Rabarbrikook ricottaga

Järjekordne mõnus kook rabarbrist, lihtne ja maitsev. Täidises kasutasin seekord Estoveri ricotta kohupiimakreemi. Hästi mõnus kreemine ja maheda maitsega jäi. Loomulikult võib samahästi kasutada kohupiima või kohupiimapastat, ricotta ja kohupiim jäävad küpsetades väga sarnased. Kohupiimale peaks vast veidi rohkem suhkrut lisama, ta on hapukam.

Tegin koogi kandilisse pirukavormi, mille suurus vastab enam-vähem 20 cm lahtikäivale vormile.

Põhi: 

100 g külma võid

200 g nisujahu

noaotsaga soola

2 sl suhkrut

1 tl sidrunimahla

1 muna

Täidis:

500 g ricotta kohupiimakreemi 

150 g paksu Kreeka jogurtit

2 muna

1 dl suhkrut

u 300 g rabarbreid

soovi korral pealepuistamiseks paar sl pärl- või demerara suhkrut

Põhja jaoks sega omavahel jahu, sool ja suhkur. Tükelda või. Laota võitükid jahusegu peale ja haki noaga puruseks. Klopi muna lahti. Lisa purusegule muna ja sidrunimahl, sega kiiresti ühtlaseks tainaks. Vajuta lamedaks pätsikeseks, mässi see toidukilesse ja hoia pool tunnikest külmkapis.

Sellest tainakogusest läheb 20 cm vormi kooki tehes tarvis pool. Aga väiksemat kogust on ka nagu naljakas teha, nii et ülejäänu saad jätta külmkappi seisma järgmise koogi jaoks.

Täidise jaoks sega kõik selleks vajaminevad ained hästi ühtlaseks seguks.

Tükelda rabarber soovi kohaselt, kas väikesteks tükkideks või pikemateks juppideks, millest mustrit laduda. Ma lõikasin 4 paksemat rabarbrivart pikkupidi peenemaks ja need pulgad omakorda võrdse pikkusega juppideks, millest tekitasin ruudustiku.

Võita koogivorm.

Rulli tainas hästi õhukeseks, paari millimeetri paksuseks. Et tainas aluse ega rulli külge kinni ei jääks, tuleb kindlasti raputada neile jahu. Niimoodi õnnestub lahtirullimine hästi. Keera tainas tainarulli ümber ja tõsta võitatud vormi. Jäta tainast äär ka servadele, umbes 2,5 cm kõrguselt.

Vala põhjale täidis ja laota fantaasiat kasutades peale rabarber. Kui soovid, puista rabarbrile demerara suhkrut.

Küpseta 175 kraadi juures u 40 minutit, kuni täidis on küpsenud ja rabarber pehme.

Kaks aastat täis! Retsept välispidiseks tarbimiseks, aga võib muidugi smuutina ära ka juua:)

Täna kaks aastat tagasi võtsin kokku kogu oma julguse ja vajutasin oma toidublogi esimese postituse "Publish" nuppu. Seda momenti pole ma hetkekski kahetsenud. Esimeseks postituseks oli hapuoblikasupp, fotot pole vahetanud ja ei vaheta ka:)

Sünnipäeva puhul ma torti ei tee. Iseennast ja toidublogimist mitte liiga tõsiselt võttes, pakun  seekord hoopis kosutust sõna otseses mõttes ihule! Vabandan nüüd väga kõigi meeslugejate ees, sest järgnev on puhas naistekas. Aga samas, kes keelab ka ühel oma välimuse eest hoolitseval meesterahval 15 minutit päevas pühendada diivanil lebamisele, porgandimask põskedel ja kurgilõigud silmadel:)

Igaljuhul siit tuleb esimene välispidiseks kasutamiseks mõeldud retsept siinses blogis:

kooriv, kosutav ja toitev näomask!

Maski tegemiseks sega blenderis omavahel ühtlaseks:

1 keskmise suurusega porgand, riivitult
0,75 dl paksu maitsestamata jogurtit
2 sl mett
2 sl oliiviõli
2 sl jämedaid kaerahelbeid
1 tl apelsiniõie- või roosivett (aroomi pärast, saab näiteks Piprapoest, Sadama turult ka)
paksuse reguleerimiseks paar sl porgandimehu

Porgandil on tänu vitamiinide A, B ja C sisaldusele naha elastsust taastav toime. Beetakaroteen on antioksüdant ja mõjub ka hästi jumele.
Jogurtis leiduvad piimhappebakterid aitavad eemaldada surnud naharakke. Koorivat toimet suurendavad veelgi kaerahelbed.Oliiviõli toidab nahka. Need on vaid mõned maski koostisainete kasulikud omadused. Loodus on imeline!

Kõige parem on kasutada paksu Kreeka jogurtit. Kui seda pole, saab jogurtist edukalt liigset vett välja nõrutada marliga kaetud sõelal. Vala lihtsalt maitsestamata jogurt sõelale ja lase tunnike nõrguda. Sõelale jääb mõnus paks jogurt, seda kasutagi.

Ära esialgu blenderisse porgandimehu lisa. Kui segu ei taha hästi püreestuda ja tundub liiga kuiv, lisa vedeldamiseks mehu. Hästi sobib Salvesti titetoit. Pean siinkohal üles tunnistama, et ehkki mul beebitoidu sööjate vanuses pereliikmeid pole, maitseb mulle juba lapsest saati õudselt see porgandimehu ja sokutan poes alati enda jaoks alati purgikese korvi:)

Valmis näomask peab olema piisavalt paks, et oleks näole määritav ja seal ka püsiks. Vala mask purki või topsi ja lase külmkapis tunnike seista. Külmkapist võttes on ta parajalt paks ja värskendavalt külm.

Iluprotseduurideks määri mask näole, jätta vabaks õrna nahaga silmaümbrus. Silmadele võid asetada kurgilõigud. Lõõgastu 15 minutiks. Mõtle häid mõtteid! Ja lase kõigel kasulikul maski seest nahasse imenduda.

15 minuti möödudes hõõru kergelt nahka niiskete kätega, et purustatud kaerahelbed saaksid oma koorimistööd veel paremini teha. Loputa mask maha. Kuivata nahk ja niisuta kreemiga.

Hoia maski külmkapis. Kasuta 3 päeva jooksul ära.

Inspiratsioon KA kokaraamatust "24 hours a day".

Krõbeda kattega rabarbrimuffinid

Krõbedakattelisi mustikamuffineid tehes lubasin endale oodata rabarbriaega, et noidsamu muffineid ka rabarbriga teha. Korra talvel sai juba proovitud ka külmutatud rabarbriga, aga õige rabarbrimuffini aeg on kätte jõudnud just nüüd! Minusugune "oh, aitäh, ma muffineid eriti ei armasta"- inimene peab peale nende hapukat rabarbrit täis ja krõmpsuva kaneelimaitselise kattega muffinite proovimist oma eelarvamuse ikka väga põhjalikult üle vaatama:) 

Tarvis läheb:

200 g nisujahu 

100 g suhkrut

noaotsaga soola

1 tl küpsetuspulbrit

2 muna

100 ml rapsiõli

100 ml piima

250-300 g rabarbrit

Kate: 

70 g demerara suhkrut

30 g nisujahu

1 tl kaneeli

35 g võid

Sega omavahel kuivad ained: jahu, suhkur, sool ja küpsetuspulber. 

Klopi munad lahti, lisa õli ja piim. 

Sega õrnalt kuivainetega.

Lõpuks sega ettevaatlikult taina sisse tükeldatud rabarber. 

Täida muffinivormid peaaegu ääreni, nii et jaguks võrdselt 12 muffiniks.

Katte tegemiseks lõika või väikesteks kuubikutest. 

Sega omavahel suhkur, jahu ja kaneel ja mudi koos võitükkidega sõrmede vahel peenikeseks puruks. Pudista kate muffinitele. 

Küpseta 200 kraadi juures 20-25 minutit.

Tammuri talurestoran

Ilmselt ei ole toidublogide lugejatel kahe silma vahele jäänud paari viimase päeva jooksul nii mõnessegi neist ilmunud postitused ühisest väljasõidust Tartusse ja Tammuri talu külastamisest.

Ei saa ka mina vaiki olla.

Alustada tuleks muidugi sellest, et kui punt näljaseid Põhja-Eesti toidublogijaid Tartusse Tasku keskusesse jõudis, oli kohvik Blogi2 juba ammugi kinni. Õigupoolest jõudsid meieni juba poole Tallinn-Tartu tee peal ärevad signaalid sellest, et korratakse talvise blogikohviku stsenaariumi ja kooke-pirukaid müüakse turbokiirusel. Nii ka läks. Aga õnneks nii palju halastati meile, et igast küpsetisest oli sutsuke leti alla pandud, et saaksime vähemalt maitsta. Iga jupike, mida õnnestus proovida, maitses suurepäraselt! Milline kohvik välja nägi, mida seal pakuti ja kuidas kõik läks, saab lugeda lähemalt kõigi asjaosaliste blogidest, näiteks Sille blogist Toidutegu või Abikelner Hummeri juurest. Igaljuhul oli teid, Ülle, Liisi, Jaanika, Signe, Martiina, Sille, Laivi ja Kaare (Liilia ja Merrit kiirustasid juba varem ära) tore näha ja loodetavasti kohtume peagi veel!

Õhtul käisime päälinlastega pikalt ette planeeritud ja kauaoodatud õhtusöögil Tammuri talus. 

Mida õitsvamaks läksid sirelid (ikkagi lõunapool!), käänulisemaks teed ja künklikumaks maastik, seda ootusärevamaks muutus meel. On ju varem kuuldud Tammurist nii siit kui sealt, ikka ainult head ja ülivõrdeid. Sünnipärase skepsisega kõige ülehaibitu osas pelgasin (õige natuke, ainult näpuotsaga) pettumust. Ütlen kohe ära, et pelguseks see jäigi.

Kohale jõudes võttis meid vastu soojas õhtupäikeses kümblev Lõuna-Eesti taluõu imetlusväärselt maitseka ja hoolitsetud ümbruse ja hoonetega. Vaated ja meeleolu hurmasid hetkega ja kuni sealviibimise lõpuni.

Mees, kes Tammuris teeb kõike, on Erki Saar. Mul õnnestus meid õue tervitama saabunud Erki pildile püüda viimaste kuldsete päikesekiirte embuses nagu superstaar prožektorivihus. Mida ta loomulikult tol õhtul meie jaoks ka oli. 

Kõik varemkuuldud jutud üdini reserveeritud ja hullemates versioonides isegi tõrksa peremehe kohta ei pidanud absoluutselt paika. Tegu on sooja ja avatud inimesega, kes lahkesti räägib oma tegemistest, sageli Otepää kuplite vahel vaevaliseks kujunevast tooraine hankimisest kuni selleni, kuidas vanast kasutatud praeahjust on võimalik profiriistale pika puuga panev taldrikusoojendaja teha. Selline avatus, soojus ja külalislahkus ei tähenda aga mingil juhul familiaarsust ega mingit ladna-olekut, Erki on suutnud säilitada õhkõrna piiri, mida ühel kodurestoranil on üsna lihtne ületada. Me oleme ju ikkagi restoranis, mitte lihtsalt külas!  

Süüa tehakse ja pakutakse vanas aidahoones. Korraks kummardades, et mitte pead vastu madalat ukseava ära lüüa, sattusin ruumi, mis rääkis iga detailiga söögile pühendumisest. Õigupoolest ei olnudki seal mingeid erilisi detaile, kõik oli lihtne, dekoreerimata, välja arvatud mõned vähesed vanad pildid ja Eesti Restoranide TOP 50 "Ehedalt eestimaise" kategooria aukiri, mille Erki meie sealolekul juba varem valmislöödud naela otsa riputas. Ju ta juba teadis, et see tulemas oli:)

Söögiruumi sisustus on minimalistlik. Maalähedane ja samas elegantne. Tõeliselt võluv. Kuni hiliste õhtutundideni valgustasid söögiruumi vaid laua otsas olev aken ja väike ava ukses. Rohkem polnudki vaja. Lõpuks hämaruses säravatest pudelitest serveeritud erinevat tooni marjanapsid mõjusid lausa müstiliselt.

Veele tuleb pühendada eraldi paar lauset, õieti sellele oksakesele kannus. Kas pole mitte dekoratiivne! Lähemal uurimisel selgus, et tegu on kasvuhoones vohava bordoo spinatiga. Õhtu lõpuks pakkis Tuuli oksakesed, muidugi Erki lahkel loal, kaasa, et proovida, kas varrejupp ajab juured alla. Tuuli, anna siis teada kuulsusrikka päritoluga taimekeste käekäigust, loodetavasti seisame kõik sul varsti ukse taga taimejärjekorras:)

Erki ise ütleb, et ta ei tee seda kohta sellepärast, et talle tohutult meeldiks süüa teha, vaid see on tema sissetulekuallikas. On aga ilmselge, et ainult raha pärast Tammurit ei tehta. Kui see nii oleks, siis huugaksid õues grillid vorstidega ja tegu oleks hoopis teistsuguse söögikohaga. Kõik, mida sõime, väljendas pühendumist toidule, selle valmistamisele ja teistele pakkumisele.  Sellist asja ei ole võimalik kiretult hästi teha.
Tammuris pabermenüüd ei ole, kõik pakutav on peremehe peas ja paljuski varieeruv. Kohta broneerides meeldib Erkile, kui talle saadetakse meil, kus öeldakse, mitmekesi ja millal soovitakse tulla. Telefonikõnedele stiilis "Kuidas teil seal siis toitlustamisega on?" ta ei reageeri. Alati võib teada anda, kas on erisoove toitude osas. Kui aga just mingeid terviseprobleeme (allergiad jne)  ei ole, jätaksin mina valiku Tammuri teha, pettuda on toiduarmastajal ilmselt võimatu.
Kribasin kiiruga kõik söödu üles kirjutada, et pärast blogides ei ununeks, mis täpselt ja kuidas ja millega. Aga tegelikult selle edasiandmine, mida ma Tammuris sõin, ei olegi vajalik. Söök oli suurepärane: leidlikud kombinatsioonid, tundlikult miksitud kohalikud ja võõramaised toorained, imelised tekstuurid ja maitsed, oskuslikult valitud veinid. Kõik see ülepingutamata, lihtsalt, aga kaunilt serveeritud.
Kui kellelgi on huvi saada täpne ülevaadet menüüst, siis allpool on dešifreerimiseks märge telefonis:) :
Sellele järgnevad toidupildid. Ma ei hakka neid maitseid siin tagantjärgi lahti enam harutama, need kuulusid sellesse õhtusse, sellesse meeleseisundisse, sellesse tervikusse, millesse Tammuris sulandud. Ja lihtsalt naudid olemist.

Minu arvates on Tammuris tohutult romantiline. Ma ei räägi roosast pitsivahusest romantikast. See on karge, maskuliinne, minimalistlik, kontrastide võlus realiseeruv  hiigelannus romantikat, naudinguid ja elamusi kõigile meeltele. Kõik see ja lisaks varemkäinute ja Tammurisse ööbima jäänute jutud Erki just küpsetatud pannkookidest toormoosiga, mis hommikul korviga järveäärse ööbimismaja ukse taha tuuakse, muutsid täiesti vastupandamatuks mõtte minna Tammurisse tagasi. Siis juba kahekesi, mõnel sumedal augustiõhtul. Süüa sealsamas hubases aidas Erki tehtud toite, jalutada, nautida vaikust, vaadata öösel järves peegelduvat säravat tähistaevast, süüa hommikul pannkooke, lihtsalt olla... Saab tehtud.

Rabarbrikrõbedik ehk crumble, kahel moel

Rabarbri crumble ehk eesti keeles mulle ikka veel veidi harjumatu krõbedik, on oma lihtsuses täiesti geniaalne magustoit. Kokku saavad hapu ja magus, pehme ja krõbe ja kui veel jäätisega süüa, soe ja külm. Vastandite võlu!

Mulle meeldivad kohe väga krõbedas kattes kaerahelbed. Kellele ei meeldi, võib need ära jätta ja asendada kas tavalise nisu- või siis täisterajahuga. Aga igaljuhul lisab mingi robustsema teravilja lisamine kattesse magustoidule oma võlu ja nii ei ole ta nagu lihtsalt põhjata purukook:)

Lihtne ja maitsev rabarbrikrõbedik:

400 g tükeldatud rabarbrit

u 150 g suhkrut

Puru:

100 g nisujahu

100 g võid

80 g kaerahelbeid 

100 g demerara või tavalist suhkrut

1/2 tl jahvatatud kaneeli

Tükelda rabarber, sega suhkruga (kogus säti oma maitse järgi, siinne on vaid üldine juhis). Pane ahjuvormi põhja.

Katte jaoks näpi sõrmede vahel või haki noaga kõik ained suureteraliseks puruks. Laota rabarbrile.

Küpseta 180-kraadises ahjus umbes pool tundi, kuni kate on kuldne ja krõbe ja rabarber pehme.
Vaniljejäätis (see kookose-vaniljejäätis on super), vaniljekaste või vahukoor on krõbediku ideaalsed kaaslased.

Eile tuli juttu toidublogijate seltskonnas sellest, kuidas keegi rabarbrit korjab: kas lõigates või murdes. Tegelikult on õige ikkagi "pesast" murda kergelt vart keerates, nii et vars jääb lõpust selline lusikakujuline. Lõigates jääb mingi otsake ikkagi maast välja ja seal võib tekkida mädanik. Ja eriti erkpunased õrnad varred pidi saama rabarbrist siis, kui varakevadel esimestel maa seest nina välja pistnud nupukestele panna peale suur kast või mõni muu asjandus, mis varjab valgust. Pimedas kasvanud rabarbrivarred pidid olema ka vähem hapud. Proovin kindlasti järgmisel kevadel. Aga oma rabarbrite värviga olen praegugi rahul, kas pole ilusad punased!

Väheke tuunitud, põnevama maitsega krõbedik sünnib, kui täidisesse lisada apelsini ja ingverit. Esimest korda proovisin ingveri ja apelsiniga rabarbrit selles crumble-koogis, ja tõesti maitses hästi! Nüüd teen sageli ka lihtsalt krõbedikku niimoodi. Põhiained on samad mis klassikalises krõbedikus, maitseainetena lisavad särtsu apelsinikoor ja ingver.

Apelsini ja ingveriga rabarbrikrõbedik



400 g tükeldatud rabarbrit

1/2-1 tl jahvatatud ingverit või samavõrra riivitud värsket

u 150 g suhkrut

1 apelsini riivitud koor

Puru:

100 g nisujahu

100 g võid

80 g kaerahelbeid

100 g demerara või tavalist suhkrut

1/2 tl jahvatatud kaneeli

Valmistamine peaaegu copy-paste eelmisest krõbedikust:

Tükelda rabarber, sega suhkru, apelsinikoore ja ingveriga. Laota ahjuvormi põhja.
Katte jaoks näpi sõrmede vahel või haki noaga kõik ained suureteraliseks puruks. Puista rabarbrile.

Küpseta 180-kraadises ahjus umbes pool tundi, kuni kate on kuldne ja krõbe ja rabarber pehme. 

Kevadkogritsa bruschetta

Sellekevadise seenehooaja on avanud kevadkogritsad, mürklid ja kurrelid. Viimased kaks on värskelt söödavad, aga pole minu taldrikule paraku veel jõudnud. Küll aga kogritsad. Need ägeda välimusega seened on maitselt taevalikud, iseloomult saatanlikud. Kevadkogritsad on nimelt mürgised ja nende värskelt tarvitamisel ähvardavad seeneraamatud fataalsete tagajärgedega. Kui Soomes ja ka teistes põhjamaades peetakse kogritsaid väga headeks söögiseenteks, siis mujal Euroopas peetakse neid liigse mürgisuse tõttu söögiks kõlbmatuteks ja müük on keelatud. Inglise keeles on kevadkogritsa nimetus tabavalt brain mushroom või  false morel (valemürkel).

Soome on ainuke maa Euroopas, kus kevadkogritsa (korvasieni) turul ja poodides müümine on lubatud. Küll aga näeb seadus ette müüjapoolset seeneostja varustamist asjaomaste hoiatuste ja valmistamisõpetustega. Nii ongi Soome turgudel kogritsaletid ehitud suurte hoiatavate ja õpetavate siltidega.

Ausalt öeldes ma ei tea, kas ja kui palju Eesti seadused seenemüüki reguleerivad. Igaljuhul sügisesel suurel seeneajal on turul küll müügil ilma igasuguste õpetuste ja hoiatusteta müügil nii värskelt söögiks kõlbavad kui mürgised seeneliigid. Keegi sind ei juhenda ega hoiata.
Ka kogritsatega ei ole lugu parem. Kui ise ei küsi, siis mingit müüjapoolset selgitust seente valmistamiseks ei saa. Aga tegelikult peaks, minu arvates mürgiste seente puhul on müüjapoolne hoiatus ja valmistamisõpetus elementaarsed ja nendeta seeni müüa on lihtsalt vastutustundetu.

Mürkidest. Vigaseks tuleks pidada "Postimehe" artiklit, kus väidetakse et kevadkorgitsas sisalduv mürgine helvellhape lahustub keetmisel, aga teine mürkaine güromitriin jääb alles. See on jama, sest tegelikult güromitriin ongi helvellhape, kevadkogritsa mürkidest moodustab see 90%. Güromitriin lendub keetmisel. Seega muudab kupatamine kevadkogritsad ohututeks ja maitsvateks söögiseenteks. Ehkki juhiseid on erinevaid, olen mina täie elu ja tervise juures peale järgnevaid protseduure:

• Pese seened kurdude vahele kogunenud liivast, mullast ja satikatest.
• Kupata rohkes vees kaaneta potis. Keeda 10 minutit järjest ja nii kaks korda. Kahe kupatamise vahepeal vala vesi ja loputa seened külma vee all. Nii ka pärast kupatamist.
• Kupatamise auru sisse hingata ei tohi, see sisaldab mürke.

Kevadkogritsa bruschetta

200 g kevadkogritsaid
1 tl oliiviõli, 1 tl võid
1 väike sibul
1 küüslauguküüs seentele, üks ciabattaviilude määrimiseks
värsket tüümiani
soolahelbeid, värskelt jahvatatud musta pipart
parmesani (soovi korral)
8 viilu ciabattat

Puhasta ja kupata seened. Tükelda väiksemaks. Haki sibul ja üks küüslauguküüs. Kuumuta õli ja või, prae selles sibul ja küüslauk nõrgal kuumusel läbipaistvaks. Lisa seened, tüümianilehed, soola ja pipart ning prae 1-2 minutit.
Rösti ciabatta viile kergelt ahjus, grillil või pannil, kuni pind on krõbe. Määri pooleks lõigatud küüslauguküünega.

Tõsta saiade peale seenesegu, kui soovid, ka mõned parmesanilaastud ja häädus ongi nautimiseks valmis! Mul kaasneb kogritsa söömisega siiani väike magus närvikõdi, justkui sööks keelatud vilja:)

Laupäev, 21. mai: päev hea toidu sõpradele!

Homseks lubatakse sooja ja päikeselist kevadilma. Samuti lubatakse mitmeid toredaid toiduüritusi. Harva, kui neid ühel päeval nii palju on.

Kõigepealt, Sadama turul on kell 11-15 Oma Maitse leivapäev kõigile, kes armastavad head musta leiba. Ja kes seda siis ei armastaks:)
Koduküpsetajad osalevad oma pätsidega lemmkleiva valimisel, letid panevad üles leivamüüjad, osta saab ka jahu, juuretist, leivavorme ja astjaid.

Edasi: NOPi Kevadisele Gurmeeturule kl 11-16 NOP-i hoovis Köleri 1. NOP teatab, et karulaugud on korjatud, rabarber valmis ning spargel nopitakse varavalges. Need ja paljud teised hooajalised saadused jõuavad homme nii letile kui potti. Valmistatakse vaid selleks päevaks mõeldud hõrgutisi, rahvusköökidest tulevad endid näitama itaalia ja jaapani kokad, pakutakse varsti turule tulevat head eesti tofut ning muud head kraami. Lastele on näomaalingud ning kindlasti tuleb peatuda käsitsitehtud jäätise ja sorbeti laua juures!

Viimsi Taluturg on avatud kell 10-14 Viimsi Vabaõhumuuseumis. Müüakse kodumaiseid puu- ja köögivilju, aia- ja metsamarju, mett ja meesaadusi, liha- ja kalatooteid, kodumune, küpsetisi ja talukaupa. Samuti aiataimi ja käsitööd.

Tartus avatakse ainult üheks päevaks toidublogijate pop-up kohvik Blogi 2! Lõuna-Eesti toidublogijad pakuvad maitsvaid omatehtud küpsetisi alates kell 12 Tartus Tasku keskuse esimese korruse aatriumis. Kohvik on lahti nii kaua kui kaupa jätkub (max 16-ni), aga Tallinna kogemus näitas, et letid tühjenesid vägukiirusel:).

See pole nüüd küll otseselt toiduüritus, aga ikkagi, kes otsib uusi taimi oma ilu- või tarbeada, siis iga-aastane Türi Lillelaat toimub ka sel nädalavahetusel. 


Mul on kahju, et ise kõigile neile üritustele ei jõua. Aga päev Tartus tõotab tulla täis maitsvat toitu ja toredaid kohtumisi: päeval blogikohvik ja õhtul Tammuri talu!

Kohvik Blogi 2 Tartus!

Mäletate veel talvist Solarise blogikohvikut? Väga populaarseks osutunud ettevõtmine saab väärilise järglase Lõuna-Eestis.  Lubage tutvustada: "Blogi 2"!

Toidublogijate pop-up kohvik Blogi 2 avab uksed 21. mail kell 12 Tartus Tasku keskuse esimese korruse aatriumis.

Seekord osalevad:

Sille Toidutegu

Ülle Tiramisust ja Fata Morganast

Martiina Tegemisi-toimetusi

Kaare Koopatibi küpsetab

Liilia Köögitoimkond

Liisi Liisi blogi

Jaanika ja Signe Maitse asi

Laivi Seto külakost-loomise lugu

Merrit Abikelner Hummer

Kõigist osalejatest on tehtud ka tutvustavad , milles nad räägivad endast ja teevad -  üllatus-üllatus!- süüa! Videosid saab vaadata Youtube'st, need asuvad siin.

Kohviku ahvatlev menüü:

Tartus näeme!

Juustused naadisarved

Paljude naadisaiu maitsnute (pere, sõbrad, Neeme külas emadepäeva puhul toimunud Perepäeval saiu proovinud inimesed) tungival nõudmisel postitan lisaks Eesti Päevalehes ilmunud  umbrohuteemalisele lookesele ka siia naadisarvede retsepti:)

Pikema jututa, siin see on:

500 g leht- või pärmi-lehttainast
3 peotäit (u 70 g) naadilehti
100 g maitsestamata toorjuustu
100 g riivitud juustu
purustatud musta pipart
määrimiseks muna
1 tl mooniseemneid pealepuistamiseks

Pese naadilehed.
Vala neile keeva vett ja lase seista kaks minutit.
Nõruta, vajuta käe vahel kuivaks, haki peenemaks.
Rulli tainas nii suureks, et saad sellest välja lõigata 35 cm diameetriga ketta.
Määri tainakettale spaatliga ühtlaselt toorjuust. Seda on hõlpsam teha, kui juust on toasoe.
Puista toorjuustule hakitud naadilehed.
Laota peale riivitud juust, patsuta täidist kergelt peopesaga.
Maitsesta musta pipraga.
Lõika ketas 16 sektoriks. Kui soovid ekstra suuri saiu, lõika kaheksaks.
Keera sarved rulli, alustades välimisest, st laiemast otsast.
Viimane ots keera sarve alla, siis ei lagune sai küpsedes laiali.
Keera otstest õrnalt sarvekujuliseks.
Määri pealt lahtiklopitud munaga.
Puista peale mooniseemneid.
Küpseta eelkuumutatud ahjus 220 kraadi juures 10–15 minutit, kuni saiad on kuldsed ja krõbedad.

Naat on selles suhtes tänuväärne taim, et ehkki toiduks tarvitatakse ainult noori, veel krousis lehti, saab seda teha terve suve läbi. Niites vanad naadid maha, kasvavad peagi uued helerohelised mahlased lehed, mida jälle süüa saab. Soovitan soojalt jätta üks nurgake aias naatide kasvatamiseks:)

Võilillepesto

Umbrohuhullustus jätkub! Noored võilillelehed on praegu tervislikumad ja maitsvamad kui ükskõik milline supermarketi frillise või misuna või ei tea mis veel salat. Linnast neid söögiks muidugi paraku korjata ei tohi (saaste) ja turul (veel) ka ei müüda. Ehkki ju võiks, näiteks Prantsusmaal ja USA Farmers' Marketitel on see tavaline.  Nii et üleskutse kõigile puhtamas piirkonnas, linna lähedal maal ja päris maal elavatele, jagage oma looduse kingitud värsket kraami ka tuttavatele linnavurledele! Kui mul poleks vähemalt nädalavahetuseti võimalik oma võilillelehevarusid täiendada, oleksin küll sellise saadetise eest tänulik. Võilillelehed säilivad külmkapis kaanega karbis paar päeva ilusti värskena.
Võilillepesto on üks mõnusamatest ja lihtsamalt valmivatest toitudest, mida võilillelehtedest teha. Maitselt kergelt mõrkjas, sobib võilillepesto kasutamiseks näiteks bruschetta kattena, segamiseks pasta või gnocchiga. Väga maitsev muuseas rukkileival!

2 peotäit võilillelehti (u 60 g)
1 küüslauguküüs
2 tl laimi- või sidrunimahla
40 g kreeka pähkleid (või mandleid, seedermänniseemneid, päevalilleseemneid, vaba valik!)
40 g parmesani juustu
0,25 tl soola
0,25 tl musta pipart
100-150 ml oliiviõli

Pese hoolikalt võilillelehed hoolikalt, nõruta.
Riivi juust. Pähklid võib maitse esiletoomiseks kuumal pannil kergelt röstida.
Pane kõik ained köögikombaini või saumikseri nõusse ja töötle, kuni saad ühtlase pesto.
Oliiviõli lisa esialgu 100 ml ja siis tasapisi edasi, kuni pesto on soovitud paksusega.

Siin blogis varasemaid postitusi võililledest:
Pasta võilillelehtede ja singiga
Frititud võililleõied

Vaata ka:
Pireti võilillepestot
Ragne nõgesepestot

Nõgeserisoto sidruni ja kitsejuustuga

Köögis on  umbrohuhooaeg. Tuleb tunnistada, et see on üks mu lemmikuid. Esiteks on iga looduse virgumist tähistav märk rõõmustav, olgu see tärkav salatileht, murulible või umbrohuvars. Eriti peale seda, kui maa oli 5 kuud lume all. Mõelda, see on ju pea pool aastat!
Teiseks, toidu poole pealt, pakub looduses kasvava söödava rohelise kraami kasutamine fantaasiale lõputult tegevust: mida köögis peale hakata nõgeste, naatide, võilillede ja hapuoblikatega?
Ja kolmandaks, söödav umbrohi on maitsev ja tervislik.
Nii ka see nõgeserisoto: kevadine, tervislikkusest pakatav (rohkelt C-vitamiini nõgesest ja sidrunist ja rauda nõgesest) ning väga maitsev. Sidrunine ja kitsejuustune maitse on risoto juures võib-olla esimest korda proovides veidi harjumatu, aga kindlasti järgiproovimist väärt. Edasijõudnud igaljuhul mõmisesid laua ääres, ainult üks pirtspepu ei hakanud isegi proovima. Kes on mahedate risotodega harjunud ja pelgab, et hapukas maitse on liiga äkiline, võib esialgu lisada pool sidrunimahlast ja kui meeldib, siis ka ülejäänu.


Tarvis läheb:


paar suurt peotäit noori nõgeselehti, umbes 50 g, millest peale kupatamist jääb järele u 1 dl
1 sl oliiviõli
1 sl võid
1 sibul
2 küüslauguküünt
200 g risotoriisi
150 ml valget veini
0,5 sidruni mahl ja koor
600-800 ml kana- või köögiviljapuljongit
60 g pehmet kitsejuustu
soola, musta pipart
1-1,5 tl suhkrut või mett
tüümiani- või petersellilehti

Kõigepealt pese hoolsalt jooksva vee all nõgeselehed. Kuumuta potis vesi keema ja kupata lehti keevas vees 1-2 minutit. Kurna ja haki.

Nõgeselehed enne ja pärast kupatamist

Kuumuta pannil või ja oliiviõli. Hauta selles hästi peeneks hakitud sibul ja küüslauk läbipaistvaks, u 7 minutit. Lisa riis. Prae segades, kuni riisiterad muutuvad servadest läbipaistvateks.

Vala hulka valge vein ja sidrunimahl, kuumuta paar minutit. 

Nüüd hakka lisama kulbitäie kaupa kuuma puljongit. Enne ja peale iga kulbitäit lase eelmisel täielikult imenduda ja sega risotot korralikult.

Kokku läheb risoto keetmiseks aega 18-20 minutit, riisiterad peavad jääma al dente.

Kui viimasest kulbitäiest on peaaegu kogu puljong imendunud, lisa hakitud nõges, sidrunikoor ja kitsejuust. Maitsesta soola, musta pipra ja suhkru või meega (see on oluline happe tasakaalustamiseks). Sega hoolsalt. Kui muidu toimus kogu risoto keetmine kaaneta, siis nüüd tõsta pott pliidilt, pane kaas peale ja lase 1 minut tõmmata. 

Serveerimisel puista peale tüümiani- või hakitud petersellilehti. Risotot tuleb süüa kohe peale valmimist, nii et sööjad olgu juba laua äärde paigutunud või rivistunud pliidi juurde, taldrikud käes.

Nõgestest saab veel teha näiteks:

nõgese-kartulisuppi

nõgesepannkooke