kasvavatest seentest, aga ka ilutaimedest ja võrkkiigest:) Väga ilusad fotod. Kui vähegi pesakonna ja muude tegemiste kõrvalt aega jääb, katsun kevadel ka aiablogiga alustada, kuhu teha ülestähendusi ja jagada muljeid, kogemusi ja pilte oma 3in1 (tarbe-, ilu-, loodus-) aiakesest ja selles kasvavatest taimedest. Kõige suurem probleem on hetkel, mida panna uue blogi nimeks...:)

Nüüd on see tehtud, tunnustus tänuga vastu võetud ja rõõmuga edasi jagatud! Mõneks ajaks lahkun Eestist, et värske ja puhanuna ning Itaalia köögist läbiimbununa taas tagasi olla. Küll need lumeriismed ka ükskord sulavad ja naadileht ning rabarbrivars maa seest jälle nina välja pistavad! Kevadeootus on ilus aeg.

Saltimbocca

Au ja kiitus Itaalia köögile! Nii lihtsatest ja enesestmõistetavalt kokkukuuluvatest asjadest sünnib lõhna- ja maitsekombinatsioon, mis lausa ise hüppab suhu! Just seda, "hüppab suhu", saltimbocca itaalia keelest tõlgituna tähendabki.
Põhitegija siin on salvei, mis kuulub ürdina "armastan/vihkan" kategooriasse, st külmaks ei jäta kedagi.
Mulle salvei oma tugeva omapärase ja aromaatse õlise maitse poolest meeldib kohe väga. Mõrkjas, kergelt kamprine ja natuke bensiinine (onju!), sobib ta imehästi elavdama mahedaid lihasid nagu näiteks vasikas ja kana. Koos küüslauguga võiga segades saab jube hea maitsevõi, mida määrida saiale või lisada tükike lihale-kalale. Ja pasta segatuna korraks pannil õlist läbi käinud küüslaugu-salveiga on ka super.

Minu aias kasvab vohab aedsalvei (pilt on muidugi suvel tehtud) igihaljana juba aastaid ja on siiani kenasti üle elanud ka kõik talved. Varjus kasvanud salveilehed on aromaatsemad kui päikeses. Lugesin aiasõber.ee lehelt, et salvei rohkel ja pikaajalisel kasutamisel võivad temas leiduvad ained põhjustada krambihooge ja meeltesegadust. Noh, ilmselt sellesse staadiumi jõudmiseks tuleb teda süüa ikka meeletutes kogustes. Ehkki eriti suvel tarbin salveid tõesti üsna sageli, ei ole krambihooge (veel) täheldanud ja meeltesegadus, seda tuleb ette ka salveita:)
Talveks saab salveid tervete lehtedena väga edukalt kuivatada ja sügavkülmutada. Selle toidu juures kasutasingi sügavkülmast võetud suvemaitselist salveid.
Täpsete kogustega retsepti seekord ei ole, sest kõik oleneb sellest, millist vasika tükki kasutada, kui suured on salveilehed ja üldse, absoluutselt mitte ühtegi ainete väljamõõtmist ega muud ülimat täpsust nõudvat sammu saltimbocca tegemise juures ei ole.

Tarvis läheb: 

• vasikaliha (pehme tagatükk või filee, kasutasin seekord välisfileed)
• salveilehti
• prosciuttot või muud soolatud ja kuivatatud toorsinki
• väheke nisujahu
• võid ja oliiviõli
• valget veini või secco marsalat
• (soola), pipart

Lõika liha viiludeks. Lihahaamriga või tainarulli kasutades tee ühtlase paksusega õhukesed, u 3 mm paksused viilud. 

Laota igale viilule üks suur või mitu väikest salveilehte. Salvei peale prosciuttolõik. 

Kinnita sink liha külge hambatikuga. Sedamoodi vormitud saltimbocca on vaid üks võimalikest. Olen kohanud ka rullikeeratud versiooni ja Controventos on salvei ja sink pistetud hoopistükkis kahe lihakihi vahele.

Maitsesta pipraga. Mis soola kasutamist pudutab, siis see sõltub singi soolasusest. Minu maitse jaoks sellest piisab ja soola pole lisanud. Aga soovi korral muidugi võib veidi soola ka lihale raputada.
Kuumuta pannil võrdses koguses võid ja oliiviõli, u 2+2 sl.
Lao saltimbocca kuumale pannile, esmalt lihapool all. Pruunista u 3 minutit. Keera ümber ja korda sama teise poolega. Keera taas liha allapoole ja vala pannile veini nii, et vedelik ulatuks poole lihani. Hauta kaaneta, kuni vedelik on redutseerunud umbes poole võrra. Selleks kulub enam-vähem 10 minutit. Saltimbocca on valmis!
Serveerida sobib väga hästi kartulipudruga.

Olen näinud saltimbocca retsepte, kus on kasutatud hoopis kana, sealiha või isegi kala.Muidugi võib ka seda kõike proovida, aga esiteks tuleks siis kindlasti niimoodi ka nimetada, et kana saltimbocca, kala saltimbocca jne, sest originaalroog on ikkagi vasikast tehtud. Ja teiseks, midagi pole teha, vasikas+salvei+prosciutto+vein kooslus on ületamatu.

Suur Eesti toidu päev Sadama turul, "Sööme ära!". Kilupirukad ka.

Sellist rahvahulka ja siginat-saginat nagu laupäeval, ei ole mina Sadama turul veel näinud, ehkki olen  üsna regulaarne külastaja ja käinud ka muudel sealsetel "teemapäevadel".
Võlumagnetiks oli Eesti toidu väsimatu eestkõneleja ja Eesti Kulinaaria Instituudi looja Dimitri Demjanov ning tema ja Mari Kodrese kahasse loodud raamat "Sööme ära!"
Dimitri Demjanovi sõnul on tegu raamatuga "...Eesti köögist, söögist ja sööjatest. Minu innustusel ja Mari Kodrese sulest sündinud teos võtab kokku Eesti maitse aegade hämarusest lennukate tulevikunägemusteni, Ida-Virumaalt Eesti läänerannikuni, regilaulust popkultuurini, kodulaua tagant tipprestoranideni, molekulidest filosoofiani. Mõned tagasihoidlikud retseptid on ka."

Turg oli head-paremat täis, lisaks püsikaupmeestele olid mitmed meetrid turulette hõivanud ekstra selleks päevaks välja tulnud Toiduakadeemia akadeemikud Angelica Udeküll, Rene Uusmees, Ants Uustalu, Emmanuel Wille jt. Nende professionaalsete käte alt olid imetlemiseks ja ärasöömiseks välja pandud kanamaksapasteet Põltsamaa Kuldsega, suitsutatud munad, rukkileib, pullimunad tarretises ja mis kõik veel! Lisaväärtuse kõigele pakutule andis muidugi staarkokkade endi leti taga seismine, soe õhkkond ja vestlused. Pildigaleriid turupäevast ja raamatu esitlusest saab vaadata ka siin.
Suurel Eesti toidu päeval osalemiseks olid austava kutse saanud ka toidublogijad! Meie väike, aga  rõõmus ja vapper esindus koosnes Piretist (Puhas rõõm), Tuulist (Ise tehtud. Hästi tehtud), Priidust (Profa köögipool) ja minust.
Selliste blogist väljatulemiste võlu seisneb minu jaoks muuhulgas teiste blogijatega koos ühist asja ajades tekkivast mõnusast küünarnukitundest ja muidugi inimestega kohtumisest: pilgud, naeratused, jutuajamised. Seekord oli mul rõõm lisaks virtuaalmaailmale tutvuda ka päriselus Siljaga, kes uskumatu, aga tõsi, on lõpetanud maailma vanima kokakooli Le Cordon Bleu! Ja Marjuga, kelle kauneid fotosid ja sisukaid postitusi olen ta blogi algusest saadik jälginud.
Ja siis südantsoojendav kohtumine oma keskkooliaegse õpetajaga, keda ma ei olnud näinud üle 20 aasta, aga ikka oli korraks tunne, et mu pirukad ja küpsised on justkui õpetaja Malle Kase ette hindamiseks toodud:)
Tuuli rääkis hiljem vahvast seigast, kui oli märganud veidi eemal seismas kaht naist, kes teineteist nügisid stiilis "ütle sina, ei, ütle sina" ja siis lõpuks tulid välja tunnistusega, et nad teavad teda küll, olid ta ema töökaaslased ja pisikest Tuulit mitmel korral lasteaeda ja tagasi koju viinud. Uskumatu, kas pole!
Kogu selle toreduse juures oli mul kurb meel ainult ühe asja pärast: oma hädise tervise ja sellega kaasneva totaalselt umbes nina pärast ei saanud ma ise maitsta mitte ühtegi pala kogu sellest ahvatlevast valikust. Mingit mõtet ei ole end kiusata ja midagi üldse proovima hakatagi, kui juba nädal aega on kõik, mida ma söön, täpselt ühe maitsega, see tähendab maitsetu! Nöök, ma ütlen.

Siin oleme veel viimast lihvi andmas...

...ja action võis alata!:)

3 esimest fotot (va raamatukaas) on teinud Tarmo Virkus

Mida me pakkusime? Tuuli poolt olid kodusel rukkileival tallekeeled mädarõikakastmes...

...ja juba kultusliku staatuse omandanud sõir á la Tuuli, mida pakuti samuti koduleival.

Piret oli praadinud kartulipliine, millel troonis heeringakaaviar, krooniks kalamari.

Ja Profa laua ees jõnksatas nii mõnigi neel ja lõi särama silm, sest letil oli böff!

Minu ahjust tulid turule kilupirukad ja Zerna talu täisterakaerahelvestest tehtud küpsised mustikatega.

Et lubasin päris mitmele kilupirukate retsepti, siis siin ta nüüd on. Soolased tartaleti tüüpi pirukad on küpsetatud süvenditega muffiniplaadil. Pirukataina retsept on võetud Ida Savi aegumatust klassikavaramust "Saiad. Pirukad. Koogid", seal on see nime all kartulimuretaigen. Algretsepti nisujahu asendasin rukkijahuga ja rakendasin pr. Savi soovitust asendada pool võikogust searasvaga, mis töötas nende pirukate juures väga hästi. Üks daam, kellele turul koostisainena searasva mainisin, loobus küll paraku seda kuuldes pirukast:)

Rukki-kartulipõhjal kilupirukad

Põhi:

200 g rukkijahu (püül)
200 g keedetud kartuleid (2-3 kartulit)
75 g searasva
75 g võid
2 sl külma vett
0,5 tl soola

Keeda kartulid, lase jahtuda. Riivi.

Pane lauale soolaga segatud jahu, sellele tükeldatud külm või ja searasv ning riivitud kartulid. Haki pika õhukese noaga ühtlaseks puruks. Lisa paar supilusikatäit külma vett ja vormi tainas. Keera see toidukilesse ja pane külmkappi seisma vähemalt tunniks, aga vabalt võib taina valmis teha ka päev-paar enne küpsetamist.

Kui läheb küpsetamiseks, siis kõigepealt valmista ette kilud. Midagi ei ole teha, kõige õrnemad ja maitsvamad kilud on konservikarbis lebavad puhastamata kalakesed. Kilust üldse, segadusttekitavast anšooviseteemast ja vürtsikilust kirjutab Vladislav Koržets lähemalt siin. Testisisin enne pirukategu ka valmis pakendatud kilufileedega, aga oluline maitsevahe tervete kalade kasuks õigustab igati väikest vaeva kilude puhastamisel. Pealegi ei ole see üldse keeruline ja läheb kiiresti: noaga pea maha, kõht lahti, kõhu seest mittevajalik välja. Siis vajutada kilu õrnalt näppudega laiali ja eemaldada selgroog koos sabaga. Vürtsikilud on pehmed ja laagerdunud, selgroog eemaldub peaaaegu iseenesest.
Ja veel: ühes karbis on umbes 20 kilu. Pirukaid saab sellest tainakogusest rohkem, umbes 24. Niisiis läheb ka kilusid veidi enam kui karp. Aga kui on pisikesed kilud, võib ka täpselt jaguda.

 

Niisiis, täidis:

kilufileesid

3 muna

3 dl hapukoort

paar peotäit hakitud värsket tilli

Põltsamaa kanget sinepit

kappareid 

veidi nisujahu taina rullimiseks

Klopi lahti munad. Sega hapukoore ja hakitud tilliga. 

Puista rullimisalusele nisujahu, tee ka tainarull jahuga kokku. Rulli tainas õhukeseks, paari mm paksuseks. 

Lõika klaasi- või tassiservaga välja ringid. Mul oli 8 cm-se diameetriga klaas ja suurus oli väga sobiv.

Võita muffinivorm hoolikalt. Tõsta põhjad vormidesse. Tavalise sügavusega muffinivormis ulatuvad 8 cm diameetriga pirukapõhja servad poole vormi kõrguseni. Mul on üks madalamate süvenditega vorm ja seal ulatas tainas ääreni. Küpsesid mõlemas ühtemoodi ja väljatulemisega ei olnud ka kummagi vormi puhul probleemi.

Määri igale pirukapõhjale õhuke läbipaistev kiht sinepit. Tõsta sellele paar supilusikatäit muna-hapukoore segu ja pane keskele kergelt (st mitte väga tihedasti) rullikeeratud kilufilee. Pane kilude kõrvale täidisele veel igasse pirukasse 3-4 kapparit.

Küpseta eelkuumutatud 190 kraadises ahjus 20-25 minutit, kuni põhi on küpsenud ja täidis veidi värvi saanud.

Enne söömist kaunista pirukad värske tilliga.

Pirukategu õnnestub kenasti ka suures vormis, ühe suure pirukana. Siis lao kilufileed lahtiselt, st mitte rulli keeratuna, nahapool pealpool täidisele, ringikujuliselt, spiraalina või kasvõi päikesekiirte kujuliselt! Küpsetusaega pikenda umbes 10 minuti võrra, muu kõik on sama.

Sõnadeta lugu sellest, kuidas Luomo Ö-s käis

 

Ehkki oli tõeliselt tummaksvõttev kogemus, päris sõnadeta siiski ei saa. Esiteks tuleb öelda, et kogu piltidel oleva kunsti autor on Jouni Toivanen Helsinkist, Michelini tähega pärjatud restoranist Luomo, kes lõi selle koos Dmitri Fomenko ja tema meeskonnaga meie oma "Ö"-st.
Fotosid klõpsutasin seekord ise.

Söömas käisime Eesti maitsete restoranivahetuse programmi raames ja kutsel. 

Samal teemal: 

Ise tehtud. Hästi tehtud, "Meistriklassi duo - Luomo ja Ö"

Aglio e Olio, "Saada osa imest: Luomo"

Elis köögis."Kuidas me Luomoga Ö-s ümber maailma reisisime"

Teiseks tuleb öelda seda, et elu on ilus.

Dukkah

..ehk duqqa, dukka, dükka või dokkah, on araabiamaades populaarne Egiptuse päritolu snäkk. Hästi mõnus ja veidi teistsugune toit. Tegu on lihtsa seguga erinevatest seemnetest, pähklitest ja maitseainetest, mida võib vabalt varieerida. Ei ole olemas kindlat traditsioonilist dukkah'i retsepti. Igas majapidamises ja söögikohas tehakse seda oma maitse järgi ja käepärastest koostisosadest. Pähklid ja seemned peaksid olema kindlasti röstimata, sest lähevad korraks kõik koos ahju niikuinii.

Tavapäraselt süüakse dukkah'i  eelroaks, mezze (araabia eeltoiduvalik) laual või lihtsalt snäkina nii, et kastetakse pitasaia tükk oliivõlisse ja seejärel dukkah- segu sisse. Jube hea! Aga miks mitte süüa (vuti)munadega, nii nagu siin või lisada kõikjale, kuhu sobiks idamaise hõnguga krõbedus: puistada värskele salatile või paneerida lihatükke enne praadimist näiteks. Ise teen tavaliselt oma dukkah-segu alljärgneva retsepti järgi.

Dukkah:

• 1 dl seesamiseemneid
• 1 dl hakitud pähkleid (sarapuu-, pistaatsia-, mandleid või nende segu)
• 1 tl jahvatatud koriandriseemneid
• 1 tl jahvatatud vürtsköömneid
• 1 tl kuivatatud münti
• 0, 25 tl pipart

Rösti pähkleid ja seemneid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 170 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni nad on kuldsed ja lõhnavad. Jälgi, et liigselt ei pruunistuks, see rikub maitse.
Pane röstitud pähklid ja seemned koos maitseainetega köögikombaini ja töötle puruks.
Ära liigselt jahvata, siis muutub eralduva õli mõjul segu pastaks. Seda ei tohiks lasta juhtuda, dukkah on kuiv puru.
Soovitan kindla peale proovida, aga hoiatuseks lisan, et kui araabiapärased maitsed on meeltmööda, peab edaspidi kogu aeg purgike või paar kapis seisma! Mul on õnn omada täitsa oma isiklikke purgikesi nii soolase kui magusa seguga, sest teised pereliikmed suhtuvad sellese snäkki tunduvalt väiksema kirega:)

Jah, dukkah võib olla ka magus! Süüa on mõnus nii, et kastad saia vedela mee sisse,  seejärel dukkah-segusse ja suhu! Mmmm... Hommikuse jogurti peal ka ülihää.

 

Magusa dukkah-segu retsept on nami-namist, kuhu see on jõudnud Australia "Delicious" ajakirjast.

Magus dukkah:

• 5 sl seesamiseemneid
• 2 sl mooniseemneid
• 2 dl kergelt hakitud mandleid
• 4 sl piinia- või seedermänniseemneid
• 1 kuni 2 tl jahvatatud kaneeli (soovi korral lisaks jahvatatud koriandriseemneid, muskaati, vürtspipart, ingverit, nelki. Võib kasutada ka piparkoogimaitseainet, milles paljud nendest vürtsidest olemas)
• oliiviõli
• 1 sl vedelat mett

Sega seemned, mandlid, piiniaseemned ja kaneel (ja/või teised maitseained) ning laota ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Nirista peale veidi oliiviõli, siis rösti 5 minutit 200-kraadises ahjus. Võta korraks plaat ahjust välja, sega juurde vedel mesi. Rösti veel ahjus 5-6 minutit, kuni ained on kuldsed. Enam-vähem niimoodi:

Lase täiesti jahtuda, siis peenesta köögikombainis pulse- režiimil, kuni saad keskmise jahvatusega purusegu.

Dukkah-segu on mugav hoida õhukindla kaanega purgis, kust on hea jaopärast võtta. Säilib niimoodi kinniselt hoituna toatemperatuuril umbes kuu aega.

Kitarritort ja Miki ka

Talvesünnipäevade hooaja kokkutõmbamiseks jäädvustan siiagi oma veebruaripoiste sünnipäevatordid. Suurimale sai kitarr ja pisimale Miki-hiir.
Kitarri välimus on mahaviksitud siit.  Sisu leiutasin ise, sest ehkki mul iseenesest pole või vastu midagi, tundub siiski mõistlikum ja tervislikum teha koogile täpselt sama maitsev kakaone põhi ilma ühegi rasvaineta biskviittainast, kui järgida lingil asuvas retseptis ettenähtud 300 g või kasutamist.

Tordipõhi:
4 muna
1,5 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1 dl kartulitärklist
1 dl mõru kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
u 2 dl mustsõstramoosi
2 dl 35%-list koort
150 g maitsestamata toorjuustu, kohupiimapastat või mascarponet
0,5 dl tuhksuhkrut

Kaunistamiseks:
500 g +150 g martsipani
1/2-1 dl kakaod

50 g tumedat šokolaadi

Põhja jaoks vahusta munad suhkruga heledaks ja kohevaks vahuks. Midagi kohevam vaht, seda parem. Sega omavahel kõik kuivad ained. Lisa need munavahule ja sega tainas õrnalt spaatli või lusikaga alt üles tõstes ühtlaseks. Liigne segamine viib tainast õhu välja tordipõhi ei kerki hästi.

Kata ahjupann küpsetuspaberiga. Vala tainas pannile. Mõttekas on teha seda kohe nii kitarrikujuliselt kui võimalik, siis on hiljem väljalõikamisel kadusid vähem.
Küpseta 200 kraadises ahjus (pöördõhk) 10 minutit. Katsu küpsust puutikuga, hambaorgiga näiteks. Kui sissetorgatud puutikk tuleb koogist puhtana välja, on põhi küps. Kummuta tordipõhi lauale asetatud uuele puhtale küpsetuspaberile nii, et nüüd jääb põhi pealepoole. Koori küpsetamisel kasutatud küpsetuspaber pealt ära.
Lõika tainast välja kitarr.
Ja kohe meenub Rock Hotell : Kuuris välja vineerist sai saetud kitarr. Kõik tundus siis võimalik päikese all...:)
Ma ei kasutanud šablooni, aga muidugi tuleb see kasuks. Lõika tordipõhi kaheks kihiks.
Vahusta koor, sega kohupiim või toorjuust tuhksuhkruga, sega kokku ühtlaseks kreemiks. Määri alumisele põhjale moos, selle peale kreem. Tõsta pealmine pool peale.

Sõtku 500 g martsipani kakaoga ühtlaselt tumepruuniks. Täpne kakaokogus sõltub sellest, kui tumepruuni kitarri tahad. Rulli martsipan kahe küpsetuspaberi vahel õhukeseks plaadiks ja tõsta tainarulli abil ettevaatlikult koogile. Üleliigne osa lõika ära. Lõika tumepruunist martsipanist veel ümmargune ring kitarri keskosa jaoks. Rulli ka väiksem, hele osa õhukeseks plaadiks. Lõika välja sobiva suurusega kaheksa-kujuline lõik ja tõsta kitarrile. Tumepruun ring tõsta omakorda "kaheksa" peale. Ma ladusin allaäärde veel valgest šokolaadist südameid, aga see ei ole nüüd mingi kohustuslik element.

Pane tükkideks murtud šokolaad paksemasse kilekotti ja seo kotisuu kõvasti kinni. Aseta kott kuuma vee kaussi ja hoia seal kuni šokolaad on sulanud. Lõika kotil väike nurk ära ja joonista sealt sulašokolaadi välja pigistades kitarrile keeled.
 

Miki on tehtud täpselt sama retsepti järgi.  Põhja küpsetasin 34 x 25 ahjupannil. Martsipan on mustaks värvitud söetablettidega. Mitte et tordiideid rohkem polnud, lihtsalt kõigile ja mis nende tortide puhul olulisim, lastele maitses kakao-mustsõstra-vahukoore maitsekooslus väga, martsipanist rääkimata.
Sel aastal siis sedamoodi.