Pohla-martsipanikoogi(kese)d

Need mõnusad koogikesed sündisid poolkogemata ja õigupoolest üsna jooksupealt. Minu käes oli üks laenatud küpsetusvorm. Küpsetusvormi laenasin selleks, et küpsetada 120 tuunikalaomletikest. Ja et ma oma ühe 12-augulise panniga ei peaks 10 x 25 minutit ahju kütma, küpsetasin kahe vormiga. 5 ahjuvooruga läks kogu lugu oluliselt kiiremini ja energiasäästlikumalt. Küpsetusvormi tühjalt tagasi viia ei tahtnud ja meisterdasin kähku tänutäheks sinna midagi hoopis magusamat kui tuunikalaomletikesed. Ja see magus plaaditäis maitses nii hästi, ei väärib igati laiemalt jagamist.
Mõni aeg tagasi toidublogijatega Helsinkis Eat&Joy turgu-kaubahalli külastades jättis kõige muu vaimustava kõrval sügava mulle mulje veskituba. Selles saab iga soovija endale ise tervetest viljateradest värske jahu jahvatada. Pildi tegi Silja:

Loomulikult tassisin ma Soomest kaasa paar kilo värsket isejahvatatud täisterarukkijahu. See leib, mis ma kohe järgmisel päeval värskest jahust küpsetasin, oli parim, mis mu käe alt üldse kunagi tulnud on. Ehkki käesolev postitus pole üldse leivateemal, ei saa muidu, kui riputan sellesama eluhea leiva pildi siia üles:

Lisaks rukkijahule jahvatasin omale ka nisujahu. Aga mitte tavalisest nisust, vaid polbnisuteradest. Polbnisu on inglise keeles emmer, soome keeles emmeri ja Itaalias tuntakse seda nisusorti farro nime all. Tegu siis kõige vanema nisusordiga, palju vanemaga kui spelta. Wikipedia väitel on DNA uuringud näidanud, et polbnisu kasvatati Mesopotaamia ja Egiptuse aladel juba 9800-8800 aastat e.m.a.! Metsikult kasvas ta veelgi varem. Ehkki ma seda kõike neid imelisi teri puukausikesest veskisse valades ega valmis jahuga paberkotti kaaludes ei teadnud, tundus ikkagi hädavajalik senikuulmatu nimega nisujahu üle lahe koju vedada.

Todasama polbnisujahu kasutasin pohla-martsipanikookide juures ja tuleb öelda, et tema kerge takusus ja tugev maitse haakusid ülejäänud koostisainetega, eriti pohladega, väga hästi. Eestis ma ei ole polbnisust tehtud jahu kohanud, küll aga on müügil spelta täisteranisujahu ja tavalise nisu täisterajahu. Nii et mina soovitan igaljuhul kindlasti osana nende koogikeste jahust kasutada täisterajahu, maitset saab rohkem ja põhi ei ole lihtsalt igav "korvike".

Põhi:

100 g täisteranisujahu
100 g tavalist nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 sl suhkrut
noaotsaga soola
100 g külma võid
1 muna

Täidis:

100 g hapukoort
1 dl suhkrut
1 tl tärklist
1 muna

Lisaks:

100 g külma martsipani
u 75 g pohli (talvel külmutatud, suvel värsked)

Kõigepealt tuleb teha tainas. Selle jaoks sega omavahel kõik kuivained. Lisa kuivainetele külma või kuubikud ja pudista kiiresti sõrmede vahel või haki pika noaga puruseks. Lisa lahtiklopitud muna, sega kõik kokku ühtlaseks tainaks. Keera tainapall toidukilesse ja lase külmkapis 1 tund seista.

Täidise tarbeks sega kõik ained omavahel.

Riivi martsipan.

Rulli tainas 2-3 mm paksuseks. Lõika vormi või klaasi äärega tainast enam-vähem 8 cm läbimõõduga ringikujulised kettad.
Võita muffinivorm. Tõsta põhjad vormidesse. Tavalise sügavusega muffinivormis ulatuvad 8 cm diameetriga pirukapõhja servad poole vormi kõrguseni. Hästi sobib selliste pisikeste kookide tegemiseks madalamate süvenditega vorm, seal ulatab tainas kenasti ääreni. Küpsetasingi just sellises väiksema-augulises.

Tõsta igale põhjale veidi riivitud martsipani, vajuta see sõrmega kergelt kokku. Martsipanile tõsta paar supilusikatäit hapukooretäidist ja lõpuks lisa korvikestesse pohlad. Külmutatud pohlad võib, aga ei pea enne sulatama.

Küpseta 180 kraadi juures 20-25 minutit. Lase 10 minutit vormis taheneda, siis tõsta välja ja jahuta lõplikult restil, et õhk ka altpoolt juurde pääseks. Siis jääb põhi mõnusalt mure.

Sellest kogusest sain 19 koogikest.

Aurutatud kala Kantoni stiilis

Ei saa öelda, et oleksin kunagi Hiina uue aasta saabumist tähistanud. Samuti ei ole ma kunagi pidanud end eriti suureks Hiina köögi austajaks. Sosistan, et see viimatimainitud hoiak kaotab muidugi igasuguse kehtivuse  Chedis, seal on kõik lihtsalt liiga hea ja ilus:)! Aga sellegipoolest on Hiina uusaasta olnud alati hea põhjus kokata lauale midagi teistsugust.
Minu enda koduköögi ja Hiina toitude suhted muutusid üsna suure astme võrra paremaks peale Nami-nami Hiina köögi koolitust Toiduakadeemias.  Seal tegime muuhulgas kala Kantoni stiilis, ehk siis tervelt aurutatud kala (pilt koolitusel aurutatud kohast on retsepti kõrval), mis on maitsestatud ingveri, rohelise sibula valge osa ja koriandriga. Kastme moodustavad seesamiõli, maapähkliõli ja sojakaste. Väga maitsev kala, tõepoolest. Ja igati tervislik roog ju ka!
Jagasin retsepti ka jaanuarikuise "Tiiu" lugejatega ja selle tarbeks tegin veidi asjakohast taustauuringut. Sain teada, et  Hiina keeles on kala yu ehk siis selline asjandus: 鱼类. See sõna pidavat sarnanema  soove ja küllust tähendavate sõnadega. Külluslikku uut aastat soovides pakutaksegi Hiinas uusaasta pidulaual kala. Ja oluline on see, et kala serveeritakse ilmtingimata tervelt! Sest pea ja saba sümboliseerivad uue aasta head algust ja lõppu.

Aurutatud kala Kantoni stiilis

(retsept: Nami-Nami, valmistamisviis kohandatud)

• 1 ühekilone kala (nt tursk, karpkala, merilest, meriahven, koha, forell jne). Mul oli viimati vikerforell, tema ongi punastel piltidel.
• 1 tl jämedat meresoola
• 2 sl peenikesteks ribadeks lõigatud või riivitud ingverijuurt
• 3 sl peenelt hakitud talisibulat (ei ole Eestis kusagilt saada paraku) või rohelise sibula valget osa
• 2 sl sojakastet
• 1 sl maapähkliõli
• 2 tl seesamiõli
• värsket koriandrit

Patsuta sisikonnast puhastatud kala köögipaberiga kuivaks. Hõõru soolaga sisse. Kui on paksem kala, võib sisse lõigata ka sälgud, et maitseained jõuaksid kenasti kalasse imbuda.
Nüüd, aurutamiseks on mitu võimalust:

1) spetsiaalne bambusest või muust materjalist auruti
2) aurutusrest, mille saab tõsta suurele potile või wok-pannile
3) auruahi
4) või siis selline täiesti toimiv ahjumeetod, mida mina kasutasingi:

tõsta kala suurde ahjuvormi, see omakorda veel suuremale ahjupannile. Puista peale riivitud ingver. Kalla ahjupannile nii palju keeva vett, et ahjuvorm oleks poolenisti vees. Kata ahjuvorm ja pann üleni fooliumiga, suru servad kinni. Ahju läheb selline "ufo":



Küpseta 200-kraadise ahju keskosas 30–35 minutit, kuni kala on fooliumi all tekkinud aurus küpsenud. Puista kalale hakitud sibul, nirista peale sojakaste. Kuumuta maapähkli- ja seesamiõli väikeses potis, nirista kalale. Riputa peale koriander ja serveeri. Kõrvale paku riisi.

Ja nagu siin postituses ennustamist, tähenduste otsimist, märke ja muud soolapuhumist veel vähe oleks: ärge unustage lauakatmisel punast värvi, mis tähistab ka kõige ebausklikumale hiinlasele õnne ja jõukust. Samuti pidavat selle ergas toon eemale peletama pahad vaimud. Kõtt!
Õnnetoovaid roogasid süüakse muide Hiinas kuni 6. veebruarini, kui uusaastapidustused lõpevad. Nii et kui täna ei jõua, siis aega kala aurutada on veel küll ja küll!

Šokolaadi-mustsõstratort

Šokolaad ja mustsõstar on suured sõbrad, seda olen märganud ammugi. Kui ema kingitud raamatus "Ruokatorstain joulu" neist kahest koosnevat torti nägin, teadsin, et tehtud see saab. Raamatu kohta selgituseks, et Ruokatorstai on Helsinkin Sanomate iganädalase sisuka ja mõnusate retseptidega toidukülje nimi, mis on ilmunud juba 40 aastat! Imetlusväärne järjekindlus. Läbi aastate parimatest jõuluretseptidest ongi kokku pandud "Ruokatorstain joulu" raamat.
Algretseptist pole nüüd küll mu tordis peale šokolaadikreemi suurt miskit järel. Et mul oli Kalevi käest testimiseks saadud ports Vilma ja Odense tooteid, tegingi tordi paljuski neid kasutades. Ja sai ta tõeliselt maitsev. Maitse on tugev, kakaoselt-šokolaadiselt mõrkjas. Ja mustsõstar pole ju ka just mahedamaitseliste killast. Aga just nende kahe tugeva maitse pärast mulle see tort meeldiski. Maitset peab olema, muidu on tort ju lihtsalt üks kuhi magusat tainast vaheldumisi magusa kreemiga. Nii nagu need poetordid, kõik ühesugused. Mu vend, kes on pidanud perekondlikel sünnipäevadel  kõikvõimalikke minuküpsetatud magusaid tordikesi ja koogikesi testima, sõi igaljuhul kolm tükki järjest ja arvas, et ikka hullult hea kook on seekord välja kukkunud.


Tordipõhjaks:
1 pakk Vilma Erika tordipulbrit

Immutamiseks:
u 1 dl espressot

Šokolaadikreem:
200 g Odense 70%-list küpsetusšokolaadi
1 dl 35%-st koort
2 dl hapukoort
0,5 dl suhkrut

Kate:
1-1,5 dl mustsõstra toormoosi*
100 g maitsestamata toorjuustu
1 dl 35%-st koort
0,5 dl suhkrut
2 sl Crème de cassis'i või muud mustsõstralikööri
2 želatiinilehte

Kaunistamiseks:
100 g Odense tumeda glasuuri nööpe
Taarapõllu talu mustsõstra krõpsusid

Kõigepealt küpseta tordipõhi vastavalt Erika juhendile: lisa pulbrile 200 ml vett, sega ühtlaseks ning küpseta 180-200 kraadi juures 30-40 min. Kasutasin 20 cm lahtikäivat koogivormi.
Lase põhjal jahtuda ja lõika siis pooleks.

Kreemi jaoks tükelda šokolaad kaussi võimalikult väikesteks palakesteks. Kuumuta koor keemiseni (ära keeda!) ja vala šokolaadile. Sega spaatli või lusikaga kuni šokolaad on täiesti sulanud ja segu ühtlane.
Lisa suhkur hapukoorele ja vispelda või vahusta mikseriga, kuni suhkur sulanud ja hapukoor kohevam. Lisa šokolaadisegule ja kreem ongi valmis.

Nirista alumisele koogipõhjale immutamiseks kohvi. Määri peale pool šokolaadikreemist. Aseta peale teine põhi, immuta jälle kohviga ja määri peale ülejäänud kreem.

Mustsõstrakatte jaoks sega omavahel mustsõstra toormoos ja toorjuust. Vahusta koor suhkruga. Leota želatiinilehti u 10 min. külmas vees. Kuumuta mustsõstraliköör. Pigista želatiinilehed käe vahel kuivemaks ja lahusta kuumas likööris. Vala želatiinisegu, samal ajal mustsõstra-toorjuustusegu pidevalt segades, selle hulka. Kõige lõpuks lisa õrnalt segades vahukoor. Vala kate tordile ja tõsta see vähemalt neljaks külmkappi.

Enne serveerimist eemalda tort ettevaatlikult vormist. Vajadusel aita äärtest õhukese noaga kaasa.
Kaunistamiseks sulata kuumas vees tumeda šokolaadi nööbid. Seda on mugav teha nende oma taassuletava pakendiga, võta lihtsalt enne u pool kogusest välja, sest kõike ei lähe tarvis. Lõika pakendi serva väike auguke ja kaunista tort selle kaudu sulašokolaadi välja pigistades. Raputa peale veel sõrmede vahel katki pudistatud mustsõstrakrõpsu puru. See viimane on tõeliselt mõnus hapukas lisand.

Tort oli üks meie pere talvise sünnipäevadeparaadi tortidest, see foto ongi tehtud pimedal varahommikul veel enne sünnipäevalaste ärkamist:

Kui Erika pulbrit pole, saab koogipõhja nii:

4 muna
1,5 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1 dl kartulitärklist
1 dl mõru kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit

Vahusta munad suhkruga heledaks ja kohevaks vahuks. Midagi kohevam vaht, seda parem. Sega omavahel kõik kuivad ained. Lisa need munavahule ja sega tainas õrnalt spaatli või lusikaga alt üles tõstes ühtlaseks. Liigne segamine viib tainast õhu ja välja tordipõhi ei kerki hästi. Küpseta 20 cm lahtikäivas vormis, 190 kraadises ahjus umbes 15 minutit. Kui sissetorgatud puutikk tuleb koogist puhtana välja, on põhi küps. Lase hetk vormis jahtuda, siis eemalda vormist ja jahuta restil.

*Kes mustsõstra toormoosi suvel sügavkülma ei varunud, saab selle nüüdki keset talve teha väga lihtsalt, kasutades külmutatud mustsõstraid (poes täitsa müügil), suhkrut ja saumikserit.

Viinalõhe Mooni ainetel

Nädal aega tagasi oli samasugune tuuline ja tatine talveilm nagu täna. Ja nagu ikka meil siin Tallinnas kombeks. Põhja puiesteelt alla mere poole keerates tuli ühe käega hoida tasakaalu libedal teel püstijäämise nimel, teisega kuivatada vaheldumisi tuulepisaraid ja tilkuvat nina.
Mooni uksest sisenedes oli see kõik hetkega unustatud! Ja kuidas see saakski teisiti olla, kui sind tervitavad õdus sööjaid täis tuba, hubane valgus, söögiriistaklõbinaga segatud jutuvada ja loomulikult Mooni perenaise Jana säravad silmad ning siiralt soe külalislahkus. Lisaks ootusärevus teadmisest, et ees ootab suurepärane õhtusöök.
Tol õhtul õnnestus meil Moonis  kamba peale ära maitsta ühekorraga pea terve menüü. Kõik, mis piltidel ja veel palju muudki. Tuuli, tubli tüdruk, oli ettenägelikult kaasa võtnud fotoaparaadi, kollaažis olevad pildid Mooni toitudest on tema tehtud:

Tervitusjoogiks limpsitud kihisev ingverijook, mis kokku segatud isekeedetud ingverisiirupist ja vahuveinist, lõpetuseks mekitud kodune aroonianaps ja kõik see, mis nende vahele jäi, oli ikka väga-väga hea.
Tegelikult tundub uskumatu, et "Moon" on avatud olnud juba kaks aastat. Aeg on läinud nii kiiresti. Aga  toidusõprade rõõmuks pole kusagilt näha sära vähenemist tegijate silmades ega tüdimust toidutegemisel. Endiselt on tunne, nagu oleksid lahkel pererahval külas, mitte lihtsalt anonüümselt kohvikut külastamas. Ega tegelikult niiväga imestada pole siin midagi, teades, kui hingega Jana Zaštšerinski, Roman Zaštšerinski ja Igor Andrejev Mooni teevad. See nakatab, tõesti.

Nakatab nii, et ka kodus on vaja "mooni teha":) Et meil õnnestus välja peilida natuke vihjeid eelroaks söödud soolatud ja viinas marineeritud lõhe kohta, ei läinud just palju aega, et selle tegemine ise järgi proovida.

Kui tavaliselt kala graavides olen alkoholi kasutanud küll, aga seda lihtsalt veidike sips-sips peale piserdanud, siis siin pole sipsutamisega midagi teha, kala ujub lihtsalt üleni viinas.
Igaks juhuks pean mainima, et tegu ei ole Romani ega Igori retseptiga, vaid jutuhoos kinnipüütud lausekatkendi "marineerub üleni viina sees" minupoolse tõlgendusega, millel võib-olla pole Mooni köögis valmistatud kalaga üldse mingit kokkupuutepunkti. Aga hea ta sai ja läheb kindla peale kordamisele ka.

Tarvis läheb:

1 väga värske lõhefilee
pool liitrit viina
jämedat meresoola

Tõsta kala paraja suurusega anumasse. Paras suurus tähendab siin seda, et kui viin peale valada, kataks see kala üleni. Aga viina veel ei vala, enne sool. Mõnele meeldib magedam (mina!), mõnele soolasem. Lisasin 900 grammisele fileele soola 1,5 supilusikatäit. Patsuta sool tihedasti vastu kala. Tõsta külmkappi ja lase paar tundi seista.
Nüüd kui kala on kerge soolameki juba suhu saanud, vala peale viin.
Kata anum kaanega ja lase külmkapis marineeruda järgmise päevani.
Enne söömist tõsta kala viinast ja patsuta kuivaks. Alkohol on kalale "küpsetanud" valge kooriku. See on väga viinamaitseline, nii et kui tundub liig, eemalda see valge osa.
Aga punane kalaliha seal valge kihi all on nii õrn ja puhas, nagu oleks just jääkülmast selgest allikast püütud.
Lõika hästi õhukesed viilud ja serveeri. Kui kõike kala korraga ära ei jaksa süüa, tõsta tagasi viina sisse ja külmkappi. Järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval veel on kala täiesti värske ja õrna maitsega.
Moonis serveeritakse kala kerge rohelise salati, greibi ja rukkileivatšipsidega, mädarõikakastmes.
Mina lisasin lihtsalt hästi peeneks hakitud mugulsibulat ja värsket tilli. Rukkileivaga lihtsalt vastupandamatu.

Šokolaadi fudge, vol 2

Tahkub või ei tahku, selles on küsimus! Viimasel ajal oleme arutlenud siin selle aastataguse killerkommi postituse juures just sellesama asja üle.

Ega muud moodust vastust teada saada pole, kui võtta kätte ja asi uuesti läbi teha.

Tegin komme kahel moel:

1. esimese portsu nii kui mu retsept ette nägi:  purk magusat kondenspiima (400 g), 200 g šokolaadi, soola, pähkleid ja sorts brändit. Üleöö karbis külmkapis, siis tükkideks ja selline on tulemus:

2. ja siin purk kondenspiima (400 g) ja 400 g šokolaadi, muidu kõik sama:

Nii et tahkub ja on lõigatav mõlemal moel. Vähema šokolaadiga on lihtsalt pehmemad ja veits heledamad. 

Tänase pühapäevahommikuse võrdleva degusteerimise tulemusel pean ütlema, et mulle meeldib esimene, pehmem fudge rohkem. Selline kreemjas mõnusalt suus sulav dekadents. Teine on ka muidugi hea, aga no ikka väga-väga-väga šokolaadine. Igaühele oma:)

Retsept ka veelkord kirja:

200-400 g tumedat šokolaadi, kogusest sõltub tulemuse pehmus/kõvadus ja šokolaadisus.Kasutasin Bitterit
400 g (1 purk) magusat kondenspiima
noaotsaga soola
u 30 g hakitud pähkleid
1 sl brändit (ei ole kohustuslik)

Vala kondenspiim potti ja pane pliidile madalale kuumusele soojenema. Tükelda kondenspiima sisse šokolaad. Lisa sool (ära seda unusta, oluline!) ja alkohol, kui seda kasutad. Kuumuta madalal kuumusel aeg-ajalt segades, kuni šokolaad on sulanud. Ära keema lase. Sega hulka jämedalt hakitud pähklid.

Vala segu küpsetuspaberiga vooderdatud karpi. Hoia üleöö külmkapis. Kui on kiire, pista paariks tunniks sügavkülma.  Enne söömist lõika tükkideks.

Head uut aastat!

Ega uus ei saa õiget hoogu sisse, kui vana otsad pole kokku tõmmatud.
Vaatasin üle möödunudaastased postitused, mõtlesin oma toidutegemiste peale... Meeldejäävaimad on need.

Tunnustus.

Aastavahetuse saluutide suits ei olnud jõudnud veel korralikult haihtuda, kui kõlas üllatuslik kogupauk ja Toidublogide TOP-i etteotsa valiti "Siit nurgast ja sealt nurgast". Olen siiani selle tähelepanuavalduse üle väga-väga rõõmus ja veebruaris 2011 saadud märki blogi rinnas kandnud uhkusega nüüdseks pea terve aasta.



Digiraamat.

2011. a. suvest jääb toredaks meenutuseks digikokaraamat "Oma maa maasikad", kus kõrvuti paljude Eesti profi- ja hobikokkade, kokaraamatute autorite, toiduajakirjanike ja -blogijate retseptidega ilmus ka minult kaks magusat maasikamaitset täis lemmikut: maasikasorbett ja "Eton mess".







Päris raamat.

Kui jutt juba raamatutele läks: üks "Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu" 10-st autorist olla on uhke ja hää! Omakirjutatud sõnu lugeda ja omapildistatud fotosid vaadata arvutiekraani asemel raamatupaberilt on hoopis teine tunne. Esitlusel autogramme andes käsi küll veidi värises ja käekiri ei tulnud nii ilus, kui oleks soovinud, aga nii ta on vist kõigega, mida teed esimest korda elus...hea meel saavutatu üle, ärevus ja tundmatusse vette hüppamise tunded kõik üheskoos:)

Töö.

Miski lõppes ja miski algas. Seoses Eesti Ekspressi, Maalehe ja Eesti Päevalehe leibade ühte kappi panemisega sulgus EPL igareedene toidukülg, kuhu kirjutasin lugusid 20-l nädalal. Viimaseks artikliks jäi 8. aprillil 2011 ilmunud "Eesti toidu ja Belgia õlle kevadine kohting Brüsselis". Suvel aga potsatas mu postkasti kiri, kus esialgu üsna ääri-veeri juttu uue ajakirja tulekust ja plaanidest teha sinna mahukas kokandusosa. Ja nüüdseks ma siis teengi päris toidutööd! Ajakirja "Tiiu" on ilmunud  juba neli numbrit.
Ajakirjas toidutööd teha on hoopis teine asi, kui hobikorras blogi kirjutada. Siin blogis on minu päris oma toidutempel, kus võin kirjutada ja kirjutangi millal tahan ja ainult sellest, mis südamelähedane ja lihtsalt nõuab jagamist. Ajakirjas on sihtgrupp, formaat, kokkulepitud rubriigid, tähtajad ja keeletoimetaja, kes asendab retseptis minu poolt selgelt kirjutatud sõna "anšoovis" mingil põhjusel sõnaga "kilu". Olen püüdnud selle kõigega kohaneda. Ehkki algul oli raske mõista, miks ei saa näiteks toidu-uudiste küljel promoda meie väiketootjaid, selmet leierdada niigi endale reklaamiostmisvõimeliste suurtehaste järjekordsetest jogurtitest ja sinkidest. Sellel on tegelikult kaks põhjust: esiteks ei ole väiketootjad üldse agarad saatma laiali turundusotstarbelist teavet oma uudiste ega üldse mitte mitte millegi kohta. Pea igapäevaselt potsatab postkasti aga mõni teadaanne suurtelt tegijatelt. Ja kui endale poes midagi põnevat ja teistsugust silma jääb, selgub, et see toode on ajakirja sihtgruppi arvestades liiga eksklusiivne, kallis vms. Aga need kõik esialgu häirinud, nüüdseks harjumuspärased seigad on vaid pisiasjad. Mu töö on super! Kujutage ette: igal kuul 20 lehekülge, kuhu kirjutada ja pildistada ja seda kõike mulle kõige südamelähedasemal teemal. Eriti head meelt on teinud toredad lugejakirjad ja siin-seal nähtud "Tiiu" retseptide järgi tehtud toidud.  "Tiiusse" köögitoimetajana tööleminek oli suurim väljakutse ja igati tervitatav elumuutus eelmisel aastal.

Koogikalender.

Kalendreid ja nii maa- kui postkaarte väljaandev kirjastus EOMAP tegi ootamatu ja meeldiva koostööettepaneku 2012. a. Koogikalendri osas. Et aeg trükkiminekuni polnud piisav, et teha uusi fotosid, otsustasime kasutada juba blogis olemasolevaid koogiretsepte koos fotodega.

Igavesti palju ühiseid tegemisi sai möödunud aastal tehtud koos teiste toidublogijatega:

Pop-up kohvik "Blogi" Tallinna osa Solarises veebruaris 2011,

Suur Eesti Toidu päev Sadama turul märtsis 2011,

Toidublogijate dessant Sadama turul juulis 2011,








on vaid mõned neist. Lisaks sai mitmel korral ühiselt restorane külastatud ja sõidetud ringi nii Eestis kui välismaal.

Ja nüüd statistikaosa:)

Kokku sai eelmisel aastal blogi rikkamaks 109 postituse võrra.

Kõige enam vaadati eelmisel aastal:

1. Piparkoogipõhjal toorjuustukook pohlakattega
2. Kilutrühvlid
3. Porgandikook ja mitte lihtsalt

Enim kommentaare said:

1. Head uudised ja selle puhul raamatute jagamine (läbi aegade rekordiline 111 kommentaari)
3. Blogi 2-aastase sünnipäeva postitus ja retsept välispidiseks tarbimiseks (32 kommentaari)
2. Vabariigi aastapäeva postitus (24 kommentaari)

Kui nüüd selliseid klassikalisi toidublogi postitusi vaadata, mis on pühendatud ühele toidule koos retseptiga, siis enimkommenteeritud olid eelmisel aastal

1. Porgandikook, aga mitte lihtsalt (21 kommentaari)
2. Peedi-kitsejuustupirukas (20 kommentaari)
3. Coq au vin (16 kommentaari)

No ja söödud sai möödunud aastal ikka palju ja hästi, ei kurda üldse:). Oma läinud aasta parimad toiduelamused ja pildid alates suvistest värsketest hapukurkidest kuni "Tigus" söödud vasika harknäärmeni panin kirja juba "Siit nurgast ja sealt nurgast" FB lehele, minge piiluge:). Sinna saate jätta märgi ka oma maitsvaimast eelmisel aastal söödud einest.

Nii, nüüd on see tehtud ja saab rõõmsasti edasi minna.

KÕIKE ILUSAT TEILE UUEL AASTAL, INSPIREERIVAID HETKI JA UNUSTAMATUID NAUDINGUID MAITSVA TOIDU SELTSIS! ET OLEKS, MIDA AASTA LÕPPEDES TAAS MEENUTADA.