Siit nurgast ja sealt nurgast

Raekoja platsi maitseringist ja rõõmsast eestlasest

2012-02-29T23:57:00.006-08:00

Millal te viimati Raekoja platsi või selle lähiümbruse restoranides käisite? Ma mõtlen lihtsalt, omal algatusel, et lähme ja sööme täna näiteks Kaerajaanis, Olde Hansas, Maikrahvis või Rae restoranis? Üldise arvamuse järgi kuulub vanalinna süda turistidehordidele ja ükski normaalne kohalik ju ometigi oma jalga üle ühegi turistilõksu ukse ei tõsta, toidu maitsmisest rääkimata.

Muidugi, suures osas ongi Raekoja platsi restoranid turistile suunatud. Seda tingib juba nende asukoht. Aga see ei tähenda, et kohalikku rahvast sinna ei oodata, vastupidi!

Selle tõestuseks on kaheksa Raekoja platsi restorani algatanud ettevõtmise, mida kutsutakse maitseringiks. Missugused Raekoja platsi söögikohad on, mida seal pakutakse, kes seal töötavad ja üldse, mis värk tegelikult on, seda on muidu ka, aga eriti nüüd, maitseringi ajal, võimalik ilma igasuguse tobeda eelarvamuseta uurima minna. Restorani tutvustav roog maksab igas osalevas söögikohas 5 eurot, sisaldab söögiampsu ja sellega sobivat jooki.
Maitseringi pakkumised kehtivad 18. märtsini. Kes teab, võib-olla peale esimest tutvust hakkategi Raekoja platsis söömas käima? Mul on enda suhtes küll kuri kahtlus selles osas.

Osalejad:

III Draakon Põdrasupp pirukaga ja maja naps
Maikrahv Karamellikastmes lambakarree

Rae Sea abaliha ja Cabernet Sauvignon

Turg Lamba ribi maja napsuga

Vana Toomas Crème Brûlée ja Vana Tallinn

Liisu juures Sea šnitsel ja Saku Originaal

Kaerajaan Hanemaks ja Saku Mõdu

Glad Estlander Vähisabasupp ja tops majaviina

Mul õnnestus maitsta neist kolme (III Draakon, Liisu juures, Glad Estlander) pakkumisi. Lähemalt viimasest.
Nimi Glad Estlander (rõõmus eestlane?) pani esialgu kulme kergitama. Aga igaljuhul väga rõõmsate ja rahuolevatena, ja endiselt eestlastena, me restoranist hiljem lahkusime, nii et nimi ei rikkunud meest üldse kohe mitte.

Lumevalgest Vana-Turu kaelast treppi mööda alla keldrisse laskudes peavad silmad kõigepealt pimedusega harjuma, sest valgusallikaks on Glad Estlanderis ajastutruult suures osas küünlad. Meid vastuvõttev perenaine ja teisedki teenindajad on keskaegselt riietatud. Mis on ju täiesti OK! Igas enesest lugupidavas söögikohas käib üldise imidži juurde ju ka teenindajate riietus. Oleks üsna totter, kui nii Sfääri, Gloria kui Glad Estlanderi teenindajad oleksid kõik ühtemoodi või hoopis suvaliselt riietatud.
Glad Estlander on avatud olnud vaid paar kuud, sellepärast on andeksantavad mõned konarused sisustuses. Milleks näiteks kohvimasinale paksust kardinakangast drapeering ümber seotud on, jäi küll arusaamatuks. Ilma maskeeringuta looks just laheda kontrasti kõrvalseisvate savitotsikute ja puukastidega.

Siiralt ja pealetükkimatult lahke perenaine toob meile toidu, mis on suurepärane, kohe päris tõsiselt hea. Koorene ja rammus vähisabasupp on liigsete viguriteta, aus ja ehe. Toit kui muiste! Kõrvale serveeritav sai väärib muidugi omaette komplimente. Krõbedakoorelist õhulist sooja saia küpsetatakse kohapeal. Kui ilusasti käituda ja perenaise meele järgi olla, saab pätsi koju kaasa ka osta. Toiduportsu juurde kuulub topsike särtsakat ja soojendavat kadakaviina.

Glad Estlander kuulub Olde Hansa restoranide gruppi koos Olde Hansa, III Draakoni ja Clazziga. Võib olla kõik ei tea, et kõigi nende toiduvalikul hoiab oma valvsat silma peal teada-tuntud belglasest peakokk Emmanuel Wille ehk Manu. See on kvaliteedimärk ja Glad Estlanderis toidu kvaliteedi ja maitse osas juba järeleandmisi ei tehta.

Toidu- ja interjöörifotod tegi Lauri Laan, õuepiltidega sain ise hakkama.

Täidetud vutt ja kõrvitsaorsoto

2012-02-26T11:41:00.008-08:00

Vabariigi aastapäeva eelsel Sadama turu avamisel rändas järgneva päeva pidulaua katmiseks korvi palju head ja paremat: Ristemäe talu Presidendi kilud, seenesalat (need kaks meie laual sel tähtsal päeval juba teist aastat järjest), soolatud puravikud, Kai võrratu rukkileib, Vana-Torokse suitsulihakraami ja pardimaksapasteet ning veel üht ja teist. Muuhulgas võtsin ka paki Järveotsa vutikesi. Järveotsas kasvatatud vutid on muuseas täiesti kodumaine värk, isegi tõug on Eestis aretatud!
Et kõik Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkida, pean ütlema, et tegin vutte esimest korda elus. Aga kindlasti mitte viimast! Magus ja õrn vutiliha on võrratu! Järveotsa vutte on turuletis mitmel moel, ma valisin toote nimega grillifilee, sest oli plaan linnud täita ja pakkuda pidulaua põhikäiguks koos orsotoga**. Hind muuseas, on neil grillfileedel väga mõistlik, 4 vutti maksis mu mäletamist mööda midagi 4.30-4.50 vahel. Veidi segadusttekitava nime taga peidab ennast terve puhastatud linnuke, koivad ja tiivakesed küljes, sisemised luud eemaldatud. No nagu vuti pinnalaotus või nii. Just täpselt see, mida on tarvis, kui soov vutti täidetult küpsetada.
Täidise tegin ühest teisest sulelisest, kellel seda va lihakest rohkem, jätkub ka vutile jagamiseks. Vajamineva koguse, 150 g, saab ühest keskmisest kana rinnafileest. Igal juhul soovitan teha täidises vajamineva hakkliha ise. Sest esiteks ei tea keegi täpselt, mis valmis kanahakkliha sees on ja me ei taha ju oma vutikesi solvata mingi põrsaga kotis. Teiseks, kui ostagi näiteks hoopis valmis hakitud kalkuni kintsuliha (mis sobiks ka iseenesest väga hästi täidiseks ja mille puhul teame vähemalt, millisest kalkuni osast hakkliha tehtud), on seda pakendis lihtsalt liiga palju ja ülejäänud hakklihale tuleb kiiresti kasutus leida. Nii et kõige mõistlikum on osta poest üks kanafilee ja teha sellest paras ports neljale vutile jaguvat täidist.

Täidetud vutid:

4 vutti, kontidest puhastatud (Järveotsa grillfileed)
oliiviõli
1 sibul
150 g peeneks hakitud kanaliha
1 sl hakitud peterselli
2 sidruniviilu
soola, pipart

Alusta täidise tegemisest. Haki sibul peenikeseks ja kuumuta pannil oliiviõlis läbipaistvaks. Jahuta. Lase kanafilee hakklihamasinast läbi. Võib purustada ka köögikombainis.
Sega kanahakkliha sibula ja hakitud peterselliga. Maitsesta soola-pipraga. Laota vutid alusele, nahapool all. Jahvata neile veidi soola ja pipart. Aseta igale vutile portsuke täidist. Keera vutt täidise ümbert kokku ja kinnita kõhu pealt puutikuga. Kinnita puutikuga ka pea poolt. Pepu juurest pole tarvis, sinna saab sidudes koivad ette tõmmata. Sidumiseks võib kasutada kööginööri, mul seda parasjagu polnud ja kasutasin paksu puuvillast niiti. Alustada tuleks koibade juurest. Võta niit kätte ja seo selle keskmine osa ümber koibade. Nüüd jääb mõlemalt poolt võrdne jupp niiti. Vii niidid kõhu pealt risti ja siis ümber tiibade. Allpool, ahjuvormis tehtud fotolt on vast veidi näha, kuidas see sidumise asi võiks olla.

Tõsta linnud selg allpool ahjuvormi. Maitsesta ka pealtpoolt soola-pipraga. Tõsta igale vutile poolik sidrunilõik. See ei ole kohustuslik, aga annab mõnusat hapet ja sobib peterselliga kenasti. Pealegi annab sidruniviilakas hea võrdlusmomendi ja rõhutab, kui pisike ja nummi vutt ikkagi on:)
Küpseta 200 kraadi juures 25 minutit.
Eemalda muidugi enne söömist puutikud ja niidid.

Kõrvitsaorsoto:

1 sibul
2 küüslauguküünt
1 sl oliiviõli
1 sl võid
200 g odrakruupe
1 dl Põltsamaa Kuldset
7 dl köögiviljapuljongit
2 dl kõrvitsapüreed*
80 g kitsejuustu
1 sl värske tüümiani lehti
soola, musta pipart

Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta paksupõhjalise poti põhjas oliiviõli ja või. Hauta selles madalal kuumusel sibul ja küüslauk läbipaistvaks. Lisa kruubid ja kuumuta segades koos sibula-küüslauguga läbi. Vala peale vein. Lase veinil kruupidesse imenduda.
Puljongit lisa mitmes osas nagu traditsioonilise risotogi puhul: järgmine sortsakas vala kruupidele, kui eelmine on imendunud ja peale iga puljongi lisamiskorda sega hoolikalt. Niimoodi valmib kreemjas ja aromaatne orsoto. Koos viimase puljongiportsuga sega orsotosse kõrvitsapüree.
Kruubid küpsevad parajalt krõmpsuks 30-40 minutiga. Tõsta orsoto tulelt. Sega hulka kitsejuust ja tüümianilehed. Kui seni toimus kogu tegevus kaaneta, pane nüüd kaas potile peale ja lase orsotol 5 minutit tõmmata. Maitsesta lõpuks soola (kui tarvis) ja pipraga.

*Kasutasin sügisel sügavkülma pistetud kõrvitsapüreed. Kui seda pole, rösti lihtsalt üks suuremat sorti viilakas kõrvitsat ahjus ja püreesta seejärel viljaliha.
**Muidugi mõista ei pea orsotot ilmtingimata vuti kaaslaseks pakkuma. Samahästi passib kartulipuder, värske salat või midagi muud, mis endale meeldib ja tundub sobivat.

Kamatrühvlid

2012-02-23T07:35:00.003-08:00

Kilutrühvlid proovitud ja ehk lausa homsele pidulauale juba valmiski tehtud? Võtsin lisaks kilutrühvlitele ette aastapäevaeelsed katsetused kamatrühvlite teemal. Suuremat sorti kamatrühvlite laine käis vist blogidest üle juba 3 aastat tagasi, kui Nami-Namis toimus kamateemaline kooskokkamine. Tollal kamatrühvlid mind miskipärast ei kõnetanud, aga eks ma arenen ka:)
Proovisin nii- ja naasuguseid ja minu lemmikud on need siin. Kodumaise mascarponega tehtud täidis on mõnusalt kreemine, Vana Tallinnas väikese supluse teinud hapud jõhvikad ei lase sellel liiga magusaks minna. Kama kommide sees on tõeliselt maitsev ja ühtlasi teeb täidise tihedamaks. Külmkapis hangub pehmet mascarponet ümbritsev šokolaadiglasuur mõnusalt krõmpsuvaks. Mida päev edasi, seda paremad kommid on! Säilitamise osas tuleks lähtuda mascarpone karbil märgitud kuupäevast.

Tarvis läheb:

50 g kuivatatud jõhvikaid
immutamiseks Vana Tallinna likööri
250 g mascarponet (kasutasin Vigala oma)
3 sl kamajahu
3 sl suhkrut

150 g 70%-list šokolaadi (kasutasin Odenset)

Kaunistuseks kuivatatud jõhvikaid ja saialille või rukkilille kuivatatud õielehti.

Vala jõhvikatele nii palju likööri, et nad oleksid kaetud. Lase paar tundi seista. Siis nõruta jõhvikad ja haki väiksemateks tükkideks. Sega täidise jaoks mascarpone, jõhvikatükid, kama, suhkur. Lisa törtsuke, nii paar teelusikatäit, jõhvikate immutusvedelikku.
Vormi saadud massist klassikalise trühvli suurused pallikesed. Seda on mugav teha laual, lahtise peopesaga pallikesi veeretades. Tõsta pallid fooliumile ja sellega külmkappi umbes pooleks tunniks tahenema.
Veel poolpaljad kommid, aga ka niimoodi väga head:

Kui šokolaad on poodi ununenud või ei viitsi sulatada ja glasuurida, siis neidsamu pallikesi võib ju hoopis veeretada ka näiteks kama-suhkru-kaneeli segus, nagu soovitab Ragne.
Aga šokolaadikatte tegemiseks sulata šokolaad veevannil või mikros, nii kuidas harjunud oled. Panen igaks juhuks šokolaadi sulatamisest paar sõna kirja, ehk keegi võtab nüüd kamatrühvleid tehes selle asja esmakordselt ette:

1. Šokolaadi sulatamine veevannil
Võta kuiv ja puhas kuumakindel kauss ja tükelda sinna šokolaad nii peeneks kui võimalik. Kuumuta kastrulis vett auramiseni. Tõsta kastrulile šokolaaditükkidega kauss. Jälgi, et kausi põhi ei puutuks veega kokku, šokolaadi sulatab ainult kuum aur! Sega šokolaadi sulamise ajal spaatli või lusikaga. Kohe kui šokolaad on sulanud, tõsta kauss kuuma auru kohalt ära.
2. Šokolaadi sulatamine mikrolaineahjus
Kuumuta tükeldatud šokolaadi kausis kõige madalamal võimsusel. Iga 30 sekundi järel lülita mikrolaineahi välja ja sega. Kui peaaegu kogu šokolaad on sulanud, võta kauss välja ja sega, kuni saad ühtlase vedela šokolaadimassi.

Šokolaad sulatatud, kasta sellesse ükshaaval külmast võetud pallid ja tõsta küpsetuspaberile hanguma. Kaunista soovi kohaselt. Et mul oli käepärast kuivatatud jõhvikaid ja saialille õielehti, kasutasin neid. Hoia komme külmkapis.

ILUSAT HOMSET PIDUPÄEVA KÕIGILE JA PALJU ÕNNE MEIE ARMSALE EESTILE!

Tsitrusräimed

2012-02-20T05:35:00.002-08:00

Rahvuskala ei väsi üllatamast. Sedamoodi apelsini ja laimiga kihiti laotud hõbedased iludused jäid silma "Eesti á la carte" raamatust.
Esimese marinaadiga küpseb kala valgeks ja muredaks, teine annab maitse. Kui 24. veebruari õhtul näiteks tahate seda mõnusat ampsu lauale panna, tuleks ettevalmistustega alustada päev varem ja tõsta hommikul sillerdavad fileed äädikalahusesse "küpsema". Selle protsessi käigus muutuvad nad valgeks ja muredaks. Õhtul, peale 12-tunnist seismist saavad õrnad kalad endale seltsi värskusepommid apelsini ja laimi, veidi tšillipipart ja kahte sorti sibulaid. Siis üheskoos külmkappi maitsestuma, et 24 tunni pärast päikeseliselt laual särada.

300 g räimefileesid

I marinaad:
250 ml vett
50 ml 30%-list äädikat
0,5 sl soola

II marinaad
100 ml apelsinimahla
3 sl sidrunimahla
3 sl laimimahla
100 ml vett
1 sl õunaäädikat
3 sl mett
0,5 sl soola

Veel:
80 g marineeritud pärlsibulaid (320 g-st purgist u pool, nõrutatult)
pool punase tšillipipra kauna
1 sibul
1 apelsin
1 laim

1. Lao räimed kaussi. Sega omavahel kõik esimese marinaadi ained ja vala kaladele. Lase külmkapis seista 12 tundi. Nõruta sõelal.
2. Pärlsibulad kasta korraks kuuma vette, nii muutuvad nad mahedamaks. Võib ka mitte blanšeerida, siis on tulemus lihtsalt äädikasem. Puhasta tšilli seemnetest ja lõika väikesteks õhukesteks ribadeks. Koori ja viiluta sibul. Koori tervelt apelsin ja laim nii, et ka lõikad ära ka valge koorealuse osa. Lõika tsitruseliste viljaliha õhukesteks viiludeks.
3. Sega kokku teise marinaadi ained.
4. Lao räimed kihiti purki, vahele pista sibulaid, tšilli- ja tsitruseliste tükke. Vala peale marinaad. Lase külmas ööpäev maitsestuda.

Sellest kogusest tuli üks pooleliitrine purgitäis ja lisaks üks pisem purgike. Teist marinaadi jäi veidi üle, aga ma ei hakanud koguseid muutma, sest eks see kulu veidi oleneb, kui tihedalt räimed laduda ja millist purki või hoopistükkis kaussi marineerimiseks kasutatakse.

Tsitrusräimede retsept on kodustele oludele kohandatud raamatust Eesti á la carte, kus seda jagas Timo Ruuto (restoran Gloria).

Pastinaagi-õunasupp

2012-02-19T07:41:00.007-08:00

Pastinaagiga sain tuttavaks alles täiskasvanuna. Ei teagi, kas seda ei kasvatatud meil varem või ei tehtud lihtsalt meie kodus või mis temaga oli. Päris esmakordne kokkupuude ei meenu (ärge naerge midagi, mäletan muidu täitsa mitme "uuema" toiduaine puhul, kus ja kuidas valmistatult ma seda esimest korda maitsesin), küll aga saan pastinaaki nüüdseks pidada üheks oma lemmikjuurikatest. Üheaegselt magus, pähkline ja veidi mõrkjas, midagi porgandi ja juurselleri vahepealset, mis eriti mõnusaks muutub ahjus röstides.
Lapsed, vähemalt minu omad, tast paraku suurt ei pea. Ükskord ahjujuurikate hulgast pastinaake välja koukides teatas üks järeltuleva põlve esindajatest, et "see kartul on vist pahaks läinud". Nojah.

Selle supi tarbeks ma röstisin pastinaagi ja küüslaugu enne ahjus peaaegu pehmeks. Röstitud juurviljade magusus ja õuna hape moodustavad vägagi nauditava koosluse. Mida hapum õun, seda parem! Antoonovka oleks super, aga seda mul ei õnnestunud saada. Kasutasin hoopis Granny Smithi, mis sobis ka kenasti.
Kreemjuustu võib ka lõpuks sisse segada, saab toitvama ja tummisema supi. Mulle maitseb juustuta versioon rohkem, see on hästi puhta maitsega ja värske. Aga see on tõesti maitseasi.
Krõbedaks lisandiks röstisin veidi rukkihelbeid (need, millest putrugi tehakse) ja puistasin vahetult enne söömist supile.

600 g pastinaaki
4 koorimata küüslauguküünt
1 sl rapsiõli
soola
1 suur hapu õun
u 700 ml köögivilja- või kanapuljongit
1 tl kuivatatud tüümiani
1 sl võid
purustatud musta pipart
(soovi korral 100 g toor- või sulatatud juustu)

Röstitud rukkihelbed:
1 sl võid
2 sl rukkihelbeid
soola

Koori ja tükelda pastinaak. Lao koos küüslauguküüntega küpsetuspaberiga kaetud ahjupaadile. Piserda peale õli, veidi soola ja sega läbi. Rösti 180 kraadi juures 25 minutit, kuni pastinaak on peaaegu küps. Tõsta küpsetatud pastinaagitükid potti, lisa koorest väljapigistatud küüslaugusisu ja tükeldatud õun. Vala esialgu peale kolmveerand puljongikogusest (vajadusel lisa pärast püreestamist vedeldamiseks juurde). Lisa tüümian ja keeda 10 minutit. Püreesta. Sega hulka või. Maitsesta purustatud musta pipra ja kui tarvis, siis ka soolaga. Lisa soovi korral sulatatud või toorjuust ja sega kuuma supiga ühtlaseks.
Rukkihelbepuru tegemiseks sulata pannil või, prae selles rukkihelbed krõbedaks, maitsesta vähese soolaga.
Vahetult enne söömist lõika supi sisse veel mõned imeõhukesed õunaviilud. Raputa peale röstitud rukkihelbeid.

Toidublogide TOP 2011

2012-02-11T00:03:00.000-08:00

Eile oli see päev, kui Perenaine.ee ja Naisteleht avaldasid eelmise aasta postituste põhjal kokku pandud Eesti toidublogide TOP-i.
Loomulikult ma teadsin, et see TOP on tulemas. Juba eelmisel nädalal helistati Naistelehest ja teatati, et TOP on peagi ilmumas ja et see ei jääks lihtsalt kuivaks nimekirjaks, palusid nad blogijatel valmistada mõned temaatilised sõbrapäeva toidud. Sellest kõnest järeldasin, et ju mu blogi siis esimesse kümnesse mahtus. Aga retsepti ja foto osas ütlesin esialgu ära, sest esiteks ei ole see tähtpäev minu jaoks oluline ja teiseks oli hullult kiire nädal seoses Terevisiooni ja Tiiuga. Toimetaja veenmisoskus (ilma saladust reetmata, mida nad ilmselt selleks hetkeks ju juba teadsid) oli siiski muljetavaldav ja viimasel hetkel saatsin ära oma kohvilikööriga šokolaadikohvi retsepti ja foto. Ärasaatmise hetkel muidugi meenus, et paluti hoopis soolase toidu retsepti! See on see asi, kui teed kogu aeg sada asja korraga. Jook õnneks siiski kvalifitseerus:)
No ja siis eile hommikul bensukasse Naistelehte ostma minnes, et vaadata, kuidas pilt välja näeb ja mis teised tegid, nägin ma leheservas ka TOP-i. Siit nurgast ja sealt nurgast oli seal täitsa eesotsas. No ikka kohe täitsa eesotsas!
Jahmatus oli suur, ma polnud selleks üldse valmistunud. Sain oma tunnustuse eelmisel aastal ju juba kätte! Olin üsna kindel, et esimesed on Marju ja Tuuli ja siis juba teised... Aga näed siis, kuidas seekord läks.
Seesama Naistelehes ilmunud kuum šokolaadikohvi sobis turgutuseks ja asjade üle järele mõtlemiseks suurepäraselt.

200 ml 10%-list rõõska koort
150 g tumedat šokolaadi
200 ml musta kohvi
2 sl kohvilikööri
100 ml 35%-list koort
apelsinikoore ribasid

Haki šokolaad väikesteks tükkideks. Kuumuta 10%-line koor potis kuumaks. Lisa šokolaaditükid ja sulata need segades kuumas koores. Vala hulka kuum kohvi ja kohviliköör. Sega ühtlaseks, hoia soojas. Vahusta 35%-line koor.
Vala kuum šokolaadikohv tassidesse. Tõsta peale vahukoort ja kaunista apelsinikoore ribadega.
Tassi kõrval on komm, mille sees on Odense Nougat pähklikreem, ümber šokolaadiglasuur. Ja peal veel, kuna küll küllale liiga ei tee, üks valge šokolaadi südameke.

Et ehmatus pole veel päriselt üle läinud, ei oska ma muud tarka öelda, kui et SUUR AITÄH KÕIGILE! Kõigile, kes toidublogisid loevad ja väärtustavad, kõigile kaasblogijatele, kellest osadest saanud head sõbrad. Aitäh žüriile tunnustuse eest ja Perenaine.ee-le südikuse eest, et nad vaatamata seinast seina suhtumistele on TOP-i juba kolm aastat viitsinud kokku panna.
Ja kõik olekski suurepärane, kui poleks seda va tõrvatilka meepotis. Sõna "eemaletõukav" on väga eemaletõukav. Blogi, mille kohta seda kasutatakse, on minu jaoks üks kutsuvamaid üldse meie toidublogide pikas ja kirjus reas.
Nii et lõpetakski üleskutsega mitte võtta ükskõik millise valdkonna pingeridu ja toppe liiga tõsiselt ja põhjapanevalt. Muidugi on põnev on lugeda, mida teised arvavad, aga igaühele jäägu ikka omad lemmikud ja omad topid.
Palju inspireerivaid hetki oma lemmiktoidublogide seltsis!

Riivleivakook kohupiima ja õuntega

2012-02-05T08:03:00.000-08:00

On reede. Olen köögis, kui telefon heliseb.
"Tere, kas Mari-Liis?"
"Jah, mina kuulen."
"Helistan Terevisioonist."
Süda hakkab kiiremini lööma, istun.
"Jah?"
"Oleksime rõõmsad, kui oleksid nõus järgmisel nädalal alates esmaspäevast hommikuti meie saates süüa tegema?"
Mõttes: Nii. Nüüd see siis juhtuski. Mu õudusunenägu otse-eetris kokkamisest on tõeks saanud. Oli mul tarvis seda blogi üldse pidama hakata.
"Oi. Selline ootamatu ettepanek. Ma võtan tunni mõtlemisaega, kas sobib?"
Ja nüüdseks on see tehtud tehtud, ma olingi nädal aega telekokk!!!

Kõik tehtud toidud maitsesid saaterahvale väga, lemmikuks sai aga neljapäeval tehtud riivleivakook. Ja see on tõepoolest hästi mõnus! Sattusin lugema hiljuti ilmunud "Esimest Eesti kokaraamatut", kus valik retsepte esimesest eestikeelsest kokaraamatust, mis ilmus aastal 1781. Kui keegi vaatab Terevisiooni klippi koogi tegemisest ja kuuleb seal minu suust mingit teist aastaarvu, siis ärge pange tähele, ma pole kell 7 hommikul just kõige teravam pliiats:) Muuhulgas näiteks said televaatajad ühel hommikul minu suu läbi teada, kuidas odrakruupidest saab nisujahu:DDD.
See selleks, koogi juurde tagasi. Mainitud raamatus on retsepti koostisainete nimekiri täpselt selline:

Sa vajad:
õunu, suhkrut, rukkileiba, võid, veini.

Mis siis ikka, võtsin kõike seda. Lisaks kohupiima, hapukoort, mune ja tegin selle koogi niimoodi ära:

Röstitud leib:

300 g riivleiba
3 sl võid
3 sl suhkrut

Kohupiimatäidis:

250 g kohupiima
200 g hapukoort
2 muna
150 g suhkrut

Ja veel:

800 g õunu
100 ml Põltsamaa Kuldset
tuhksuhkrut
serveerimiseks pohlamoosi ja vahukoort

Kõigepealt rösti riivleib kolmes jaos pannil suhkru ja võiga läbi. Selleks sulata iga kord pannil 1 sl võid, lisa 100 g riivleiba ja 1 sl suhkrut. Kuumuta segades u 3 minutit, kuni suhkur on sulanud ja riivleib krõbe.
Tõsta röstitud leib ootele.
Sega omavahel kohupiim, hapukoor, munad ja suhkur.
Puhasta õunad ja riivi.
Kata 24 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja määri servad võiga. Tõsta vormi kihid altpoolt alates: riivleib, kohupiimasegu, õunad, riivleib, kohupiimasegu, õunad, riivleib. Kui õunad on väga hapud, puista õunakihtidele suhkrut. Kõige pealmine riivleivakiht võiks olla veidi õhem kui teised riivleivakihid.
Nirista koogile ühtlaselt Põltsamaa Kuldne.
Küpseta 180 kraadi juures 40 minutit. Lase vormis 15 minutit taheneda.
Eemalda kook vormist ja jahuta.
Raputa kook üle tuhksuhkruga. Väga kenasti sobib koogi peale tõsta lisaks pohlamoosi või mõnd kodust kompotti. Vahukooretörts ei tee ka paha.
Kõige paremini maitseb küpsetamisele järgneval päeval, kui on öö läbi külmkapis saanud seista.

Kuidas kook otse-eetris valmis, saab vaadata siin.

Teisi Terevisioonis tehtud toite saab vaadata nendelt linkidelt:

Pohla-martsipanikoogi(kese)d

2012-01-28T06:37:00.001-08:00

Need mõnusad koogikesed sündisid poolkogemata ja õigupoolest üsna jooksupealt. Minu käes oli üks laenatud küpsetusvorm. Küpsetusvormi laenasin selleks, et küpsetada 120 tuunikalaomletikest. Ja et ma oma ühe 12-augulise panniga ei peaks 10 x 25 minutit ahju kütma, küpsetasin kahe vormiga. 5 ahjuvooruga läks kogu lugu oluliselt kiiremini ja energiasäästlikumalt. Küpsetusvormi tühjalt tagasi viia ei tahtnud ja meisterdasin kähku tänutäheks sinna midagi hoopis magusamat kui tuunikalaomletikesed. Ja see magus plaaditäis maitses nii hästi, ei väärib igati laiemalt jagamist.
Mõni aeg tagasi toidublogijatega Helsinkis Eat&Joy turgu-kaubahalli külastades jättis kõige muu vaimustava kõrval sügava mulle mulje veskituba. Selles saab iga soovija endale ise tervetest viljateradest värske jahu jahvatada. Pildi tegi Silja:

Loomulikult tassisin ma Soomest kaasa paar kilo värsket isejahvatatud täisterarukkijahu. See leib, mis ma kohe järgmisel päeval värskest jahust küpsetasin, oli parim, mis mu käe alt üldse kunagi tulnud on. Ehkki käesolev postitus pole üldse leivateemal, ei saa muidu, kui riputan sellesama eluhea leiva pildi siia üles:

Lisaks rukkijahule jahvatasin omale ka nisujahu. Aga mitte tavalisest nisust, vaid polbnisuteradest. Polbnisu on inglise keeles emmer, soome keeles emmeri ja Itaalias tuntakse seda nisusorti farro nime all. Tegu siis kõige vanema nisusordiga, palju vanemaga kui spelta. Wikipedia väitel on DNA uuringud näidanud, et polbnisu kasvatati Mesopotaamia ja Egiptuse aladel juba 9800-8800 aastat e.m.a.! Metsikult kasvas ta veelgi varem. Ehkki ma seda kõike neid imelisi teri puukausikesest veskisse valades ega valmis jahuga paberkotti kaaludes ei teadnud, tundus ikkagi hädavajalik senikuulmatu nimega nisujahu üle lahe koju vedada.

Todasama polbnisujahu kasutasin pohla-martsipanikookide juures ja tuleb öelda, et tema kerge takusus ja tugev maitse haakusid ülejäänud koostisainetega, eriti pohladega, väga hästi. Eestis ma ei ole polbnisust tehtud jahu kohanud, küll aga on müügil spelta täisteranisujahu ja tavalise nisu täisterajahu. Nii et mina soovitan igaljuhul kindlasti osana nende koogikeste jahust kasutada täisterajahu, maitset saab rohkem ja põhi ei ole lihtsalt igav "korvike".

Põhi:

100 g täisteranisujahu
100 g tavalist nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 sl suhkrut
noaotsaga soola
100 g külma võid
1 muna

Täidis:

100 g hapukoort
1 dl suhkrut
1 tl tärklist
1 muna

Lisaks:

100 g külma martsipani
u 75 g pohli (talvel külmutatud, suvel värsked)

Kõigepealt tuleb teha tainas. Selle jaoks sega omavahel kõik kuivained. Lisa kuivainetele külma või kuubikud ja pudista kiiresti sõrmede vahel või haki pika noaga puruseks. Lisa lahtiklopitud muna, sega kõik kokku ühtlaseks tainaks. Keera tainapall toidukilesse ja lase külmkapis 1 tund seista.

Täidise tarbeks sega kõik ained omavahel.

Riivi martsipan.

Rulli tainas 2-3 mm paksuseks. Lõika vormi või klaasi äärega tainast enam-vähem 8 cm läbimõõduga ringikujulised kettad.
Võita muffinivorm. Tõsta põhjad vormidesse. Tavalise sügavusega muffinivormis ulatuvad 8 cm diameetriga pirukapõhja servad poole vormi kõrguseni. Hästi sobib selliste pisikeste kookide tegemiseks madalamate süvenditega vorm, seal ulatab tainas kenasti ääreni. Küpsetasingi just sellises väiksema-augulises.

Tõsta igale põhjale veidi riivitud martsipani, vajuta see sõrmega kergelt kokku. Martsipanile tõsta paar supilusikatäit hapukooretäidist ja lõpuks lisa korvikestesse pohlad. Külmutatud pohlad võib, aga ei pea enne sulatama.

Küpseta 180 kraadi juures 20-25 minutit. Lase 10 minutit vormis taheneda, siis tõsta välja ja jahuta lõplikult restil, et õhk ka altpoolt juurde pääseks. Siis jääb põhi mõnusalt mure.

Sellest kogusest sain 19 koogikest.

Aurutatud kala Kantoni stiilis

2012-01-23T06:23:00.000-08:00

Ei saa öelda, et oleksin kunagi Hiina uue aasta saabumist tähistanud. Samuti ei ole ma kunagi pidanud end eriti suureks Hiina köögi austajaks. Sosistan, et see viimatimainitud hoiak kaotab muidugi igasuguse kehtivuse Chedis, seal on kõik lihtsalt liiga hea ja ilus:)! Aga sellegipoolest on Hiina uusaasta olnud alati hea põhjus kokata lauale midagi teistsugust.
Minu enda koduköögi ja Hiina toitude suhted muutusid üsna suure astme võrra paremaks peale Nami-nami Hiina köögi koolitust Toiduakadeemias. Seal tegime muuhulgas kala Kantoni stiilis, ehk siis tervelt aurutatud kala (pilt koolitusel aurutatud kohast on retsepti kõrval), mis on maitsestatud ingveri, rohelise sibula valge osa ja koriandriga. Kastme moodustavad seesamiõli, maapähkliõli ja sojakaste. Väga maitsev kala, tõepoolest. Ja igati tervislik roog ju ka!
Jagasin retsepti ka jaanuarikuise "Tiiu" lugejatega ja selle tarbeks tegin veidi asjakohast taustauuringut. Sain teada, et Hiina keeles on kala yu ehk siis selline asjandus: 鱼类. See sõna pidavat sarnanema soove ja küllust tähendavate sõnadega. Külluslikku uut aastat soovides pakutaksegi Hiinas uusaasta pidulaual kala. Ja oluline on see, et kala serveeritakse ilmtingimata tervelt! Sest pea ja saba sümboliseerivad uue aasta head algust ja lõppu.

Aurutatud kala Kantoni stiilis

(retsept: Nami-Nami, valmistamisviis kohandatud)

1 ühekilone kala (nt tursk, karpkala, merilest, meriahven, koha, forell jne). Mul oli viimati vikerforell, tema ongi punastel piltidel.
1 tl jämedat meresoola
2 sl peenikesteks ribadeks lõigatud või riivitud ingverijuurt
3 sl peenelt hakitud talisibulat (ei ole Eestis kusagilt saada paraku) või rohelise sibula valget osa
2 sl sojakastet
1 sl maapähkliõli
2 tl seesamiõli
värsket koriandrit

Patsuta sisikonnast puhastatud kala köögipaberiga kuivaks. Hõõru soolaga sisse. Kui on paksem kala, võib sisse lõigata ka sälgud, et maitseained jõuaksid kenasti kalasse imbuda.
Nüüd, aurutamiseks on mitu võimalust:

1) spetsiaalne bambusest või muust materjalist auruti
2) aurutusrest, mille saab tõsta suurele potile või wok-pannile
3) auruahi
4) või siis selline täiesti toimiv ahjumeetod, mida mina kasutasingi:

tõsta kala suurde ahjuvormi, see omakorda veel suuremale ahjupannile. Puista peale riivitud ingver. Kalla ahjupannile nii palju keeva vett, et ahjuvorm oleks poolenisti vees. Kata ahjuvorm ja pann üleni fooliumiga, suru servad kinni. Ahju läheb selline "ufo":

Küpseta 200-kraadise ahju keskosas 30–35 minutit, kuni kala on fooliumi all tekkinud aurus küpsenud. Puista kalale hakitud sibul, nirista peale sojakaste. Kuumuta maapähkli- ja seesamiõli väikeses potis, nirista kalale. Riputa peale koriander ja serveeri. Kõrvale paku riisi.

Ja nagu siin postituses ennustamist, tähenduste otsimist, märke ja muud soolapuhumist veel vähe oleks: ärge unustage lauakatmisel punast värvi, mis tähistab ka kõige ebausklikumale hiinlasele õnne ja jõukust. Samuti pidavat selle ergas toon eemale peletama pahad vaimud. Kõtt!
Õnnetoovaid roogasid süüakse muide Hiinas kuni 6. veebruarini, kui uusaastapidustused lõpevad. Nii et kui täna ei jõua, siis aega kala aurutada on veel küll ja küll!

Šokolaadi-mustsõstratort

2012-01-14T06:13:00.000-08:00

Šokolaad ja mustsõstar on suured sõbrad, seda olen märganud ammugi. Kui ema kingitud raamatus "Ruokatorstain joulu" neist kahest koosnevat torti nägin, teadsin, et tehtud see saab. Raamatu kohta selgituseks, et Ruokatorstai on Helsinkin Sanomate iganädalase sisuka ja mõnusate retseptidega toidukülje nimi, mis on ilmunud juba 40 aastat! Imetlusväärne järjekindlus. Läbi aastate parimatest jõuluretseptidest ongi kokku pandud "Ruokatorstain joulu" raamat.
Algretseptist pole nüüd küll mu tordis peale šokolaadikreemi suurt miskit järel. Et mul oli Kalevi käest testimiseks saadud ports Vilma ja Odense tooteid, tegingi tordi paljuski neid kasutades. Ja sai ta tõeliselt maitsev. Maitse on tugev, kakaoselt-šokolaadiselt mõrkjas. Ja mustsõstar pole ju ka just mahedamaitseliste killast. Aga just nende kahe tugeva maitse pärast mulle see tort meeldiski. Maitset peab olema, muidu on tort ju lihtsalt üks kuhi magusat tainast vaheldumisi magusa kreemiga. Nii nagu need poetordid, kõik ühesugused. Mu vend, kes on pidanud perekondlikel sünnipäevadel kõikvõimalikke minuküpsetatud magusaid tordikesi ja koogikesi testima, sõi igaljuhul kolm tükki järjest ja arvas, et ikka hullult hea kook on seekord välja kukkunud.

Tordipõhjaks:
1 pakk Vilma Erika tordipulbrit

Immutamiseks:
u 1 dl espressot

Šokolaadikreem:
200 g Odense 70%-list küpsetusšokolaadi
1 dl 35%-st koort
2 dl hapukoort
0,5 dl suhkrut

Kate:
1-1,5 dl mustsõstra toormoosi*
100 g maitsestamata toorjuustu
1 dl 35%-st koort
0,5 dl suhkrut
2 sl Crème de cassis'i või muud mustsõstralikööri
2 želatiinilehte

Kaunistamiseks:
100 g Odense tumeda glasuuri nööpe
Taarapõllu talu mustsõstra krõpsusid

Kõigepealt küpseta tordipõhi vastavalt Erika juhendile: lisa pulbrile 200 ml vett, sega ühtlaseks ning küpseta 180-200 kraadi juures 30-40 min. Kasutasin 20 cm lahtikäivat koogivormi.
Lase põhjal jahtuda ja lõika siis pooleks.

Kreemi jaoks tükelda šokolaad kaussi võimalikult väikesteks palakesteks. Kuumuta koor keemiseni (ära keeda!) ja vala šokolaadile. Sega spaatli või lusikaga kuni šokolaad on täiesti sulanud ja segu ühtlane.
Lisa suhkur hapukoorele ja vispelda või vahusta mikseriga, kuni suhkur sulanud ja hapukoor kohevam. Lisa šokolaadisegule ja kreem ongi valmis.

Nirista alumisele koogipõhjale immutamiseks kohvi. Määri peale pool šokolaadikreemist. Aseta peale teine põhi, immuta jälle kohviga ja määri peale ülejäänud kreem.

Mustsõstrakatte jaoks sega omavahel mustsõstra toormoos ja toorjuust. Vahusta koor suhkruga. Leota želatiinilehti u 10 min. külmas vees. Kuumuta mustsõstraliköör. Pigista želatiinilehed käe vahel kuivemaks ja lahusta kuumas likööris. Vala želatiinisegu, samal ajal mustsõstra-toorjuustusegu pidevalt segades, selle hulka. Kõige lõpuks lisa õrnalt segades vahukoor. Vala kate tordile ja tõsta see vähemalt neljaks külmkappi.

Enne serveerimist eemalda tort ettevaatlikult vormist. Vajadusel aita äärtest õhukese noaga kaasa.
Kaunistamiseks sulata kuumas vees tumeda šokolaadi nööbid. Seda on mugav teha nende oma taassuletava pakendiga, võta lihtsalt enne u pool kogusest välja, sest kõike ei lähe tarvis. Lõika pakendi serva väike auguke ja kaunista tort selle kaudu sulašokolaadi välja pigistades. Raputa peale veel sõrmede vahel katki pudistatud mustsõstrakrõpsu puru. See viimane on tõeliselt mõnus hapukas lisand.

Tort oli üks meie pere talvise sünnipäevadeparaadi tortidest, see foto ongi tehtud pimedal varahommikul veel enne sünnipäevalaste ärkamist:

Kui Erika pulbrit pole, saab koogipõhja nii:

4 muna
1,5 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1 dl kartulitärklist
1 dl mõru kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit

Vahusta munad suhkruga heledaks ja kohevaks vahuks. Midagi kohevam vaht, seda parem. Sega omavahel kõik kuivad ained. Lisa need munavahule ja sega tainas õrnalt spaatli või lusikaga alt üles tõstes ühtlaseks. Liigne segamine viib tainast õhu ja välja tordipõhi ei kerki hästi. Küpseta 20 cm lahtikäivas vormis, 190 kraadises ahjus umbes 15 minutit. Kui sissetorgatud puutikk tuleb koogist puhtana välja, on põhi küps. Lase hetk vormis jahtuda, siis eemalda vormist ja jahuta restil.

*Kes mustsõstra toormoosi suvel sügavkülma ei varunud, saab selle nüüdki keset talve teha väga lihtsalt, kasutades külmutatud mustsõstraid (poes täitsa müügil), suhkrut ja saumikserit.

Viinalõhe Mooni ainetel

2012-01-13T01:26:00.001-08:00

Nädal aega tagasi oli samasugune tuuline ja tatine talveilm nagu täna. Ja nagu ikka meil siin Tallinnas kombeks. Põhja puiesteelt alla mere poole keerates tuli ühe käega hoida tasakaalu libedal teel püstijäämise nimel, teisega kuivatada vaheldumisi tuulepisaraid ja tilkuvat nina.
Mooni uksest sisenedes oli see kõik hetkega unustatud! Ja kuidas see saakski teisiti olla, kui sind tervitavad õdus sööjaid täis tuba, hubane valgus, söögiriistaklõbinaga segatud jutuvada ja loomulikult Mooni perenaise Jana säravad silmad ning siiralt soe külalislahkus. Lisaks ootusärevus teadmisest, et ees ootab suurepärane õhtusöök.
Tol õhtul õnnestus meil Moonis kamba peale ära maitsta ühekorraga pea terve menüü. Kõik, mis piltidel ja veel palju muudki. Tuuli, tubli tüdruk, oli ettenägelikult kaasa võtnud fotoaparaadi, kollaažis olevad pildid Mooni toitudest on tema tehtud:

Tervitusjoogiks limpsitud kihisev ingverijook, mis kokku segatud isekeedetud ingverisiirupist ja vahuveinist, lõpetuseks mekitud kodune aroonianaps ja kõik see, mis nende vahele jäi, oli ikka väga-väga hea.
Tegelikult tundub uskumatu, et "Moon" on avatud olnud juba kaks aastat. Aeg on läinud nii kiiresti. Aga toidusõprade rõõmuks pole kusagilt näha sära vähenemist tegijate silmades ega tüdimust toidutegemisel. Endiselt on tunne, nagu oleksid lahkel pererahval külas, mitte lihtsalt anonüümselt kohvikut külastamas. Ega tegelikult niiväga imestada pole siin midagi, teades, kui hingega Jana Zaštšerinski, Roman Zaštšerinski ja Igor Andrejev Mooni teevad. See nakatab, tõesti.

Nakatab nii, et ka kodus on vaja "mooni teha":) Et meil õnnestus välja peilida natuke vihjeid eelroaks söödud soolatud ja viinas marineeritud lõhe kohta, ei läinud just palju aega, et selle tegemine ise järgi proovida.

Kui tavaliselt kala graavides olen alkoholi kasutanud küll, aga seda lihtsalt veidike sips-sips peale piserdanud, siis siin pole sipsutamisega midagi teha, kala ujub lihtsalt üleni viinas.
Igaks juhuks pean mainima, et tegu ei ole Romani ega Igori retseptiga, vaid jutuhoos kinnipüütud lausekatkendi "marineerub üleni viina sees" minupoolse tõlgendusega, millel võib-olla pole Mooni köögis valmistatud kalaga üldse mingit kokkupuutepunkti. Aga hea ta sai ja läheb kindla peale kordamisele ka.

Tarvis läheb:

1 väga värske lõhefilee
pool liitrit viina
jämedat meresoola

Tõsta kala paraja suurusega anumasse. Paras suurus tähendab siin seda, et kui viin peale valada, kataks see kala üleni. Aga viina veel ei vala, enne sool. Mõnele meeldib magedam (mina!), mõnele soolasem. Lisasin 900 grammisele fileele soola 1,5 supilusikatäit. Patsuta sool tihedasti vastu kala. Tõsta külmkappi ja lase paar tundi seista.
Nüüd kui kala on kerge soolameki juba suhu saanud, vala peale viin.
Kata anum kaanega ja lase külmkapis marineeruda järgmise päevani.
Enne söömist tõsta kala viinast ja patsuta kuivaks. Alkohol on kalale "küpsetanud" valge kooriku. See on väga viinamaitseline, nii et kui tundub liig, eemalda see valge osa.
Aga punane kalaliha seal valge kihi all on nii õrn ja puhas, nagu oleks just jääkülmast selgest allikast püütud.
Lõika hästi õhukesed viilud ja serveeri. Kui kõike kala korraga ära ei jaksa süüa, tõsta tagasi viina sisse ja külmkappi. Järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval veel on kala täiesti värske ja õrna maitsega.
Moonis serveeritakse kala kerge rohelise salati, greibi ja rukkileivatšipsidega, mädarõikakastmes.
Mina lisasin lihtsalt hästi peeneks hakitud mugulsibulat ja värsket tilli. Rukkileivaga lihtsalt vastupandamatu.

Šokolaadi fudge, vol 2

2012-01-08T01:52:00.000-08:00

Tahkub või ei tahku, selles on küsimus! Viimasel ajal oleme arutlenud siin selle aastataguse killerkommi postituse juures just sellesama asja üle.

Ega muud moodust vastust teada saada pole, kui võtta kätte ja asi uuesti läbi teha.

Tegin komme kahel moel:

1. esimese portsu nii kui mu retsept ette nägi: purk magusat kondenspiima (400 g), 200 g šokolaadi, soola, pähkleid ja sorts brändit. Üleöö karbis külmkapis, siis tükkideks ja selline on tulemus:

2. ja siin purk kondenspiima (400 g) ja 400 g šokolaadi, muidu kõik sama:

Nii et tahkub ja on lõigatav mõlemal moel. Vähema šokolaadiga on lihtsalt pehmemad ja veits heledamad.

Tänase pühapäevahommikuse võrdleva degusteerimise tulemusel pean ütlema, et mulle meeldib esimene, pehmem fudge rohkem. Selline kreemjas mõnusalt suus sulav dekadents. Teine on ka muidugi hea, aga no ikka väga-väga-väga šokolaadine. Igaühele oma:)

Retsept ka veelkord kirja:

200-400 g tumedat šokolaadi, kogusest sõltub tulemuse pehmus/kõvadus ja šokolaadisus.Kasutasin Bitterit
400 g (1 purk) magusat kondenspiima
noaotsaga soola
u 30 g hakitud pähkleid
1 sl brändit (ei ole kohustuslik)

Vala kondenspiim potti ja pane pliidile madalale kuumusele soojenema. Tükelda kondenspiima sisse šokolaad. Lisa sool (ära seda unusta, oluline!) ja alkohol, kui seda kasutad. Kuumuta madalal kuumusel aeg-ajalt segades, kuni šokolaad on sulanud. Ära keema lase. Sega hulka jämedalt hakitud pähklid.

Vala segu küpsetuspaberiga vooderdatud karpi. Hoia üleöö külmkapis. Kui on kiire, pista paariks tunniks sügavkülma. Enne söömist lõika tükkideks.

Head uut aastat!

2012-01-03T16:00:00.000-08:00

Ega uus ei saa õiget hoogu sisse, kui vana otsad pole kokku tõmmatud.
Vaatasin üle möödunudaastased postitused, mõtlesin oma toidutegemiste peale... Meeldejäävaimad on need.

Tunnustus.

Aastavahetuse saluutide suits ei olnud jõudnud veel korralikult haihtuda, kui kõlas üllatuslik kogupauk ja Toidublogide TOP-i etteotsa valiti "Siit nurgast ja sealt nurgast". Olen siiani selle tähelepanuavalduse üle väga-väga rõõmus ja veebruaris 2011 saadud märki blogi rinnas kandnud uhkusega nüüdseks pea terve aasta.

Digiraamat.

2011. a. suvest jääb toredaks meenutuseks digikokaraamat "Oma maa maasikad", kus kõrvuti paljude Eesti profi- ja hobikokkade, kokaraamatute autorite, toiduajakirjanike ja -blogijate retseptidega ilmus ka minult kaks magusat maasikamaitset täis lemmikut: maasikasorbett ja "Eton mess".

Päris raamat.

Kui jutt juba raamatutele läks: üks "Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu" 10-st autorist olla on uhke ja hää! Omakirjutatud sõnu lugeda ja omapildistatud fotosid vaadata arvutiekraani asemel raamatupaberilt on hoopis teine tunne. Esitlusel autogramme andes käsi küll veidi värises ja käekiri ei tulnud nii ilus, kui oleks soovinud, aga nii ta on vist kõigega, mida teed esimest korda elus...hea meel saavutatu üle, ärevus ja tundmatusse vette hüppamise tunded kõik üheskoos:)

Töö.

Miski lõppes ja miski algas. Seoses Eesti Ekspressi, Maalehe ja Eesti Päevalehe leibade ühte kappi panemisega sulgus EPL igareedene toidukülg, kuhu kirjutasin lugusid 20-l nädalal. Viimaseks artikliks jäi 8. aprillil 2011 ilmunud "Eesti toidu ja Belgia õlle kevadine kohting Brüsselis". Suvel aga potsatas mu postkasti kiri, kus esialgu üsna ääri-veeri juttu uue ajakirja tulekust ja plaanidest teha sinna mahukas kokandusosa. Ja nüüdseks ma siis teengi päris toidutööd! Ajakirja "Tiiu" on ilmunud juba neli numbrit.
Ajakirjas toidutööd teha on hoopis teine asi, kui hobikorras blogi kirjutada. Siin blogis on minu päris oma toidutempel, kus võin kirjutada ja kirjutangi millal tahan ja ainult sellest, mis südamelähedane ja lihtsalt nõuab jagamist. Ajakirjas on sihtgrupp, formaat, kokkulepitud rubriigid, tähtajad ja keeletoimetaja, kes asendab retseptis minu poolt selgelt kirjutatud sõna "anšoovis" mingil põhjusel sõnaga "kilu". Olen püüdnud selle kõigega kohaneda. Ehkki algul oli raske mõista, miks ei saa näiteks toidu-uudiste küljel promoda meie väiketootjaid, selmet leierdada niigi endale reklaamiostmisvõimeliste suurtehaste järjekordsetest jogurtitest ja sinkidest. Sellel on tegelikult kaks põhjust: esiteks ei ole väiketootjad üldse agarad saatma laiali turundusotstarbelist teavet oma uudiste ega üldse mitte mitte millegi kohta. Pea igapäevaselt potsatab postkasti aga mõni teadaanne suurtelt tegijatelt. Ja kui endale poes midagi põnevat ja teistsugust silma jääb, selgub, et see toode on ajakirja sihtgruppi arvestades liiga eksklusiivne, kallis vms. Aga need kõik esialgu häirinud, nüüdseks harjumuspärased seigad on vaid pisiasjad. Mu töö on super! Kujutage ette: igal kuul 20 lehekülge, kuhu kirjutada ja pildistada ja seda kõike mulle kõige südamelähedasemal teemal. Eriti head meelt on teinud toredad lugejakirjad ja siin-seal nähtud "Tiiu" retseptide järgi tehtud toidud. "Tiiusse" köögitoimetajana tööleminek oli suurim väljakutse ja igati tervitatav elumuutus eelmisel aastal.

Koogikalender.

Kalendreid ja nii maa- kui postkaarte väljaandev kirjastus EOMAP tegi ootamatu ja meeldiva koostööettepaneku 2012. a. Koogikalendri osas. Et aeg trükkiminekuni polnud piisav, et teha uusi fotosid, otsustasime kasutada juba blogis olemasolevaid koogiretsepte koos fotodega.

Igavesti palju ühiseid tegemisi sai möödunud aastal tehtud koos teiste toidublogijatega:

Pop-up kohvik "Blogi" Tallinna osa Solarises veebruaris 2011,

Suur Eesti Toidu päev Sadama turul märtsis 2011,

Toidublogijate dessant Sadama turul juulis 2011,

on vaid mõned neist. Lisaks sai mitmel korral ühiselt restorane külastatud ja sõidetud ringi nii Eestis kui välismaal.

Ja nüüd statistikaosa:)

Kokku sai eelmisel aastal blogi rikkamaks 109 postituse võrra.

Kõige enam vaadati eelmisel aastal:

1. Piparkoogipõhjal toorjuustukook pohlakattega
2. Kilutrühvlid
3. Porgandikook ja mitte lihtsalt

Enim kommentaare said:

1. Head uudised ja selle puhul raamatute jagamine (läbi aegade rekordiline 111 kommentaari)
3. Blogi 2-aastase sünnipäeva postitus ja retsept välispidiseks tarbimiseks (32 kommentaari)
2. Vabariigi aastapäeva postitus (24 kommentaari)

Kui nüüd selliseid klassikalisi toidublogi postitusi vaadata, mis on pühendatud ühele toidule koos retseptiga, siis enimkommenteeritud olid eelmisel aastal

1. Porgandikook, aga mitte lihtsalt (21 kommentaari)
2. Peedi-kitsejuustupirukas (20 kommentaari)
3. Coq au vin (16 kommentaari)

No ja söödud sai möödunud aastal ikka palju ja hästi, ei kurda üldse:). Oma läinud aasta parimad toiduelamused ja pildid alates suvistest värsketest hapukurkidest kuni "Tigus" söödud vasika harknäärmeni panin kirja juba "Siit nurgast ja sealt nurgast" FB lehele, minge piiluge:). Sinna saate jätta märgi ka oma maitsvaimast eelmisel aastal söödud einest.

Nii, nüüd on see tehtud ja saab rõõmsasti edasi minna.

KÕIKE ILUSAT TEILE UUEL AASTAL, INSPIREERIVAID HETKI JA UNUSTAMATUID NAUDINGUID MAITSVA TOIDU SELTSIS! ET OLEKS, MIDA AASTA LÕPPEDES TAAS MEENUTADA.

Kauneid jõule! Stollen.

2011-12-24T01:16:00.000-08:00

Soovin kõigile kauneid ja rahulikke pühi! Las seal õues olla sopane ja pime, valgus ja puhtus on ju meie kodudes ja südametes!

2 stollenit:

200 g rosinaid

100 g apelsinisukaadi

100 ml rummi, brändit või apelsinimahla

2 pk (2 x11 g) kuivpärmi

u 600 g nisujahu

100 g suhkrut

1 tl kardemoni

1 tl kaneeli

0,5 tl soola

1 sidruni riivitud koor

300 ml piima

1 muna

200 g pehmet võid

100 g mandleid

200 g martsipani

50 g sulavõid määrimiseks

tuhksuhkrut peale raputamiseks

Vala rosinad ja sukaad kaussi, lisa alkohol või apelsinimahl. Immuta senikaua kuni valmib tainas.

Taina jaoks sega omavahel kuivpärm, nisujahu, suhkur, kaneel, kardemon, sool ja riivitud sidrunikoor. Lisa piim ja sõtku tainas. Sõtkumise lõpuosas lisa lahtiklopitud muna ja pehme või. Lase kaetult soojas kohas tund aega kerkida.

Sõtku kerkinud tainasse õrnalt immutatud rosinad ja sukaaditükid. Lisa ka mandlid.

Jaota tainas pooleks. Rulli kumbki tükk jahusel laual u 20x25 cm suuruseks ristkülikuks. Rulli martsipanist käte vahel kaks tainatüki pikkust toru ja aseta ristkülikute keskele. Jaga ristkülikud mõttes pikuti kolmeks ja tõsta äärmised osad vaheliti keskmise peale. Tõsta saiad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, murdekohad allpool. Lase puhta puuvillase rätikuga kaetult kerkida veel 45 minutit.

Määri stollenid pealt sulavõiga. Küpseta 190-kraadises ahjus 30-40 minutit

kuldpruuniks. Ahjust välja võttes määri stollenid taas sulavõiga ja kata tuhksuhkruga. Korda või-tuhksuhkru kihte 3 korda.Lase jahtuda.

Stollenit võib süüa kohe samal päeval, aga fooliumisse mässitult jahedas (10-15 kraadi) hoitult maitseb ta hästi ka veel nädala pärast.

Foto on tehtud 2009. a. detsembris Tallinnas Kadriorus.

Loosimise tulemused: 3 raamatut ja 1 lisaauhind!

2011-12-23T13:21:00.000-08:00

Raamatuloosis osalejaid oli kokku 110!
Tänan kõigi kommentaaride eest, need tähendavad mulle rohkem, kui oskate arvata. Printisin enne loosima hakkamist kõik välja ja lugesin ka paberil uuesti üle, et justkui veenduda, et see kõik on päriselt ka olemas. Suur-suur aitäh!

Loosimisel kasutasin random.org abi, kes etteantud numbrivahemikust (meie puhul siis 1-110) loosis välja 3 suvalist numbrit. Need olid:

nr. 24, Kertu, kommentaar jäetud 19. dets. 2011, kell 8.01
nr. 67, Anna, kommentaar jäetud 19. dets. 2011, kell 16.36
nr. 109, Marina, kommentaar jäetud 23 .dets. 2011, kell 7.22

Mu 10-aastane tütar, kes tegutses loosimise juures vabatahtliku abilisena, arvas, et me peaksime saatma raamatu KÕIGILE, kes kommentaari jätsid. Ja ma olen temaga absoluutselt nõus. Aga 110-t raamatut teele saata mul kahjuks ei ole võimalik, ükskõik kuidas ka ei sooviks. Küll aga loosisime võitjate hulgast väljajäänute vahel üllatusena veel ühe lisaraamatu, mille saab endale:

nr. 30, Kerttu, kommentaar jäetud 19. dets. 2011, kell 8.22

Kertu, Anna, Marina ja Kerttu! Palun saatke e-postile mariliis.ilover@gmail.com oma postiaadress, et saaksin pakid teele panna.

Imelisi ja maitsvaid pühi kõigile!

Kingituseks küpsetamisrõõm: küpsisesegu purgis!

2011-12-22T08:16:00.000-08:00

Ükskõik, kui varakult sa valmistuma ei hakka. Vaatamata sellele, et sul on nimekiri asjadest, mis on tarvis ära teha. Ja kõik need kollased märkmikusse kleebitud lipikud, mis on täidetud mõttevälgatustega kinkide, menüü ja retseptide osas. Ikkagi läheb lõpuks kiireks.

Aga tänaseks on kõik kiirustamised kiirustatud. Hommikusel turulkäigul sain veel kõige viimase ja tähtsaima: ilusa triibulise kamaraga küljeliha, millest valmib aeglaselt ja tasa-tasa ahjus meie laupäevane jõulupraad. Keskturu lihamaja letid olid täna nii ilusad, et peaaegu pisar tuli rõõmust silma. Letid lookas erinevate sealihatükkide all: koodid, seapead ja -jalad, karbonaadid, kaelaliha, küljetükid nii kontidega kui ilma. Lihunikud sealsamas leti taga pooliku lihakeha kallal seda parajaks tükeldamas. Kõik täiesti värske ja nii külluslik! Nagu välismaal, ma ütlen. Ja siis veel oli koduhane ja -parti, lammast igal moel, kodumaist küülikut ja ma ei tea mida kõike veel. Kaunis. Lihamajast väljudes oli hakanud langema lumehelbeid. Ja vot just sealsamas Tallinna keskturul, lihamaja trepil, räitsakaid silmast pühkides ja vaadates turuplatsil juba tuttavaks saanud nägudega tädikesi, kes külmast kohmetanud kätega toimetasid oma kurgi- ja seentepurkide, mandariinide ja kuuseokstega, tuli mulle lõpuks peale see õige JÕULUTUNNE.

Kauge kaarega sai alustatud, aga välja jõudsin nüüd siiasamasse: nii hea, et kiirustamise ja sahmerdamisega on ühel pool. Sellest on ainult kahju, et inglise jõulukeeks jäi kingitusteks õigel ajal küpsetamata. Ta tahab ju seista, et maitse täiustuks. Järgmisel aastal siis.

Magusa osas läheb meil kingikottidesse sel aastal hoopis küpsetamisrõõm! Purki valmislaotud ainetest valmivad imemaitsvad õhulised kaerahelbe - valge šokolaadiküpsised jõhvikatega. Kingi saajal tuleb purgi sisule lisada vaid võid ja muna, ahi sooja panna ja tuba magusa küpsetamislõhnaga täita.

Küpsisesegu purgis

Laduge kõik ained kihiti retseptis toodud järjekorras 1- liitrisesse purki. Tihendage kergelt igat kihti pealt, et järgmine eelmise sisse ei vajuks.

Purki läheb alates alumisest kihist:

50 g suhkrut
50 g fariinsuhkrut
1 tl kaneeli
100 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
80 g kaerahelbeid
150 g kuivatatud jõhvikaid
200 g Odense valge šokolaadi glasuurnööpe

Valmistamisõpetus kleebi purgile või seo kinni kauni paelaga. Sildi võid kujundada täitsa ise. Aga väike soovitus: kauneid armsa sõnumiga Marju tehtud silte saab alla laadida ja välja printida tassike.ee blogist. Nendesamade teisele poolele või omatehtud siltidele kirjuta küpsetamisjuhis:

Vala purgi sisu kaussi. Lisa 100 g hästi pehmet võid ja 1 lahtiklopitud muna. Sega ühtlaseks tainaks. Vormi märgade kätega väikesed lamedad pätsikesed ja aseta need 3-4 cm vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200 kraadi juures 10–15 minutit, kuni küpsised on kuldsed.

Ja meeldetuletuseks veel, et homme õhtul siis läheb loosimiseks! Hetkel on meil siin täpselt tataratatatataa, 100 osalejat! Kes veel pole jõudnud oma osalemissoovist "Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu" loosimisel teada anda, siis seda saab teha 23. dets õhtul kella 20-ni selle postituse juures!

Pühadesai martsipani ja mooniseemnetega

2011-12-21T06:27:00.000-08:00

"Kena kuldne kringel...", nende sõnadega algas minu lapsepõlve iga-aastane stampetteaste jõuluvana ees. Ja kui nüüd, täiskasvanuna, tuleb mul jõuluvana ees seista, siis on ikka üks ja ainuke luuletus, mis mulle meenub, just seesama. Selles salmis küpsetas kringli üks tuttav ingel. Elu on aga näidanud, et inglitele lootma jääda vähemalt kringli osas ei ole suurt mõtet, kindlam on ikkagi härjal sarvist haarata ja oma pühadesai ise valmis küpsetada.

Tainaretsept on ema kaustikust ja selle järgi küpsetas kringleid mu vanaema. Ikka rosinatega! Et meie 5-liikmelisest perest kaks nokivad tunnustustvääriva järjekindlusega kringlitest rosinaid välja ja poetavad taldrikuäärele, siis tegin saia hoopis martsipaniga. Maitses nii hea!

Mina tegin palmiksaia või stritsli ja see sai hiiglama suur! Diagonaalis mahtus nibin-nabin ahjuplaadile ära. Kui soovite, saab aga täpselt sama retsepti järgi küpsetada ka pärja või kringli. Puhtalt vormistamise küsimus. Pärja või kringli jaoks tuleks tainaribad, mida täidad, rullida veidi pikemad kui palmiksaia puhul, et palmikut ikka korralikult kokku keerata annaks.

Taigen:

650 g nisujahu

200 g võid

250 ml piima

50 g presspärmi

2 muna

1 tl soola

1 sl suhkrut

0,5 tl kardemoni

0,5 tl jahvatatud ingverit

1 sidruni riivitud koor

Kõik ained peaksid olema toasoojad.

Täidis:

300 g Odense küpsetusmartsipani

100 g pehmet võid

2,5 sl mooniseemneid

Peale:

määrimiseks muna

u 30 g mandlilaaste

50 g Odense valge glasuuri nööpe*

tuhksuhkrut

Murenda jahu ja või sõrmede vahel peeneks. Lahusta pärm piimas. Lisa jahu-või pudile. Lisa lahtiklopitud munad ja maitseained. Sõtku ühtlaseks tainaks. Seda võib teha köögikombainiga või käsitsi. Käsitsi sõtkumine võtab aega umbes 15 minutit. Võta seda aega kui puhkust. Mõtle häid mõtteid! Oleks hea, kui saad vaadata aknast välja, näiteks taevast ja sõtku, sõtku, sõtku...:) Kerkimiseks valmis taigen on elastne, mitte liiga vedel ja mitte liiga tihke ning eemaldub kergelt kausi servadest ja käte küljest.

Nüüd kata kauss tihedalt toidukilega ja lase tainal soojemas tuuletõmbuseta kohas kerkida 1 tund. Selle ajaga peaks tainas kerkima 2-2,5 kordseks.

Tõsta kerkinud tainas kausist lauale ja vajuta suuremad õhumullid välja. Jaga kolme ossa. Rulli kõik need osad võrdse suurusega piklikeks nelinurkadeks.

Täidiseks sega omavahel martsipan, pehme või ja mooniseemned. Kõige mugavam on seda teha kätega.

Pudenda või määri täidis tainaribadele. Keera ribad rulli nagu kaneelisaiu tehes.

Tõsta ribad ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile üksteise kõrvale ja punu neist palmik. Vormi otsad ümaraks.

Ikka veel ei ole kuhugi kiiret! Lase sellel kaunidusel nüüd seista rahus, vaikuses ja tuuleõhuta toasoojuses tund aega. Selline pikk plaadilkerkimise aeg on suure täidisega saia puhul väga oluline. Et taina sees on rohkelt võid ja mune, tahab ta kohevaks kerkimiseks aega.

Kui tund aega möödas, klopi lahti üks muna ja määri sai sellega pealt ja külgedelt kokku.

Raputa peale mandlilaaste. Tõsta ellkuumutatud ahju ja küpseta 200 kraadi juures, pöördõhuga, umbes 25 minutit. Kui pöördõhu funktsiooni pole, peaks kuumus olema 210-215 kraadi.

Tõsta ahjust ja lase rätiku all jahtuda. Glasuuriks sulata valge šokolaadi nööbid kuumas vees selles samas kotikeses, millega neid müüakse. Lõika pisike nurgake koti servast ära ja kaunista sealtkaudu sulanud šokolaadi välja pigistades oma ilus ja maitsev sai veelgi kaunimaks. Kõige lõpuks raputa peale rohkelt tuhksuhkrut.

* Odense pakk on 100 g, nii et võta pool šokolaadist enne sulatamist välja

Seasisefilee singi kaisus, mee-rosmariini pastinaagid ja siidrikaste

2011-12-20T06:07:00.000-08:00

Meil on siin käimas suur jõulueelne raamatuloosimine, loosiratta pöörlemiseni on tänasest veel 3 päeva. Nii et kes veel pole postituse alla oma kommentaari jätnud, siis veel jõuab!

Aga ega siis sellepärast veel toidupostitusi ootele saa panna. Eriti neid, mis jõuluks sobivad.
See siin pildil on üks väga maitsev notsukene, mis on enne ahju pistmist mässitud soolase Serrano singi (jamon serrano) teki sisse. Ja tema kõrval on sobivateks kaaslasteks mee ja rosmariiniga küpsetatud pastinaak (super asi ka omaette toiduna!) ja liha praeleemest ning õunasiidrist kokkukeedetud kaste.

Oo jaa, pikalt ahjus haudunud rasvatriipude ja kamaraga seakülg on vastupandamatu. Vaadake kasvõi näiteks neid Juc'i, Tuuli või Meriti vesistama ajavaid postitusi.
Arvata on, et päris jõuluõhtul on ka meie pere laual üks KORRALIK seapraad. Pühadeaeg aga kestab ju mitu päeva, vahelduseks võiks proovida hoopistükkis sisefileest tehtud kiirelt valmivat ja kõhule kergemat rooga. Kui muidu võib juhtuda, et sisefilee jääb küpsetamisel kuivake ja tuimavõitu, siis selline singist "mähis"hoiab liha kuivamast, andes samal ajal mõnusat soolasust. Serrano asemel võib kasutada ka prosciuttot.
Ja need pastinaagid! Minu lemmikjuurikas saab üles astuda parimal moel, mesi rõhutab veelgi ta magusat olemist ja rosmariin on kui kirss tordil.

Seasisefilee:
1 seasisefilee, u 700 g
musta pipart
100 g viilutatud Serrano sinki või prosciuttot

Pastinaagid:
500 g pastinaaki
2 sl võid
2 rosmariinioksa
1 sl mett
meresoola

Siidrikaste:
praeleent
2,5 dl õunasiidrit
soola

Maitsesta filee pipraga. Mässi singilõigud tihedasti ümber filee. Kinnita tikkudega. Vajadusel seo lisaks nööriga. Kinnituskoht jäta alla. Küpseta 175 kraadi juures 45 minutit. Mässi ahjust võttes filee fooliumisse ja lase 15 minutit puhata.

Lõika kooritud pastinaagid juurviljakoorija või juustunoaga laastudeks. Sulata pannil või, lisa rosmariinioksad, mesi ja veidi soola. Tõsta pastinaagilaastud pannile ja sega hoolikalt, et kõik pastinaagid maitseid saaksid. Küpseta 10 minutit.

Vala ahjuvormi, kus liha küpsetati, 1 dl siidrit. Sega hoolsalt lusikaga põhjast kraapides, et praevedelik seguneks siidriga. Vala kaste potti ja lisa ülejäänud siider. Maitsesta soolaga. Keeda ilma kaaneta tugeval kuumusel umbes 7 minutit, kuni kaste pakseneneb.

Serveerimiseks eemalda seafileest puutikud ja nöör. Lõika terava noaga viiludeks. Serveeri koos pastinaagi ja kastmega.

See retsept ilmus ka Eesti Päevalehe eriväljaandes Veinileht, 16. dets. 2011.

Head uudised ja selle puhul raamatute jagamine!

2011-12-19T06:25:00.000-08:00

Muidugi mõista ei ole "Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu" ilmumine ise ammugi enam mingi uudis.
Trükist tuli ta ju novembri lõpus juba. Hästi tore esitlus toimus Rahva Raamatus 7. detsembril.
Aga täna jõudis mu kõrvu vahva ja olgem ausad, üllatav uudis, et "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat" on Rahva Raamatu kokaraamatute TOP-is kolmandal kohal! Eespool on Evelin Ilvese "Kingitud maitsed" ja koogikorüfee Nadežda Kaarma "Nadja koogid". See oleks ikka päris imelik, kui me neid edestaksime: esimesele ei saa me prominentsuse osas ligilähedalegi ja teise koogid on ju lihtsalt liiga isuäratavad. Nii et mida veel tahta, super üllatus ju!

Kulla blogilugejad, teie olete selle raamatu ilmumises ja edus väga suured osalised. Ilma teieta ei oleks seda raamatut ülepea olemaski. Muidugi, toidublogi kirjutatakse ka iseendale, nii päeviku kui retseptikogu mõttes. Aga see ei ole enam ammu piisav, vähemalt minu kirjutan küll postitusi ikkagi mõeldes ka neile, kes teispool ekraani siinset blogi lugemas, pilte vaatamas ja retseptiideid piilumas käivad. Ja on ütlemata hea meel, et teid on nii palju! Seda, et toidublogisid hinnatakse ja loetakse, näitab ka toidublogijate kokaraamatu kõrge koht TOP-is. Et oma tänu lisaks sõnadele arvutiekraanil ka vahetumalt edasi anda, on teile kingituseks ootel kolm "Kulinaarsete kroonikute kokaraamatut".
Ega ma muud moodust nende jagamiseks välja ei mõelnud, kui vana hea loos. Nii et kes aga soovivad ühte ilusat roosatriibulist südamega kirjutatud (jah, ka raamatukaanel ilutseb ilus küpsetatud südameke) kokaraamatut oma riiulisse, jätku aga lahkesti endast siia postituse alla märk maha. Te võite mulle lihtsalt raamatusoovist märku anda või öelda, mida aga ise soovite. Loosimises osalevad kõik selle postituse alla jäetud kommentaarid. Kes tahab niisama midagi mulle raamatu või millegi muu kohta öelda, aga raamatut ennast ei soovi (näiteks on juba olemas), andke siis teada, eks.
Teeme ikka enne jõulu selle loosimise ära, nii et aega end üles anda on kuni kella 20-ni 23. detsembri õhtul. Raamatud päris jõululaupäevaks enam kohale ei jõua, aga siis on vähemalt teada, et kingitusi on tulemas veelgi. Raamatud saadan postiga ise kohale.

Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu autorid on:

Liina Karron "Aglio e olio"
Elis Toompuu "Elis köögis"
Piret Hanson "Puhas rõõm"
Priit Vahar "Profa toitub"
Tuuli Mathisen "Ise tehtud, hästi tehtud"
Mari-Liis Ilover "Siit nurgast ja sealt nurgast"
Marju Randmer "Tassike elu topelt koorega"
Aet Trisberg "Aet köögis"
Ülle Jukk "Tiramisust ja Fata Morganast"
Juta Raudnask "What a Wonderful World"

Kilutrühvlid, kindla peale minek

2011-12-10T12:53:00.000-08:00

Mingi sügav ja seletamatu tõmme on ikka selle vana hea kilu-rukkileiva-muna koosluse järele.
Hiljuti ühele äärmiselt toredale üritusele suupistelaua preksusid (armas murdekeelne sõna suupiste-ampsude kohta) meisterdades meenusid mulle kilutrühvlid. Ja hiljem, laua ääres, tuligi selgitusi anda ja retsepti jagada just nendesamade üllatajate kohta. Üdini eestlastlikult maitsedes sobivad kilutrühvlid imehästi igale pidulauale. 24. veebruariks peaks need kuulutama lausa kohustuslikuks:)
Olgu see retsept siiagi kirja pandud, tegu ju tõeliselt mõnusate ampsudega. Välimus ja pakendamine võib muidugi täitsa ära petta: väike lapsekäeke tardus "kommi" haarates poolel teel, kui kuulis, et tegu hoopis kilupallikestega.

Väga maitsvad, väga lihtsad teha, kindel hitt!

Tarvis läheb:
(u 40 tk)

150 g vürtsikilu fileed või kilust tehtud "anšooviseid" õlis
200 g toorjuustu
2 keedetud muna
pundike tilli ja murulauku
veeretamiseks riivleiba

Haki noaga või vajuta kahvliga kilud peeneks. Haki till ja murulauk, peenesta kahvliga keedetud muna. Sega toorjuustuga ühtlaseks massiks.
Võta peopessa väike portsuke valminud segu, vormi pallike. Veereta pallikesi taldrikule raputatud riivleivas. Hoia serveerimiseni külmas.

Tänud inspiratsiooni eest lähevad Elisele ("Elis köögis") ja Angelica Udeküllile.

Taldrikutäis glamuuri ja gurmeed Mack-is: Bling-Bling!

2011-12-05T11:42:00.000-08:00

Kes Mack Bar-b-Que's söömas käinud, teab, et tegu on ameerikapärase söögikohaga. Miski, alates suurtest punastest polsterdatud diivanitest, mänguautomaatidest, pikast ja värvilisest baariletist kuni sõbralike (aga mitte ülevoolavalt, ikka eestipäraselt sõbralike, jumal tänatud) teenindajate ja nende poolt serveeritud hiiglaslike toiduportsjoniteni, ei lase seda hetkekski unustada. Toit ise on ka muidugi ameerikalik: grill, BBQ, Ameerika pitsad, tex-mexi ka sekka. Suppidest on põnev gumbo, Lousianast pärit paks-tummine supp krevettide, bbq liha ja kanaga. On juustuga täidetud jalapenosid, quesadillasid, sandwiche ja burgereid. Jube hea on Pulled Pork Sandwich: saia vahel on BBQ sealiha, mis on n-ö käristatud, st ta on nii pehmeks küpsenud, et ribastub juba iseenesest. Sandwichi juures taldrikul on friikad ja loomulikult ei puudu coleslaw.

Eelkõige tasuks mu meelest Mackis siiski panustada lihale. Vastupandamatu lihaisu korral on see söögikoht kindla peale minek. Ja kui see lihaisu Macki minnes nii väga vastupandamatu polegi, saab ta selleks menüüd lugedes. Vürtsikad ja veidi kondi küljes kinni põrsaribid, suitsutatud veiseribid, pork belly ehk "Texase peekon", fillet mignon. Ja need on ainult mõned valikud! Hää liha tagamaid pole Mackis muidugi vaja ei tea kust kaugelt lombi tagant otsida. Peakokk on meie oma Priit Toomits, kelle spetsialiteet ja kirg on olnud juba pikka aega liha, grillimine ja BBQ. See oli juba aastaid tagasi, kui sain proovida Priidu tehtud tule kohal vardas küpsetatud tervet põrsast ja lammast. Nüüd tagantjärgigi veel neile mõeldes hakkab suu vett jooksma...:)

Macki toidud on lihtsad, ausad ja üleelusuuruste portsjonitena serveeritud. Aga kõike muud kui kaunilt kujundatud ja ega seda ju tegelikult ei oodatagi: taldrikul on lihtsalt kõik see, mida sa süüa tahtsid ja jutul lõpp. Ei mingit gurmaanitsemist, ilutilulilu, täppe ega triipe.

Aga STOPP siinkohal! Vaadake palun järgmist fotot, mille tegi Lauri. See glamuurne üllatuskülaline on Mack's Bling-Bling Platter! Taldrikul saab väikeste valitud palakestena näha ja maitsta läbilõiget Mackis pakutavast. Kauniteks lisanditeks toidumaailmas laineid lööv tapiokk (maniokist tehtud teraline tärklis), rukkililleõied, must sool, kastmetriibud. Bataaditšipsid. Joogiks pokaalides Saku Kuld. Portsjon on kahele ja mõeldud kõiki meeli hõlmavaks nautimiseks.

Kõige lahedam ongi asja juures Blingi lauale saabudes tekkiv vau!-emotsioon, mis tekib kontrastist tavapärase Macki serveerimislaadiga. Mulle nii meeldivad sellised üllatused. Teades, kuhu sa sööma lähed ja mis sind seal ees ootab, oledki valmistunud täpselt selleks ja ei mitte millekski enamaks. Ja siis nagu välk selgest taevast saabub sinu ja su kaaslase ette taldrikutäis puhast toidukunsti. Nii maitsete kui väljapaneku mõttes. On näha ja tunda, et peakokas ja tema kogemuste pagasis on peidus nii mõndagi... Ja kas saab leiutada tabavamat nime:) Tõeline bling-bling, sädelus ja glamuur Macki harjumuspäraste roogade vahele.

Macki Bling-Blingi sööma minnes tuleks teada, et seda saab ainult tööpäeviti kell 15-18. Selleks on kaks põhjust: esiteks soovitakse ärgitada eestlasi pidama nn. social hour'it, tulema tööpäeva teises pooles korraks kontorist välja, jagama toitu, suhtlema, lõõgastuma. Et see aeg pole enam lõuna- ega ka veel mitte õhtusöögi aeg, sobib just selline mitte liiga suur näksitaldrik. Teine põhjus pidi olema Toomitsa sõnul see, et õhtuti ja nädalavahetusel on maja nii täis, et Bling-Blingi kui eripakkumist lihtsalt ei jõuta teha. Ja kiirustades ja ülejala sellist taldrikut juba ei meisterda, eksole.

Bling-Bling Platterit saab Tartu mnt. Mack'is veel selle nädala lõpuni. Nii et kiirustage, kodanikud liha- ja glamuurisõbrad!

Nii Mack Bling-Bling Platter kui paljud teised põnevad pakkumised ilmutavad end Tallinna, Tartu ja Pärnu erinevates söögikohtades Eesti Maitsed Täna projekti raames. Tegu ei ole kindlasti mitte tavapäraste lõunapakkumistega. Osalevad söögikohad on peakoka ja joogispetsialisti koostöös välja töötanud hea toidu sõbrale mõistliku (kohati isegi uskumatult odava) hinnaga taldrikutäie valitud, just sellele söögikohale omaseid maitseid ja valinud sinna juurde sobiva joogi. Need "komplektid" on tõesti erilised ja mõeldud ühel taldrikul edasi andma söögikoha eripära parimal moel. Iga roog on saadaval piiratud aja jooksul ja pakkumised muutuvad pidevalt. Nendega kursis olemiseks on kõige mõistlikum laikida Facebookis lehte Eesti Maitsed Täna.

Loe lisaks Silja lugu Troikas käigust ja nende suupistetaldriku maitsmisest.

Troopiline keeks

2011-11-28T10:52:00.000-08:00

No ei mõelnud paremat nime välja. Aga foto sain kätte veel viimasest jupikesest, see oli kõik, mis õhtul küpsetatud keeksist hommikukohvi kõrvale õnnestus jätta. Ja sai kohe peale jäädvustamist ka nahka pistetud. Nii hea oli!

Ja miks troopiline? Sest seal sees on banaani, apelsini, kookost, rummi, demerara suhkrut ja lihtsalt et ilus täpiline oleks, mooniseemneid kah veel.

Tarvis läheb:

3 muna

0,25 dl valget suhkrut

0,25 dl demerara suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

2 tl küpsetuspulbrit

0,25 tl soola

1 dl kookoshelbeid

0,25 dl mooniseemneid

4 dl nisujahu

2 väga küpset banaani

1 suure apelsini koor ja mahl

2 sl rummi

1 dl sulatatud võid

Vahusta munad suhkrutega. Sega omavahel vaniljesuhkur, küpsetuspulber, sool, kookoshelbed, mooniseemned ja nisujahu. Sega õrnalt munavahu hulka.

Purusta kahvliga banaanid. Sega need , apelsinimahl ja riivitud koor, rumm ja sulavõi tainasse. Vala tainas võitatud keeksivormi.

Küpseta 180 kraadi juures 30- 45 minutit, kuni keeksil on pruun koorik ja puutikuga küpsust proovides tuleb tikk keeksist puhtalt välja. Lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta välja.

Puista enne söömist üle tuhksuhkruga.

Hiina köök Nami-Nami kokaklubis

2011-11-27T13:04:00.000-08:00

Nami-Nami kokkamisõhtud toimuvad harva, aga head asja peabki ju vähe saama, muidu pole enam see. Olen osalenud kõigil rahvusköökide üritustel, mis siiani toimunud: Gruusia, Liibanon, Kreeka. Ja nüüd oli kavas avastada põhjalikumalt hiina kööki. Nii kui eelmised ettevõtmised, toimus seegi Nõmmel Toiduakadeemias.

Olgu kohe ära öeldud, et ketšupises tärklisekastmes ehk "hiina kastmes", nagu lapsedki seda tunnevad, toite me ei teinud, neid saab niigi igast kiir-hiinakast. Tegelikult, ega sel "hiina kastmel" ju miskit viga pole, see kultusroog näiteks on väga maitsev! Lihtsalt seda on juba söödud ka:) Pille valitud menüü oli kokku pandud nii, et hiina köök sai minu jaoks küll uue tähenduse. Kavas olid:

munaõiesupp: loomulikult ei ole munal õisi, aga lahtiklopitud ja puljongi kuumuses kalgendunud muna peaks meenutama allikal õitsevaid liiliaid

potikleepsud (pot-stickers): jällegi eksitav nimi, miski ei kleepu, tegu hoopis pisikeste maitsvate sealihatäidisega pirukatega

dim sum (väikesed aurutatud pirukad),

aurutatud kala (meil oli koha) Kantoni stiilis,

seahakklihaga täidetud pommutaskud,

krevetid tšillikastmes,

Kung Pao kana,

vokitud sealiha talisibulatega,

vokitud veiseliha austrikastmega,

hautatud lammas pekingi moodi,mmmmm kui hea!

vokitud maks vürtsikas kastmes,

tofuhautis hakklihaga,

vokitud brokoli,

hautatud Hiina kapsas (tegelikult on selle köögivilja, mida me nimetame Hiina kapsaks, õige nimi hoopis Pekingi kapsas),
sibulapannkoogid ingveridipiga.

Siin valmivad potikleepsud:

Väga iseloomulik töökoht: toiduplekiline retseptileht, nuga, nobedad näpud, maitseained, kausikesed jne....

Nn. Hiina kapsas, tegelikult Pekingi kapsas, näitas end õhtu üllatajana uuest ja väga maitsvast küljest: seni üsna mõttetuna tundunud ja minust alati poeriiulile jääv "salat" oli maapähkliõlis vokitult, puljongis hautatult ja küüslauguga maitsestatult suurepärane! Siin fotol on ta muidugi veel enne täielikku mutatsiooni, st toorelt.

Pahh! Ja aurupilves väljub ahjust Kantoni koha:

Krevetid tšillikastmes:

Ja loomulikult söödi kõik valmistatu lõpuks üheskoos ära. Ahh, see kõik oli maitsev!
Esiplaanil kausikestes kõik vokitud kraam:

Aurutatud koha Kantoni moodi:

Väga aromaatne ja väga hea lambahautis Pekingi moodi, läheb kindlasti peagi kordamisele:

Esiplaanil sibulapannkoogid ja ingveridipp (taas superhea asi!), taga vokitud veiseliha austrikastmega:

Oli väga inspireeriv, järgmiste kordadeni!

Piparkoogipõhjal toorjuustukook pohlakattega

2011-11-21T06:39:00.000-08:00

Täna hommikul oli tuul terrassi äärde keerutanud õhukesed lumetriibud. Ilmselt sellest inspireerituna tiris mu tütar panipaigast välja kastid jõuluvidinatega, mille ma küll liigvaraste pääsukestena lasksin tal nurina saatel tagasi kokku pakkida. Küll jõuab!

Samas, ega ma ise targem pole. Nädalavahetusel valmis kook, kus esindatud nii piparkoogid kui pohlad.

Tegelikult tuli kooki teha olude sunnil, sest mul oli kodus juba paar nädalat tagasi tehtud piparkoogitainaste testist (tulemused detsembri Tiius) jäänud veel mõned piparkoogid, mis ei toimetuseperele ega ka minu oma perele enam sisse ei mahtunud. Toorjuustukoogi põhjaks sobisid nad aga suurepäraselt!

Demerara suhkur ja linnasesiirup andsid täidisele ekstra hea karamellise maitse.

Põhi:

140 g piparkooke

75 g võid

Täidis:
400 g maitsestamata toorjuustu
200 g hapukoort (20%)
3 muna
100 g demerara suhkrut
1 sl linnasesiirupit (Dansukkeri leivasiirup)
1 sl tärklist

Kate:
3 dl vedelamat pohlamoosi
1,5 želatiinilehte

Sulata või. Purusta piparkoogid peeneks puruks ja sega sulavõiga. Suru segu tiheda kihina vormi põhja.

Täidise jaoks sega omavahel toasoojad toorjuust, hapukoor ja lahtiklopitud munad. Lisa suhkur, linnasesiirup ja tärklis, sega läbi.
Küpseta kooki 160 kraadi juures umbes 50 minutit - 1 tund. Valmis kook peaks keskelt veel veidi võdisema, aga kui täidis ikka täitsa loksub (ebatõenäoline peale 1 tundi!), küpseta veel 10 minutit.
Lase koogil praokil uksega ahjus pool tundi seista, tõsta välja ja jahuta vormi sees täielikult.
Katte jaoks leota želatiinilehti külmas vees 5 minutit. Soojenda potis moos, lisa leotatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed. Sega hoolsalt, et želatiin täielikult kuumas moosis lahustuks. Jahuta leigeks.

Kui kook on jahtudes vormi servadest lahti löönud, vajuta kergelt kätega peale, et pealmine osa oleks ilusti äärte vastas. Muidu lihtsalt voolab vedel kate koogi ja vormi vahele. Vala kate koogile, tõsta külma ja lase paar tundi tarretuda.

Kui miskipärast želatiin ei ole vastuvõetav (taimetoitlased või lihtsalt ei meeldi tarretised või ei viitsi teha katet), siis võib vabalt serveerida kooki lihtsalt pohlamoosi veidi peale niristades.

Kitsejuustuorsoto peedi ja peekoniga

2011-11-19T09:58:00.004-08:00

Kruubid, peet ja sealiha-puhas Eesti toit! Sügis-talve sobib selline tummine taldrikutäis nagu maasikad vahukoorega kesksuvesse.
Peedile ei ole lisatud ei soola ega pipart, aga polegi vaja, sest mõnusa maitse saab ta hoopis peekonist väljasulanud soolasest suitsumaitselisest searasvast. Lisaks flirdib peediga orsotosse segatud kitsejuust ja tüümianist tuleb aroomi, mis seob kogu roa ühte.

Peedid:
800 g tooreid peete, mul oli neli umbes 200-grammist
2 küüslauguküünt
1 sl punast veiniäädikat
1 tl kuivatatud tüümiani v 1 sl värske tüümiani lehti

Orsoto:
200 g odrakruupe
2 sl oliiviõli
2 sl võid alguses + 2 sl võid lõpus
1 sibul
100 ml valget veini
1 l köögiviljapuljongit (kõike ei pruugi vaja minna)
100 g pehmet kitsejuustu

Veel:
200 g suitsupeekonit (parem on tükk, kui viilud).
Serveerimiseks mõrkjamat sorti salatilehti ja värsket tüümiani
meresoola(helbeid), värskelt purustatud musta pipart

1. Alusta sellest, et pese peedid puhtaks ja kuivata. Mässi fooliumisse ja küpseta ahjus 200 kraadi juures umbes tund aega. Peedid peaksid olema valminuna nii pehmed, et kahvel läheb küll sisse, aga peet osutab veel nõrka vastupanu.
Lase peetidel jahtuda. Koori ja tükelda. Jäta ootele.

2. Nüüd valmista orsoto.
Pese kruubid hoolega puhtaks. Haki sibul. Kuumuta paksupõhjalise poti põhjas 2 sl oliiviõli ja 2 sl võid. Hauta selles madalal kuumusel sibul läbipaistvaks. Lisa kruubid ja kuumuta segades koos sibulaga läbi. Vala peale vein. Lase veinil kruupidesse imenduda.
Vala kruupidele peaaegu kogu puljong korraga ja hauta vaiksel tulel, kuni kruubid on al dente. Sega aeg-ajalt, et vältida põhjakõrbemist. Kui kogu puljong on kruupidesse imendunud, aga kruubid tunduvad ikka liiga kõvad, lisa veel puljongit ja hauta veel veidi aega.
Kruubid küpsevad parajaks umbes poole tunniga. Tõsta tulelt ja sega hulka veel 2 sl võid ja kitsejuust. Klopi kohevaks. Maitsesta soola ja pipraga. Soolaga tasub olla ettevaatlik, sest puljong sisaldab seda tavaliselt niigi.

3. Tükelda peekon väikesteks ribadeks. Prae peekonitükid kuival pannil igast küljest krõbedaks. Liiga pruuniks pole tarvis kärsatada. Tõsta peekoniribad vahukulbiga köögipaberile nõrguma, kuniks kuumutad peekonist väljasulanud rasvas peeti koos maitseainetega.
Lõika küüslauguküüned hästi õhukesteks viiludeks. Tõsta peekonirasva sisse pannile küüslauk, peeditükid, veiniäädikas ja tüümian. Kuumuta segades 5 minutit.

Ja nüüd serveerima!
Tõsta taldrikule orsoto, lisa peet ja peekon, kaunista värskuse ja värvi lisamiseks mõne ribastatud salatilehe ja tüümianiga. Soovi korral maitsesta valmis portsjonit veel meresoola ja paari keeru pipraga.

Gruusia köögi retseptid

2011-11-16T10:56:00.000-08:00

Gruusia ürdid ja maitseained. Vasakult ülalt: petersell, münt, till, ahtalehine peiulill, koriander, koriandriseemned ja jahvatatud koriander, barbariss, estragon, kuivatatud aed-piparrohi, lambalääts.

Sellist nalja pole küll varem olnud, et siia blogisse ilmub ühekorraga 9 järjestikust postitust. Küll ma nuputasin, kuidas seda asja paremini ja lugejale mugavamalt korraldada, aga no ei mõelnudki midagi paremat välja. See postitus siin on aga lihtsalt kõiki neid viimaseid gruusia köögi teemalisi postitusi kokkuvõttev kirjatükikene.

Ei teagi, kas on see mingi geneetiline omapära või lihtsalt maitse-eelistustega seotud, aga gruusia köögi maitsed on minu jaoks lihtsalt vastupandamatud. Uhmris üheskoos purustatud küüslauk, koriander ja Kreeka pähklid... ainuüksi see lõhn ajab hulluks.
Gruusia toitude ise tegemisega puutusin esimest korda põhjalikumalt kokku poolteist aastat tagasi Toiduakadeemias toimunud Nami-Nami Gruusia õhtul. Seal läbiproovitud toite olen hiljem kodus mitmeid kordi järele teinud ja isu ei rauge:)

Alustades köögitoimetajana ajakirjas "Tiiu", valisin esimese numbri rahvusköögi rubriigi staariks loomulikult oma suure lemmiku Gruusia. Seda lugu koostada, peenralt ürte valida (oli augustikuu), süüa teha, pildistada oli tõeline rõõm! See Gruusia teema oli ka üldse kõige esimene lugu, mida ma köögitoimetajana ajakirja tegin, nii et minu jaoks suure tähendusega.

Loomulikult ei hakka ma siin Tiius ilmunud loost kopipeisti tegema, aga retseptid panen küll kirja!
Kui on soov teha lauale midagi gruusiapärast või kasvõi katta terve suupistelaud, selline nagu alloleval pildil, valige lihtsalt kõrvalt teemadest "köök: gruusia" ja kõik retseptid on järjest teie ees.
Või klikake siinsamas järgmise foto all olevatele linkidele.

Hatšapuri ehk mõnus pirukas Suluguni juustuga
Tkemali, kaste hapudest ploomidest
Pommuhautis ehk adžapsandali
Gruusia lihapallid ehk abhazura
Azelila ehk munasalat Kreeka pähklitega
Peedisalat küüslaugu ja Kreeka pähklitega ehk charklis mhali
Oad ürtidega ehk lobio mtsvanilit
Pähkli-meemaiustus ehk gozinaki
Kõik retseptid peale tkemali on pärit Nami-Nami koolituselt.

Kreeka pähkli-mee maiustused ehk gozinaki

2011-11-16T10:54:00.000-08:00

Magustoidud ei ole Gruusias kuigi tavapärased. Pole ka midagi imestada: kohalikud värsked puuviljad on paremad kui ükskõik mis kook või komm. Pidupäevadel tehakse siiski ka uhkeid kooke ja suussulavaid maiustusi. Gozinaki on seal traditsiooniline aastavahetuse maiustus, aga nii head asja ei saa ju lubada endale vaid kord aastas.

500 g hakitud Kreeka pähkleid
250 g mett
neutraalise maitsega õli ahjuplaadi määrimiseks

Rösti pähkleid 170-kraadises ahjus umbes 10 minutit, siis haki jämedalt.
Kuumuta mesi sügavas potis keemiseni. Siis tõsta pott tulelt ja lase maha rahuneda. Kuumuta uuesti keemiseni, lase jälle rahuneda. Tee nii 2-3 korda.
Sega juurde pähklid ja kuumuta keskmisel kuumusel 8 kuni10 minutit pidevalt segades, kuni segu pakseneb.
Vooderda ahjupann küpsetuspaberiga, määri see kergelt õliga kokku.
Kalla peale mee-pähklisegu, silu pealt ühtlaseks (segu peaks olema umbes 1 cm paksune).

Lase jahtuda ja taheneda, siis lõika väikesteks rombideks või ruutudeks.

Retsept ilmus ajakirjas Tiiu, oktoober 2011
Allikas: Nami-Nami

Hatšapuri

2011-11-16T10:50:00.000-08:00

Hatšapuri.... superpirukas! Gruusias kuulub see kohustusliku osana nii argipäeva- kui pidulauale. Seda tehakse seal matsonist, mis on väga sarnane jogurtiga. Selle asendamiseks sobib meil hästi 20%-line hapukoor. Hatšapurit tehakse mõnel pool ka pärmitainast.
Hatšapuri suurde perre kuuluvad ka lobiani (täidiseks purustatud punased oad), kartopliani (kartulitäidisega), pkhlovani (kapsaga) ja kubdari (vürtsika hakklihaga). Oa- ja hakklihaga hatšapurisid teeb ka Georgia Pagar. Loodan väga, et nende lett jääb uuenenud Sadama turule ikka alles.

Tainas:

250 g hapukoort
150 g sulatatud ja jahtunud võid
1 kergelt lahtiklopitud muna
350 g e umbes 6 dl nisujahu
noaotsatäis soola
0,5 tl söögisoodat

Täidis:

250 g jämedalt riivitud Suluguni juustu
1 muna
2 sl hapukoort
2 hakitud küüslauguküünt

muna määrimiseks

Sega hapukoor sulatatud võiga. Klopi juurde muna, siis lisa soola ja soodaga segatud jahu. Sõtku tainas läbi, pead saama üsna pehme taina.
Jaota tainas kaheks võrdse suurusega (ümaraks) tainalatakaks.
Riivi juust jämedalt, sega klopitud muna ja küüslauguga segatud hapukoorega. Pane täidis ühe tainalataka peale ja kata teise tainalatakaga. Määri servad munaga ning suru tainaservad kõvasti kinni. Torka kahvliga pealmisele tainalatakale mõni riburida auke.
Määri pealt munaga ja küpseta hatšapuri 220-kraadises ahjus kuldseks.

NB! Kui Suluguni ei ole, võib asendada näiteks halloumi või brõnsaga või muu sõreda valge kõvemat tüüpi juustuga.

Retsept ilmus ajakirjas Tiiu, oktoober 2011
Allikas: Nami-Nami

Gruusia oasalat ehk lobio mtsvanilit

2011-11-16T10:48:00.000-08:00

Oad on gruusia köögis väga tähtsad, neid kasutatakse palju. Sõna lobio tähistabki kõikvõimalikke oaroogi. Lihtne, kuid väga maitsev toit on lobio mtsvanilit ehk punased oad ürtidega.

250 g punaseid kuivatatud ube või
2 purki punaseid konservube (kidney beans)
vett ja soola ubade keetmiseks
Serveerimiseks:
6 sl oliiviõli
2 sl õuna- või veiniäädikat
1 tl uhmris peenestatud koriandriseemneid
2 kuni 3 dl hakitud värsket maitserohelist, nt
koriandrit
peterselli
basiilikut
tilli
soola
musta pipart

Pane punased oad eelmisel õhtul külma veega likku.
Järgmisel päeval nõruta ja loputa oad, pane värske veega potti, lisa teelusikatäis soola. Kuumuta keemiseni ning keeda tasasel tulel umbes tund aega, kuni oad on pehmed. Nõruta.
Sega veel soojade ubade hulka ülejäänud ained, maitsesta soola-pipraga.
Serveeri toasoojalt.

Kui kasutad konservube, siis nõruta ja loputa need enne maitseainete lisamist.

Retsept ilmus ajakirjas Tiiu, oktoober 2011.
Allikas: Nami-Nami

Gruusia peedisalat ehk charklis mhali. Küüslaugu, ürtide ja Kreeka pähklitega.

2011-11-16T10:47:00.000-08:00

Sõna “mhali” tähistab gruusia köögis köögiviljapüreed, mille maitset täiendavad Kreeka pähklid ja eri ürdid. Mhalit võib teha spinatist, peedilehtedest, rediselehtedest, peedist nagu siinne versioon ja muudest köögiviljadest. Hea mhali saladus pidavat grusiinide järgi olema korralikus käsitsi valmistamises. Mhali peab olema hapukas, ent kindlasti mitte äädikane, nii et timmi maitset ettevaatlikult!

500 g peeti
100 g Kreeka pähkleid
3 kuni 4 küüslauguküünt
1 tl soola
1 dl hakitud värsket peterselli
1 dl hakitud värsket koriandrit
purustatud musta pipart
0,5 tl kuivatatud aed-piparrohtu
0,5 tl jahvatatud koriandriseemneid
2 kuni 3 tl valget veiniäädikat või õunaäädikat

Kui kasutad tooreid peete, siis keera pestud peedid fooliumisse ja küpseta 180-kraadises ahjus 1-1,5 tundi, kuni peedid on küpsed. Lase jahtuda, siis koori ja riivi peenelt.
Aga võid kasutada ka keedetud peeti. Siis lihtsalt riivi need.
Samal ajal pane Kreeka pähklid, küüslauguküüned ja sool uhmrisse ning tambi ühtlaseks pastaks (mõni väiksem tükk võib sisse jääda). Lisa hakitud koriander ja petersell ning uhmerda veel veidi.
Sega kausis riivitud peedid, küüslaugu-pähkli-ürdipasta ja ülejäänud ained. Äädikat lisa hästi ettevaatlikult. Äädika kogus sõltub peetide magususest.
Tõsta kaussi, lase 2 tundi jahedas maitsestuda.
Serveeri toatemperatuuril, garneeri ürtidega.

Retsept ilmus ajakirjas Tiiu, oktoober 2011
Allikas: Nami-Nami

Gruusia lihapallid ehk abhazura

2011-11-16T10:45:00.000-08:00

Nagu nimigi ütleb, on tegu Abhaasiast pärit retseptiga. Lihapallidele hapukat maitset andev barbariss kasvab meil parkides ja mõnedes aedades vast ka, punased piklikud marjad on ju kõigile tuttavad. Meil kasvas kukerpuu (see ongi barbariss) isegi lasteaia aias, mäletan siiani, kuidas käisime kasvataja eest salaja hapusid marju näppamas.
Originaalse retsepti järgi peaks lihapallid keerama võrkkelme sisse, mis hoiaks neid koos ning samal ajal annaks maitset. Võrkkelme kättesaadavusega on aga lood meil veel kehvakesed, st üldse pole teda. Õnneks maitsevad lihapallid head ka selleta. Lisandiks sobib suurepäraselt tkemali kaste.

800 g seguhakkliha (siga+veis)
1 hakitud sibulat
4 küüslauguküünt
0.5 tl Cayenne'i pipart
0.5 tl jahvatatud musta pipart
0.5 tl jahvatatud koriandriseemneid
0.5 tl jahvatatud lambaläätse seemneid, saab Piprapoest
0.5 tl kuivatatud aed-piparrohtu, kättesaadavus sama, mis eelmisel:)
2 tl soola
2 sl jahvatatud kukerpuumarju (“barbariss”) või
sumahhi. Nii üht kui teist saab ka Piprapoest.

Serveerimiseks:
tkemali-kastet

Sega kõik komponendid hoolikalt, parim on seda teha käte abil, sest lusikaga segades ei jagune maitseained ühtlaselt.

Küpseta pallid 200-kraadises ahjus küpseks, selleks kulub umbes 20 minutit.

Retsept ilmus ajakirjas Tiiu, oktoober 2011
Allikas Nami-Nami

Adžapsandali ehk pommuhautis Gruusia moodi

2011-11-16T10:43:00.000-08:00

See roog läheb samasse "patta", kus ka Prantsuse ratatouille ja Itaalia caponata. Kreekas ja Araabimaades tehakse samuti palju taolisi pommuhautisi. Adžapsandalis (lahe nimi, onju!) on lisaks sees kartuleid ja ürtidest huvitav kooslus till-koriander-petersell-basiilik. Väga mõnus toit! Sobib söömiseks soojalt, mulle melldib kõige rohkem toatemperatuuril.

2 kuni 3 pommut e baklažaani (umbes 1 kg)
2 suurt kartulit
2 sl õli
1 keskmise suurusega sibulat
1 rohelist paprikat
4 kuni 5 küüslauguküünt
500 g tomatipüreed (nn passata)
1 tl soola
1 tl suhkrut
3 sl hakitud värsket tilli
3 sl hakitud värsket koriandrit
3 sl hakitud värsket peterselli
3 sl hakitud värsket basiilikut
1 tl paprikapulbrit
0.5 tl Cayenne'i pipart
purustatud musta pipart

Tee pommule kahvliga mõned augud sisse. Pane ahjupannile ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni pommu on pehme. Lase jahtuda, siis koori ning lõika pommu suurteks kuubikuteks.
Koori samal ajal kartulid ning keeda soolaga maitsestatud vees pehmeks. Lase jahtuda, siis lõika suurteks kuubikuteks.
Kuumuta potis õli, lisa sibul ja paprikakuubikud ning hauta umbes 7-8 minuti, kuni sibul hakkab pehmenema.
Lisa küüslauk ning kuumuta veel paar minutit.
Lisa tomatipüree, maitsesta soola-suhkruga. Kuumuta umbes 10 minutit, kuni tomatikaste pakseneb veidi.
Lisa roale pommu- ja kartulikuubikud, seejärel hakitud maitseroheline, paprikapulber, Cayenne’i ja must pipar. Sega läbi ja lase veel 5 minutit haududa.

Retsept ilmus ajakirjas Tiiu, oktoober 2011
Allikas: Nami-Nami

Azelila ehk Gruusia munasalat Kreeka pähklite ja ürtidega

2011-11-16T10:42:00.000-08:00

Salati nimi tuleb gruusiakeelsest sõnast “segama”. Munasalatit võib serveerida ka väikestel röstsaiadel, nii me tegime Nami-Nami gruusia köögi õhtul ja oli väga maitsev. Kui soovid veel särtsakamat salatit, sega hulka 1 sl adžikat.

4 suurt muna
4 sl pehmet võid
4 sl jahvatatud (uhmris peenestatud) Kreeka pähkleid
2 sl hakitud värsket tilli
2 sl hakitud värsket koriandrit
2 sl hakitud värskeid sibulapealseid (valget osa)
noaotsatäis soola

Kaunistuseks:
granaatõuna seemneid

Keeda munad kõvaks, jahuta külma vee all, koori. Suru munad kahvliga katki, sega pehme võiga.
Sega juurde hakitud ürdid ja Kreeka pähklid, maitsesta soolaga.
Tõsta kaussi, kaunista granaatõunaseemnetega.

Retsept ilmus ajakirjas Tiiu, oktoober 2011.
Allikas: Nami-Nami

Tkemali, särtsakas Gruusia ploomikaste

2011-11-16T10:41:00.000-08:00

Tkemali on hapukas-vürtsikas ploomikaste. Hapud, mõrkjad, teravad ja soolased maitsed üheskoos on kui äratus uinunud maitsemeeltele. Sobib suurepäraselt kõigi Gruusia liharoogade juurde ning kuulub sageli ka hartšo koostisesse. Tkemali valmistatakse alõtšadest, aga neid kasvatatakse meil vähe. Täitsa ok on kasutada hapukaid poolküpseid ploome.

1 kg alõtšasid või hapusid poolküpseid ploome
8 küüslauguküünt
1 tl terveid koriandriseemneid
1 dl vett
3 sl hakitud tilli
3 sl hakitud koriandrilehti
3 sl hakitud münti
1 tl Cayenne’i pipart
2 sl suhkrut
1 tl soola

Poolita ploomid, eemalda kivid. Pane koos veega potti ja hauta 15 minutit, kuni ploomid on pehmed. Lisa küüslauk ja koriandriseemned ning püreesta (näiteks saumikseriga). Vala püree potti tagasi ja keeda kaaneta umbes 5 minutit, kuni segu pakseneb veidi.
Lisa ürdid ja maitseained. Sega läbi ja tõsta kaste pliidilt.
Jahuta ja hoia külmkapis. Pikemaajaliseks säilitamiseks vala kuumalt steriliseeritud purkidesse ja kaaneta õhukindlalt.

Retsept ilmus ajakirjas Tiiu, oktoober 2011

Estragoniga kana, lihtne ja väga maitsev panniroog

2011-11-12T09:59:00.000-08:00

"Kirjuta üles, mis sa sinna panid ja palunpalunpalun, tee järgmine kord täpselt niisamuti!", nõuti pärast viimse kui kanakondi puhtakslimpsimist. Aga palun, kirja pandud see kõik nüüd saab! Fotod, need on täpselt sellised nagu ühel pimedal novembriõhtul koduses lambivalguses olla saavadki. Aga ega roog seepärast kehv pole, et pildid nigelad! See, mida estragon, hää vorst ja õun üheskoos ühe lihtlabase kanakesega teha suudavad, on imeline.
Kõige lihtsam ja mugavam on teha seda toitu pannil, mida sobib pista ka ahju. See tähendab, panni küljes ei saa olla plastmassjubinaid, mis võivad ahjukuumuses lihtsalt ebaviisakalt käituda. Kui sellist panni pole, tuleb alustada toiduga pliidil panni peal ja valmis küpsetada ahjus kaaneta ahjuvormis.

1 sl võid ja 1 sl oliiviõli
6 naha ja kondiga kanakintsu
u 100 g õhu käes kuivatatud sealihavorsti. Mitte valmisviilutatud, vaid ikka tervet juppi, kust saab ise parajaid tükke lõigata. Kasutasin Hispaania Elpozo Fuetec salaamit, sealt kulus selline 15cm-ne jupike. Vabalt võib olla ka chorizo. Lõika 3-4mm paksusteks viiludeks
1 suurem sibul, viilutatud
3 küüslauguküünt, noaseljaga lamedaks vajutataud ja hakitud
1 suurem porgand, tükeldatud
2 tl valget veiniäädikat
1 õun, puhastatud ja kuubikuteks lõigatud
2 tl kuivatatud estragoni
u 300 ml kanapuljongit
meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart

Pane ahi 200 kraadi peale sooja. Kuumuta pannil õli ja või, lao sellesse ühe kihina kanatükid ja prae mõlemalt poolt kuldseks. Lisa vorstiviilud, sibul, küüslauk, porgand. Maitsesta soola ja pipraga. Prae 5 minutit. Piserda peale veiniäädikas, lisa õunatükid ja estragon, sega läbi. Vala peale kanapuljong, nii et see kataks poole peale kanakintsusid Tõsta pann ahju ja küpseta ilma kaaneta pool tundi.
Kes soovib, keedab juurde riisi. Puhas comfort food.

Keefirismuuti banaani ja maasikatega

2011-11-03T02:35:00.000-07:00

Postitusi nagu see on aeg-ajalt tarvis teha kasvõi iseendalegi meeldetuletuseks, kui head on lihtsad ja igapäevased, ilma retseptis järge vedamata tehtavad asjad.
Smuuti on maitsev võimalus endale ja lastele hommikuti sisse joota tervislik klaasitäis piimatoodet, puuvilju ja marju veel pealekauba.

Meie pere lemmik:

3 dl keefiri
1 banaan
3 sl maasika-toormoosi või mõned külmutatud (suvel värsked) terved maasikad
0,5-1 sl mett

Kõik blenderisse ja minuti pärast on valmis 2 klaasitäit pehmeroosat uduste hommikute äratajat.

Vaata ka kliidega banaanikokteili.

Kõrvitsa-läätsesalat feta juustuga

2011-11-01T02:36:00.000-07:00

Kui fetat poleks, sobiks see salat igati veganite päeva tähistamiseks. Vot just täna, 1. novembril, selline päev ongi!
Mis imeloom see vegan üldse siis on? Vegan on taimetoitlane, kes ei söö peale liha ka mune, piimatooteid ega mett. Vegani toidulauale kuuluvad hoopis köögiviljad, puuviljad ning marjad, pähklid, oad, herned, seened ning teraviljad ja muu ainult taimset päritolu toit.
Veganiks olemise põhjused on tavaliselt eetilised, usulised, keskkonnaalased või tervislikud. Minul enda tõekspidamiste ega tervisliku seisukorra juures ei ole ühtegi põhjust, et vegan olla. Ja kuidas saabki vegan olla inimene, kellel lähevad põlved nõrgaks ainuksi turuletis kauni lihatüki nägemisest.
Aga maitsvate köögiviljade ja muud taimset päritolu toiduainete vastu ei ole mul ka absoluutselt mitte midagi. Ja ammugi mitte veganite või ükskõik milliste eritoiduliste kodanike vastu.
Ja põhjuse söömiseks leiab ju alati, olgu see siis kasvõi veganite päev! Järgnev salat, nagu juba öeldud, pole vegan-toit, sest juust on piimatoode. Aga sügisene ja oma lihavabadusele vaatamata toitev on ta küll, maitsev ja tervislik pealekauba.

Tarvis läheb:

3 õhemat kõrvitsaviilu

1-2 sl oliiviõli

1 dl pruune läätsesid

3 dl vett

paar suurt peotäit (beebi)spinatilehti

100 g tükkideks murendatud feta juustu

soola, pipart

Salatikaste:

3 sl oliiviõli

1 sl valge veini äädikat

näpuotsaga soola

musta pipart

1 tl suhkrusiirupit või suhkrut

1 tl paprikapulbrit

Koori kõrvitsaviilud ja lõika väiksemateks tükkideks. Laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli ja maitsesta soola ning pipraga. Küpseta 200 kraadi juures 20 kuni 25 minutit, kuni kõrvitsatükid on pehmed, aga ei lagune veel. Röstimise ajal keera kõrvitsatükke üks kord ümber. Jahuta.

Samal ajal valmista ette läätsed. Pese need sõelal. Vala keevasse vähese soolaga maitsestatud vette, keeda 20 minutit. Nõruta ja loputa külma veega. Nõruta taas ja jahuta täielikult. NB! Ära sega läätsesid keemise ajal ega loputades, nii ei lähe need pudruks.

Salatikastmeks pane kõik koostisained kaanega purki ja raputa hoogsalt, kuni need on omavahel korralikult segunenud.

Aseta spinatilehed suurde madalasse salatikaussi ja sega poole koguse salatikastmega. Laota spinatile jahtunud röstitud kõrvitsatükid, läätsed ja feta juust. Kõige peale nirista ülejäänud salatikaste.

Retsept ilmus ka ajakirjas "Tiiu", oktoober 2011.

OLO Tallinnas

2011-10-30T08:19:00.000-07:00

Soome parimad restoranid on meile juba mitmel korral koju kätte tulnud. Farang on käinud Chedis. Luomo pakkus unustamatu elamuse Ö-s. Juuri möllas Sfääri köögis.

Nüüd oktoobri lõpus oli toidufännidel suurepärane võimalus nautida Michelini tärni säraga pärjatud Helsingi restorani OLO roogasid ja OLO omaniku ning restaurateur'i Pekka Terävä vahetut ja sooja isiksust Tallinnas restoranis Tchaikovsky.

Mul oli õnn olla Toidukirjutajate Ühenduse algrakukese liikmena nii restoran Tchaikovsky külaline 28. oktoobril toimunud pidulikul OLO õhtusöögil kui ka osaleda sellele järgneval laupäevasel ennelõunal Food Studios toimunud workshopil, mille viisid läbi Pekka Terävä (OLO) ja Vlad Djatšuk (Tchaikovsky).

Aga algusest peale. Ei ole juhuslik, et Pekka Terävä oli külas justnimelt Tchaikovskys ja mitte mõnes teises restoranis. Selgus, et Tchaikovsky kontseptsiooni loomise juures on Pekkal konsultandina olnud päris kaalukas roll. Tollal oli Tchaikovsky peakokaks küll Igor Andrejev (Moon), aga praeguse peakokaga Vladislav Djatšukiga seob Terävät ka tihe varasem koostöö: Pekka aitas Vladil Bocuse d'Or võistlusteks valmistuda ja Djatšuki kokad on omakorda käinud OLO-s praktikal.

Tchaikovskys toimunud õhtusöögisaal oli viimseni kohani täis. Oli kuulda, et õhtusöögile oli Eesti restoranides harvaesinev ootenimekiri ja sugugi kõik soovijad ei pääsenud tol õhtul Tchaikovskysse. Iseenesest teeb muidugi suurt rõõmu, et osatakse hinnata ja väärtustada head restoranitoitu ja tõelisi talente, kes seda valmistavad.

Ma ei hakka detailselt kirjeldama kõiki 7-t maitstud käiku. Neid maitseid, tekstuure, värve ja vau-elamusi niikuinii sõnades võimalik edasi anda ei ole. Pekka Terävä ja Vladislav Djatšuki koostöös loodud menüü oli selline:

Menüü kohta tuleks mainida kohe seda, et tegu on äärmiselt minimalistliku toitude kirjeldusega. Olete ju kindlasti kohanud menüüdes neid viierealisi toitude nimetusi. Ja kui siis lõpuks tellitud ülipika ja arusaamatu nimetusega roog su ette jõuab, polegi seal suurt muud kui lihatükk kastme ja köögiviljadega. Nüüdne "trikk" oli hoopis vastupidise efektiga. Näiteks "Merikurat tumeda tillikastmega": taldrikul olid tõesti nii merikurat kui tillikaste, aga lisaks veel imeõhukesed porrulaastud, valge peet, peeneks hakitud Siskonmakkara (sic!) ja veel paar tundmatuks jääda soovinud purukest ja tilgakest. Roa kooslus oli lihtsalt imeline!
Õhtusöögil ma fotosid ei teinud, sest väga hämaras ei oleks niikuinii neist head nahka saanud ja ütlen ausalt, et ei olnud erilist soovi oma õndsat olemist fotoaparaadiga vehklemisega rikkuda. Pildile suutsin siiski püüda ühe oma lemmikkäikudest, milleks oli maapirn siiamarjaga. Väga üllatav, samas absoluutselt harmooniline kooslus soolasest krõmpsuvast siiamarjast, mille sisse oli hakitud imepisikesi murulaugu tükikesi ja mahedast veidi pähklisest maapirnist. Valge läbipaistev riba taldriku keskel osutus järele pärides soolapekiks. Super!

Teist mulle eriti suurt muljet avaldanud rooga menüüs polnudki, sest tegu oli hoopistükkis palate cleanser'iga: fenkoli granita sidrunisorbetiga. Rohekad läbipaistvad jäätunud fenkolikristallid sametisel sidrunivahul oli tummaksvõttev maitseelamus.
Veinid olid Torreselt. Komplimendid Mihkel Soomile, kes tegi valiku vaid toitude nimetustele tuginedes, teadmata täpselt, milliseid üllatusi üks või teine roog endas sisaldab. Eriti hästi sobitus maapirni ja siiamarja kaaslaseks Torrese Waltraud Riesling 2010 (Penedes, Hispaania), mis oli juba iseenesest veinina mulle üllatus: polnud õrna aimugi, et Hispaanias üldse Rieslingut kasvatatakse.
Ainuke koht, kus minu jaoks tekkis kerge ebakõla, olid merikurat tumedas tillikastmes ja Mas Borras Pinot Noir 2007 (ka Penedesest, Hispaaniast). Vein kippus toitu varjutama. Aga see oli köömes, ülejäänud veinivaliku kohta saab küll ainult kiidusõnu öelda.
Kogu õhtusöök oli üles ehitatud tõusvas joones, kus iga käiguga läks meeleolu põnevamaks ja uskumatumaks: kas tõesti on veel millegagi võimalik üllatada. Aga oli! Lõpetuseks saabunud magustoit lõi pahviks ka need, kes muidu magusat üldse ei söö või siis võtavad õhtusöögi lõpetuseks tüki tumedat šokolaadi. Taldrik, millel olid astelpajusorbett, astelpajukreem, mikrolaineahjus (!) küpsetatud pistaatsiakook, šokolaadivahukuubik, külmutatud ja siis kuivatatud (või oli see vastupidi?) mustsõstrapuru ja iirisemaitselised kreemitörtsukesed, oli tõeline grande finale.
Jah, õhtusöögi kokkuvõtteks pole öelda muud, kui et Tchaikovsky Vene-Prantsuse elegants ja OLO põhjamaine kargus moodustasid tol õhtul täiusliku terviku.

Kui oma sammud järgmise päeva ennelõunal veel eelmise õhtu muljetest kergelt oimetuna Food Studiosse seadsin, võtsid seal mind ja käputäit teisi toidublogijaid ja-ajakirjanikke vastu sooja käepigistusega täiesti puhanud ja värsked Vladislav ja Pekka.
Saime tänu MTÜ Maitseklubile ja Dansukkerile suurepärase võimaluse osaks olla ninapidi juures kolme eelmise õhtu käigu valmimisele ja vähe sellest, ka ise käed külge panna. Vladislav rääkis kohe algul sellest, et kolm põhilist asja, mida ta on juba aastatid tagasi Pekkalt õppinud ja järgib oma töös siiamaani, on: tooraine värskus, maitsetäius ja tehnika.
No päriselt nullist peale muidugi toite Food Studios ei tehtud. Pekka kasutab OLOs liha, kala ja mitmete köögiviljade küpsetamisel peamiselt sous vide meetodit, st vaakumkottides madalal temperatuuril pikaajaliselt kuumutamist. See on ideaalne moodus toidu loomuliku maitse säilitamiseks ning küpsusastme kontrollimiseks. Küll aga valmisid meie silma all algusest lõpuni esimese maitstud roa langustiinipelmeenid, järgmisel fotol mässabki Vladislav pelmeenitainaga.

Pekka juhendamas Tuulit (seljaga) ja Siljat, kes aitavad langustiinipelmeene välja panna, st taldrikut kujundada. Tuuli käes olev vedelik, millega tõmmati valgele taldrikule mustad efeksed triibud, on oma värvi saanud söestatud porrust, tegu on porrutahmaga.
Silja, kes on lõpetanud Pariisi maineka kokakooli Le Cordon Bleu, oli muide köögipoolel abiks ka Tchaikovskys toimunud õhtusöögil ja rääkis meile Food Studios oma eelmise õhtu kogemustest, mis üllatusena ei olnud sugugi hirmutavad:)

Langustiinipelmeenid kapparite ja tomatitega:

Pekka ja Vlad valmistamas ette järgmist käiku: pannil on suhkrusiirupis karamelliseerumas pisikesed naerid.

Elis ja Pekka pearooga taldrikutele välja panemas.

Põhjapõdra antrekoot ja köögiviljad (nii liha kui köögiviljad küpsetatud sous vide meetodil), odrakruubid ja pohlad. Sügisene ja põhjamaine.

Ja siin valmimas imeline juba eelmisel õhtul maitstud magustoit.

Pekka Terävä on kirjutanud mitu kokaraamatut. Neist viimatine on restorani OLO kokaraamat, kus sees kõigi menüüs olevate toitude reteseptid ja nende valmistamiseks vajaminevate tehnikate kirjeldused. Tuleb muidugi öelda, et päris nii ei ole, et võtad aga kokaraamatust retsepti ja teed kodus Michelini. Vajalikud on toorained nagu näiteks lehmatõu Eastern Finncattle piim OLO brüleekreemi jaoks, tapiokist (tapioca ingl k) saadud maltodekstriin tilliliiva (mis see iganes küll olla võiks) jaoks ja hapupiima pulbrit sellerijäätise jaoks. Lisaks ei õnnestu toidud ilma, et sul oleksid köögis sous vide aparaat, vaakumpakendaja, mahlapress ja komakohtadega ülitäpne kaal ning termomikser. Ja need on vaid mõned näited!

Selge see, et mina ei hakka oma kodus iial molekulaargastronoomiliste katsetustega tegelema. Raamatu aga ostsin sellegipoolest ja lehitsen seda lihtsalt imetledes, mida ja kuidas on võimalik toiduga ette võtta.

Esimese Pekka lausepoolikuga ("This book is not an art book") lõigust raamatu sissejuhatuses on esmase hooga raske nõustuda, aga põhjendust lugedes võib see tõesti nii olla:
"This book is not an art book, because food is not art. Food is craft, food is a medium of communication, and it should always be consumed to the last drop of sauce. This book is intended as a celebration of the everyday: we should appreciate the things around us, look to the Baltic Sea rather than yearning from fish from exotic oceans. The special genius of North lies in these everyday miracles and in appreciating how good Finnish food really is."

Kõrvitsapirukas tomati, oliivide ja mozzarellaga

2011-10-26T13:30:00.000-07:00

Aeg on nii kaugel, et uus ajakirja "Tiiu" number tuleb peagi trükikojast. See tähendab, et saan lõpuks oma oktoobrikuised ajakirjaretseptid ka blogisse lisada.
Igaks juhuks mainin, kui tekib küsimus, et mis "Tiiu" siia üldse puutub, et toimetan selle värske ajakirja toidukülgi. Ühesõnaga, teen hästi toredat ja mulle südamelähedast toidutööd!
"Siit nurgast ja sealt nurgast" on muidugi endiselt puhtalt hobi, kirg ja kellestki/millestki sõltumatu minu armas ja isiklik toidupäevik. Sellestsamast blogist siin on aga alguse saanud ka kogu mu blogiväline toiduteemaline tegevus, seega ei saaks ma kuidagi jätta ju seda siin kajastamata, kas pole.

Alustuseks "Tiiu" retseptidest üks mõnus kõrvitsapirukas ehk -galette. Galette võib tähendada soolast tatrajahust pannkooki (Bretoni galette), aga ka prantsusepärast rustikaalset pirukat, mida võib küpsetada nii soolaste kui ka magusate täidistega. Vabakujulise piruka tegemine ei nõua kuigipalju nikerdamist, aga õhuke tainakiht ja rohke täidis teevad temast mahlase ja maitsva suutäie. Ühe suure piruka asemel võib vabalt teha mitu väikest portsjonpirukat.

Piruka tegemine on hästi lihtne vaatamata sellele, et tegevuskäik on igavesti pikk. See on sellepärast, et pea kõik koostisained tuleb enne pirukale ladumist läbi küpsetada ja selle kirjeldamine venitabki kirjelduse pikaks. Tegelt pole hullu midagi!

Tainas

2 dl nisujahu
0,5 dl rukkijahu
0,5 tl meresoola
0,5 tl kuivatatud tüümiani
90 g külma võid
3 sl külma vett

Täidis

u 300 g puhastatud ja tükeldatud kõrvitsat
8 poolitatud kirsstomatit
2 sl oliiviõli (1+1)
1 sl võid
3 sibulat õhukeste ratastena
125 g tükkideks murendatud mozzarella juustu
6 musta oliivi (näiteks Kalamata), eemalda kivid ja poolita
värsket tüümiani
soola, pipart
balsamico kreemi

Taina jaoks sega omavahel kõik kuivained, haki sisse külm või ja pudista näppude vahel või haki pika noaga puruseks. Lisa külm vesi ja suru tainaks. Vajuta tainapall lapikuks, keera toidukilesse ja pane tunnikeseks külmkappi.
Samal ajal valmista ette täidis. Kuumuta ahi 180 kraadini. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Laota sellele kõrvitsatükid, nirista neile 1 sl oliiviõli, maitsesta soola ja pipraga ja sega kergelt läbi. Kõrvitsate kõrvale lao poolitatud kirsstomatid. Küpseta kõrvitsat ja tomateid 20 kuni 25 minutit. Sega vahepeal kõrvitsatükke üks kord.
Kuumuta pannil ülejäänud oliiviõli ja või ning hauta sibularõngaid madalal kuumusel seni, kuni kõrvits ja tomatid on ahjus, s.t 20 kuni 25 minutit. Maitsesta sibul vähese soolaga.
Võta tainas külmkapist ja rulli jahusel laual hästi õhukeseks ringiks. Tõsta tainale kõrvits, tomatid, sibul ja oliivid nii, et äärtest jääks u 4-5 cm vabaks. Täidise vahele lüki mozzarella tükke. Raputa peale veidi soola ja pipart. Tõsta tainaääred täidise peale.
Küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni tainas on kuldne ja krõbe. Kui täidis kipub kõrbema, kata see fooliumiga.
Raputa valmis pirukale värske tüümiani lehti.
Kui värsket tüümiani käepärast pole, lisa täidisele enne küpsetamist 1 tl kuivatatud tüümiani.
Nirista enne söömist pirukale veidi balsamico kreemi.
Parim leigelt!

Retsept ilmus ajakirjas "Tiiu", oktoober 2011

Majoneesiküpsised

2011-10-21T11:29:00.000-07:00

Töistel põhjustel leidsin end hiljuti tõtt vaatamast viie pooliku majoneesipurgiga.
Mnjah, ehkki peale majoneeside degusteerimist oli mul tunne, et igasugused õli-munaemulsiooni laadsed asjandused hoidku minust vähemalt aastajagu eemale, tundsin säästliku ja toitu mitte äraviskava inimesena kohustust midagi nende poolikute purkidega ette võtta.
Ähmase mälestusena meenusid lapsepõlves söödud majoneesiküpsised. Oo, need maitsesid hästi! Lihtne ja loogiline: majoneesis sisalduvale munale ja õlile suhkrut ja jahu juurde ja saab küpsised missugused!
Kergelt pikantse ja soolaka nüansiga küpsised on nii lihtsad teha, et kohe imelik.

Tarvis läheb:

200 g majoneesi
2 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
5 dl e. 280 g nisujahu
1 tl söögisoodat

Sega kõik koostisained omavahel hoolsalt ühtlaseks tainaks.
Vormi tainast käte vahel pallikesed ja tõsta ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile. Suru pallid jahuse kahvliga ühe külje pealt veidi lamedamaks. Küpsised vajuvad küpsedes natuke laiali, nii et jäta tainapallikeste vahele piisavalt ruumi.
Küpseta 180kraadises ahjus 10-14 minutit, kuni küpsised on helekollased.
Ahjust välja võttes on küpsised pisut pehmed, aga jahtudes muutuvad mõnusalt krõbedaks.

Tainapallikesi võib enne kahvliga lamedamaks vajutamist veeretada suhkru-kaneeli segus. Ma proovisin nii ja naa, seda on näha ka fotodelt: valmis küpsiste pildid on tehtud suhkru-kaneelikatteta versioonist. Mõlemat moodi olid hääd, mulle ja toimetuserahvale meeldisid suhkrukoorikuta rohkem, ei olnud nii magusad. Lapsed arvasid loomulikult vastupidi.

Majoneesiküpsiste retsept: Nami-Nami

P.S. Kui kedagi huvitab, milline majonees neist pildilolevaist kõige paremini maitses, siis seda saab teada novembrikuisest "Tiiust".

Põdrake "Bab"

2011-10-18T05:09:00.000-07:00

15. septembril algas põdra jahihooaeg. Kui külmutatud põdraliha saab väiksemate lihapoodide ja isegi paljude supermarketite külmaletist sügavkülmutatuna aastaringselt, siis praegu ei saa lasta mööda võimalust teha igasugu häid asju värskest jahutatud põdralihast.

Nädalapäevad tagasi oli plaanis teha Veneto veinide ja toitude õhtule muuhulgas pastissada de caval, mis on (ratsasportlased ja hobust töölooma ning sõbrana kasvatavad inimesed pangu nüüd kähku käsi silmade ette korraks!) Amarone veinis hautatud hobuseliha, mida süüakse polentaga. Hobuseliha loomulikult kusagilt ei saanud ja suures hädas aendasin selle põdraga, kuna see tundus olevat meil saadaolevatest lihadest hobusele kõige sarnasem. Ja see põdrahautis oli suurepärane!
Põder on ise teadupärast taimetoitlane, ta sööb peamiselt sammalt, okaspuude koort ja kasve. Sellest tulebki ilmselt lihale veidi mõrkjas ja õrnalt terav maitse. Põder peab endale toitu otsides läbi kõmpima pikki vahemaid, liha on tal rasvavaene, sitke ja kiuline. Parima tulemuse saab põdrast seega kas pikalt-pikalt madalal kuumusel hautades või hakkliha kujul.
Eelmisel sügisel õnnestus Hannes Võrno käest välja pinnida üks hirmus hea põdraliha retsept. Ja ka see hooaeg ei lähe ilma selle maitsva põdrakebabita, millel on Võrno pandud nummi nimi "Põdrake Bab".

600 g pehmet põdraliha
3 küüslauguküünt
2 mugulsibulat
3–4 päikesekuivatatud tomatit
1 tl päikesekuivatatud tomatite õli
u 1 tl soola (maitse järgi)
u ¾ tl värskelt jahvatatud musta pipart (maitse järgi)
2 munakollast

Eemalda lihalt kelmed, kui neid leidub, ja lase siis läbi hakklihamasina.
Lisa peeneks hakitud sibul, küüslauk ja päikesekuivatatud tomatid.
Lisa kõik ülejäänud ained ja sega kätega ühtlaseks massiks.
Vormi käte vahel piklikud kebabid.
Suru hakklihavorstikeste sisse ettevaatlikult peenike puidust varras, mida on enne paar tundi vees leotatud.
Küpseta ahjus grillrežiimil 230 kraadi juures 15 minutit.
Enne serveerimist võib roa flambeerida konjakiga.
Serveeri ahjulavašiga, mida on määritud oliiviõli ja küüslauguga.
Juurde sobib ka vürtsidega (kaneel, nelk, vürtspipar) keedetud või lihtsalt tavaline pohlamoos.

P.S. Põdraliha ostan Viimsi Lihapoest.

Jälle sügis ja kõrvitsapüree sügavkülma

2011-10-15T12:42:00.000-07:00

Lihtsalt meeldetuletuseks, et kui kõrvitsat on nii palju, et enam süüa ei jaksa, siis ...pikemad juhised siin.

Tosca kook õuntega

2011-10-14T13:03:00.000-07:00

Klassikalisele Tosca koogile krõbeda mandlikatte alla õunatäidist peites saab mahlase ja mõnusalt õunase kohvi- või teekõrvase.
Karamelliseerisin õunad enne koogile panekut. Tegelikult võib muidugi ka lihtsalt õunalõigud küpsetamata põhjale laduda ja hiljem lisada mandlikatte. Aga et karamelliseeritult on õunakiht ekstra hea, tasub kindlasti see väike sammuke ette võtta.

Põhi:
2 muna
1 dl suhkrut
150 g võid, sulatatult
noaotsaga soola
2,5 dl nisujahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
0,5 dl piima

Õunakate:
3-4 õuna
40 g võid
1 dl suhkrut

Mandlikate:
60 g võid
1 dl suhkrut
1 sl nisujahu
0,5 dl piima
100 g mandlilaaste

Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks.
Sega omavahel kuivained, lisa ettevaatlikult segades muna-suhkruvahule.
Sega tainasse ka piim ja sulatatud ning jahutatud või.
Kata 23 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga, määri servad võiga.
Vala tainas vormi ja küpseta 200 kraadi juures 20 minutit.

Põhja küpsemise ajal valmista õunatäidis ja mandlikate.

Õunatäidise jaoks puhasta ja viiluta õunad. Sulata pannil või, lisa suhkur ja kuumuta vaiksel tulel aeg-ajalt segades, kuni suhkur on lahustunud. Lisa pannile õunaviilud ja küpseta neid või-suhkru segus umbes 15 minutit, aeg-ajalt õrnalt segades.
Tõsta pann tulelt.

Mandlikatte tegemiseks kuumuta kõik koostisained potis keemiseni.

Märkamatult on toimetades möödunud 20 minutit ja aeg põhi ahjust välja võtta. Laota põhjale karamelliseeritud õunaviilud, nendele määri mandlikate.
Tõsta ahju kuumus 225-le ja küpseta kooki veel 10 minutit.

Lase koogil vormis jahtuda. Seejärel eemalda vormist ja lase hea maitsta! Ka järgmisel päeval on hea, võib-olla isegi maitsvam, kui justvalminult:)

P.S. Kui keegi veel retsepti lugedes ei märganud, siis juhin igaks juhuks tähelepanu, et jah, selles koogis on 250 g võid! Ja kõik see mõnus koorevõi on maitses, pehmuses ja üldse, kogu koogi olemuses tunda. Võifoobid võivad vabalt jätta koogi küpsetamata, aga kõigile teistele head isu!

Vaata ka:

Tosca kook pohladega

Mandline kohupiimakook aprikoosimoosiga

Veel üks kõrvitsasupp, seekord porru ja muskaadiga

2011-10-12T03:42:00.000-07:00

Kui õhtusöögilauas on 6 inimest, siis on vähemalt meie peres ilmvõimatu leida toit, mis maitseks neist igaühele. Kodurahu huvides olen katsunud olla igasuguste maitse-eelistuste suhtes väga aktsepteeriv ja on tavaline, et söögiajaks tuleb valmistada minimaalselt kaks toitu, et ikka kõik pirtspepud oma kõhud täis saaksid.
Aga vot sellest mina aru ei saa, kuidas saab mitte maitseda sügisene kõrvitsast tehtud püreesupp. Keeldun tegemast rohkem toite, kui see on söögiks planeeritud, sest nii lihtsalt ei saa olla, et selline supp ei meeldi:)
Kõrvitsasupi puhul on eriti tore see, et kombineerimis- ja maitsestamisvõimalusi on nii palju. Küüslauk, laim, ingver, tšilli, salvei, muskaat, petersell. Kartul, bataat, porgand, kaalikas, sibul jne, need kõik sobivad kõrvitsasuppi ja igakord on võimalik saada eri maitsega toit.
Seekordne variant on porru ja porgandiga, maitseks küüslauk, sidrun ja muskaat.

Tarvis läheb:

2 sl õli

500 g puhastatud kõrvitsatükke

2 noaseljaga lamedaks vajutatud küüslauguküünt

1 tükeldatud porgand

2 viilutatud porrut (valge ja heleroheline osa)

u 6 dl kanapuljongit

poole sidruni mahl

0,5 dl kõrvitsaseemneõli

1 sl võid

soola, valget pipart

muskaatpähklit

Serveerimiseks:

värsket tüümiani

kuival kuumal pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid

Kuumuta poti põhjas õli ja pane potti kõrvits, porgand, küüslauk ja porru. Sega nii, et kõik köögiviljad läheksid õliseks ja kuumuta umbes 5 minutit, vahepeal segades. Vala köögiviljadele niipalju puljongit, et see neid napilt kataks ja keeda umbes 20 minutit. Vala blenderisse või püreesta saumikseriga. Vala püree potti tagasi, kuumuta ja lisa soovi korral veel puljongit, nii et supp oleks just sellise paksusega nagu meldib.

Sega hulka sidrunimahl, kõrvitsaseemneõli ja või. Maitsesta soola (kui vaja, oleneb puljongist), valge pipra ja riivitud muskaatpähkliga.

Serveerimisel puista peale röstitud kõrvitsaseemneid ja värske tüümiani lehekesi.

Kõrvits on super köögivili. Kui on väljas novembrikuine "Tiiu", siis lisan blogisse veel 5 väga maitsvat kõrvitsatoitu, mille retseptid hetkel saadaval vaid oktoobri ajakirjas.

Porgandikook, aga mitte lihtsalt

2011-09-30T12:37:00.000-07:00

,...vaid porgandi-tsitrusemarmelaadi, toorjuustukreemi ja ingveri-tsitrusesiirupis porgandilaastudega. Paras nokitsemine nädalavahetuseks:)

Retsept tuleb omasoodu, aga valmistamise järjekorraks soovitan:

1. Porgandimarmelaad. Tee valmis päev või veel rohkem varem, kogusest jätkub rohkemaks kui koogi juures tarvis läheb. Aga väga maitsev marmelaad on, hommikul röstsaia peale ei oska paremat määret tahtagi.
2. Karamelliseeritud porgandid. Võib ka vabalt varem valmis teha, retsepti järgi peaks laskma neil vähemalt ööpäev kaanetatud purgis maitsestuda.
3. Toorjuustukreem. Parem on, kui valmistehtud kreem saab enne koogi vahele ja peale määrimist külmkapis veidi taheneda.
4. Porgandikoogi küpsetamine.

Porgandikook:

500 g porgandeid
2 dl (100 g) Kreeka pähkleid
6 dl nisujahu
1,5 tl purustatud kardemoni
1,5 tl kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl riivitud muskaatpähklit
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
3 muna
2,5 dl tumedat muscovado suhkrut
1 dl piima
2,5 dl rapsiõli

Vooderda 26 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja määri servad võiga. Kuumuta ahi 175 kraadini.

Laota pähklid küpsetuspaberiga kaetud ahjulaadile ja rösti ülemisel siinil 5-7 minutit. Lase hetk jahtuda, haki peeneks.

Riivi porgandid.

Sega kausis kuivained.

Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks.

Lisa osade kaupa kergelt segades kuivainesegu, pähklid, piim, õli, riivitud porgandid.

Vala tainas vormi ja küpseta 1 tund kuni 1 tund ja 10 minutit. Proovi küpsust puutikuga. Jahuta kook vormis toatemperatuurini, seejärel eemalda vormist.

Toorjuustukreem:

600 g toasooja maitsestamata toorjuustu

150 g toasooja võid

2 dl tuhksuhkrut

Sega toorjuust ja või mikseriga ühtlaseks. Lisa tuhksuhkur. Tõsta kreem külmkappi ootele.

Porgandi-tsitrusemarmelaad:
1,2 l

600 g porgandeid
3 apelsini
2 sidrunit
5 dl moosisuhkrut

Koori ja tükelda porgandid. Vala potti, lisa vett niipalju, et porgandid oleksid kaetud. Keeda kaane all pehmeks, selleks kulub umbes 15 minutit.
Koori apelsinilt ja sidrunilt koorimisnoa abil õhukesed pikad koored, ainult värviline osa! Huhh, ma nägin sellega vaeva:). Tõsta koored kaussi ja pane külmkappi ootele.
Koori apelsinilt ja sidrunilt noaga pealt valge koorealune kiht, viska see ära. Tükelda viljaliha, eemalda seemned.
Nõruta keedetud porgandid. Lisa porganditele apelsini- ja sidrunitükid. Püreesta blenderis või saumikseriga hästi ühtlaseks massiks, tükke ei peaks üldse mitte mingisuguseid sisse jääma.
Vala püree potti tagasi, lisa moosisuhkur. Sega läbi ja keeda vaiksel tulel kaaneta umbes 10 minutit. Kui tekib vahtu, eemalda see vahukulbiga.
Jäta pool marmelaadist koogi täidiseks, jahuta see osa külmkapis. Teine pool vala kuumalt purkidesse, kaaneta ja säilita külmkapis muuks otstarbeks.

Ingveri-tsitrusesiirupis porgandilaastud

600 g porgandeid

7 cm suurune tükk värsket ingverit

5 dl vett

7 dl suhkrut (3+4 dl)

3 kaneelipulka

3 apelsini koored

2 sidruni koored

originaalretseptis lisati ka 2 tähtaniisi, aga seda ei õnnestunud mul hankida, jätsin lihtsalt välja

Koori porgandid. Lõika juustunoaga õhukesteks laastudeks. Koori ingver, lõika võimalikult õhukesteks viiludeks.
Vala 3 dl suhkrut ja vesi potti, lase keema. Keeda porgandeid koos ingveri, kaneeli ja tsitrusekoortega umbes 15 min, kuni porgandid on pehmemapoolsed, aga veel kergelt krõmpsud.
Nõruta porgandid. Pane 2 dl siirupit kõrvale. Tõsta porgandilaastud koos maitseainetega kaanega purki.
Aga see pole veel kõik:). Vala ülejäänud 4 dl suhkrut laiapõhjalisse kastrulisse. Kuumuta suhkur keskmisel kuumusel helepruuniks. NB!Sega alles siis, kui alumine osa on pruunistunud. Ettevaatust, sulasuhkur on ülikuum! Kuumuta vahetevahel kergelt segades, kuni suhkrumass on ühtlane ja helepruun. Lisa sulanud suhkru hulka siirup. Tee seda kindlasti esialgu tilkhaaval, muidu võib suhkur lihtsalt kõvaks tükiks minna.
Valmis suhkrusiirup vala purki porganditele, sega õrnalt, et porgandid ei läheks katki, aga samas oleksid ühtlaselt siirupised. Lase porganditel maitsestuda järgmise päevani.

Porgandimarmelaad ja siirupiporgandid:

Ja ongi aeg kook kokku panna. Lõika koogipõhi pooleks (võib ka kolmeks, siis tuleb lihtsalt rohkem kihte). Määri alumisele poolele poolele pool toorjuustukreemist. Kreemile määri u 3 dl porgandi-tsitrusemarmelaadi. Tõsta peale teine koogipool. Määri sellele ülejäänud toorjuustukreem. Kaunista kook siirupiste porgandilaastude ja tsitrusekooreribadega.

Võite nüüd endale õnne soovida, kook on valmis!

Kui ei ole aega ega tahtmist jännata marmelaadi, kreemi ja suhkrusiirupiga, siis koogipõhi iseenesest on ka niisama söömiseks üks igavesti mõnus mahlane porgandikook. Aga koos kõigi lisanditega on ta parim porgandikook, mida ma kunagi maitsenud olen.
Järgmisel päeval maitseb veelgi paremini.

Retsept muudatustega: "Ruoka & Viini" 3/2011

Lambaliha tagine [tad'ži:n] berberi stiilis

2011-09-26T02:42:00.000-07:00

Kristeli paaripäeva tagune postitus tuletas meelde, et mul on jäänud siia üles tähendamata üks mõnus tagine retsept. See on üsna vabalt tõlgendatuna pärit Könemanni kirjastuse "Morocco" raamatust.
Kui sagedasti tehakse tagine vormis selliseid paksemas vürtsikas kastmes, pikalt vaiksel tulel haudunud toite, siis see on kergem ja kuivem. Maitsed ei ole kastmes, vaid imbunud kõik lihasse ja köögiviljadesse. Ega pead ju nüüd ei tea anda, kas berberi stiil ongi selline või ei, aga kui raamat ütleb, et berberi moodi, las ta siis olla.

Selle valge tagine poti tõin ma kevadel Brüsselist. Käekotti pakituna. Et tegu oli paaripäevase töise reisiga, siis olin end varustanud vaid hädapärasega, et vähem tassida oleks. Aga no näed, Brüsseli köögitarvete poodidel olid minuga omad plaanid...Igaljuhul ära tassitud ta sai ja kasutuses on ka, nüüd sügisel ja talvel jälle sagedamini.

Tarvis läheb:

1 kg lambaliha
3 kartulit
2 porgandit
1 väike roheline suvikõrvits (jätsin välja, kuna hetkel on kerge suvikõrvitsa OD)
1 sibul
oliiviõli
1 sl ras el hanout maitseainet
1 kaneelipulk
1 sl paprikapulbrit
1 tl soola
1,5 tl musta purustatud pipart
sorts vett
2 tomatit
140 g rohelisi oliive
3 sl mandlilaaste
värsket koriandrit
sidruni- või laimihoidist

Eemalda lihalt üleliigne rasv, tükelda. Puhasta ja tükelda kartulid, porgandid ja suvikõrvits. Viiluta sibul. Pruunista lihatükid pannil oliiviõlis. Tõsta tagine sisse. Lisa köögiviljad, kaneelipulk, ras el hanout, paprika, sool ja pipar. Lisa umbes pool klaasi vett. Hauta 180 kraadi juures 1 tund.
Tõsta tagine ahjust. Viiluta tomat, lisa hautisesse koos oliivide suurema osa koriandriga. Jäta osa koriandrit valmis toidule peale raputamiseks. Sega läbi ja hauta veel 10-15 minutit.
Serveeri toitu hautamisnõust, raputa peale veel kergelt röstitud mandlilaaste ja värsket koriandrit.
I-le paneb täpi vürtsikas sidruni- või laimihoidis, mida saab näiteks M&S-st.
Ja ras el hanout... Mina olen selle eest tänu võlgu Liinale. Kui keegi teab, kus Eestis müügil, andku aga lahkesti teada.

Idamaise hõnguga röstitud kõrvits

2011-09-21T02:27:00.000-07:00

Kõrvitsat saab nii mitmel moel toiduks kasutada, et sellest võikski jääda kirjutama. Aga pikema jututa siin üks moodus kõrvitsahooaja vaheldusrikkamaks muutmiseks.

u 500 g tükeldatud kõrvitsat
1 sl tugeva maitseta õli, näiteks rapsi-
3 cm pikkune jupp ingverit
3/4 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
julgelt meresoola
musta pipart

soovi korral veel sutsakas tšillit helveste, pulbri või värskena

Laota ahjuplaadile küpsetuspaberile ühe kihina kõrvitsatükid. Nirista peale õli, lisa kooritud ja hästi peeneks hakitud ingver ja maitseained. Sega õrnalt sõrmedega kõik läbi, et õli ja maitseained ühtlaselt jaotuksid. Küpseta 200 kraadi juures 20 minutit, korra vahepeal kõrvitsat segades.

Lase hetk enne söömist jahtuda, siis tulevad maitsed rohkem esile. Roog justkui nõudis enda juurde midagi magushaput-vürtsikat, selleks sai kibuvitsatšatni. Sobib igasugune hapukas kaste (no ketšupi välistaks), kasvõi vürtsidega pohlamoos.
Ja kui satub olema käepärast värsket koriandrit, siis sellele toidule pealeraputamiseks pole sobivamat ürti.

Kui röstitud kõrvitsat jääb söömisest üle, võib selle jahtununa vajutada kahvliga katki ja määrida saiale. Ka väga mõnus!

Tosca kook pohladega

2011-09-13T23:44:00.000-07:00

Kui keegi nüüd märkas ja mõtleb, et mis pagana pärast see hapukurgipurk seal ülal vasakul nurgas on, siis selgitus. Käisime mõned päevad taga oma küla Naisteseltsiga Kostivere Mõisapäeval. Seal toimus ka sügiseste metsa- ja aiasaaduste ja nendest tehtud hoidiste, kookide jms laat. Kook, st koogid saidki küpsetatud selleks sündmuseks ja fotod on tehtud meie ühise väljapaneku letil.

Koogi retsept on Aeti blogist. Aet võttis aluseks Pille klassikalise Tosca koogi retsepti ja lisas sellele pohli. Muutsin sellevõrra, et piima on veidi vähem kui algretseptis (pohladest tuleb ka niiskust) ja pohlad veeretasin enne koogisse lisamist jahus, siis ei vaju nad kindlasti põhja.
Muutsin ka katte osas küpsetamistemperatuuri ja -aega, et ta liiga pruuniks ei läheks.

Kõigile sööjatele maitses. Ja kuidas saabki mitte maitseda krõbeda mandlikattega ning särtsu ja mahlakust andvate pohladega mõnus sügisene kook. Talvel saab kooki edukalt teha külmutatud pohladest.

Põhi:

3 muna

3 dl suhkrut

3 dl nisujahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

0,5 dl piima

125 g võid

300 g pohli

paar sl nisujahu pohlade veeretamiseks

Kate:

75 g võid

100 g mandlilaaste

1,5 dl suhkrut

0,5 dl 10% rõõska koort

1 sl nisujahu

Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks.

Lisa nisujahuga segatud küpsetuspulber, piim ja sulatatud või. Sega õrnalt, aga hoolsalt ühtlaseks.

Veereta pohli väheses nisujahus ja sega taina hulka.

Vala tainas 26 cm lahtikäivasse koogivormi, küpseta 200 kraadi juures 20 minutit.

Koogipõhja küpsemise ajal valmista kate. Sulata potis või ja suhkur, lisa mandlilaastud, nisujahu ja koor. Võta kook ahjust, määri lusika või spaatliga peale kate.

Küpseta veel 10 minutit, kuni kate saab värvi ja on krõbe.

Retsept on mugandatud blogidest "Aet köögis"ja "Nami-Nami: a food blog".

Ühtlasi edastan selle postitusega Aetile parimad õnnesoovid pere suurenemise puhul! Jaksu ja jõudu põnni kasvatamiseks!

Röstitud patisson küüslaugu, salvei, kapparite ja muu hea kraamiga

2011-09-12T01:45:00.000-07:00

Patisson on laheda välimusega kõrvitsaline. Tegelikult on ta suvikõrvits. Kasvab samamoodi põõsa kujuga nagu suvikõrvits, mitte ei aja sügisese kõrvitsa moel pikki vääte. Ja sööma peaks ka võimalikult värskeid vilju nagu suvikõrvitsal. Suure kõrvitsa moodi ületalve hoidmine on välistatud, patissoni maitse muutub juba paaripäevase seismise järel.
Aga värskelt on väga mõnus! Olen kuulnud võrdlust artišokiga. Ma päris nii julge ei oleks, aga õrn ja veidi pähkline on ta küll.
Parimad on sellised patissonid, mis on peopesasuurused. Turul on neid küll näha igas suuruses, ma ei tea, kas müüjad pole ise kunagi proovinud, aga suured patissonid on õudselt kõva koorega, seemned on suured ja viljaliha pole enam hea. Pisikesi saab kasutada tervelt, koor on pehme ja maitsev, seemneid ei pea eemaldama.

Küüslaugust, salveist, kapparitest ja sidrunist sünnib maitse, mis täiendab patissoni mahedust imeliselt. Mozzarellast veel toekust ja kreemisust juurde ja mõnus sügisene ahjuvorm ongi valmis. Isegi paadunud karnivoorid ei tundnud selle toidu juures lihast puudust:)

Tarvis läheb:

2-3 väiksemat patissoni
2 sl oliiviõli
2 küüslauguküünt, viilutatud
u 10 salveilehte
mõned kapparid
1 sl sidrunimahla
125 g mozzarellat, tükeldatud
meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart

Pese patissonid, lõika otsad ära.
Viiluta, vajadusel eemalda seemned ja pehme osa nende ümber.
Määri vormi põhi 1 sl oliiviõliga.
Lao patissonilõigud vormi.
Viiluta küüslauguküüned.
Laota patissonidele küüslauk, salveilehed, kapparid.
Nirista peale sidrunimahla.
Pudista köögiviljade peale mozzarellatükid.
Nirista kõige peale supilusikajagu oliiviõli, maitsesta meresoolaga, jahvata musta pipart ka.

Pildil on puudu veel mozzarella, aga enam-vähem sellisena ta ahju läks:

200 kraadi juures 20 minutit küpsetamist ja ahi väljastab sellise kauniduse:

Täpselt samuti saab mõnusa roa teha ka teisi kõrvitsalisi kasutades.

Kibuvitsamarja tšatni

2011-09-06T07:56:00.000-07:00

Rannas, metsas ja aias on kibuvitsad kattunud punaste tõrsikutega. Kibuvits on populaarne vastupidav taim ka linnahaljastuses, aga linnast sõidutee äärest või supermarketi parklast muidugi ükski tervemõistuslik midagi söögiks ei nopi. Loodusest kibuvitsamarju korjata tundub aga olevat just praegu õige aeg. Selles mõttes tundub, et seda päris õiget aega on keeruline tabada, sest kibuvitsamarjad valmivad üsna ebaühtlaselt. Seega pole mõtet üht põõsast päris tühjaks korjata, osad marjadest on kindlasti juba üleküpsenud ja osad veel toored. Tumepunased ja pehmed on juba liiga valmis. Heleoranžid või roosad ja kivikõvad seevastu toored. Söömiseks ja toidutegemiseks õigeimad on just need vahepealsed.

Kibuvits on üks ütlemata tänuväärne roos. Ta kasvab ta kidural pinnal, isegi paljal liival, nagu me kõik näinud oleme mererannas. Teda ei pea talveks üles muldama ega katma nagu suurt osa kultuurroosidest.
Kibuvits on minu arust väga ilus. Meie rannas kasvavad ka mõned kibuvitsad ja aeda olen istutanud kahte sorti rosa rugosat ehk kurdlehist roosi ehk kibuvitsa: tavaline roosade õitega ja valge "Alba". Viimane on eriti kaunis põõsas, sest üheaegselt on tal peal säravvalged õied ja punased marjad.
Õite lõhn on imeline, lausa joovastav! Õisi saab kasutada toidutegemise juures, magustoitude ja kookide kaunistamisel. Sellega seoses on mul olnud ka üks päris õudne kogemus: sattusin eelmisel sügisel ühte Tallinna restorani, kus absoluutselt KÕIK toidud (ka seakoot) olid dekoreeritud roosi õielehtedega. Et oli novembrikuu, siis polnud tegu ilmselt eestimaiste mahekasvatatud või looduslike õitega, pigem kahtlustaks lillepoe päritolu:(
Ja muidugi kibuvitsamarjad, liiga alahinnatud looduse kingitus meile. Neis pidavat olema nii palju C-vitamiini, et 2 suurt marja päevas rahuldab täiskasvanud inimese päevase C-vitamiini vajaduse. Kõige C-vitamiinirikkam looduslikult kasvav söödav taim Eestis.
Kibuvitsamarjadest saab teha igasuguseid toredaid ja maitsvaid asju. Kibuvitsamarju saab kuivatada ja siis keeta neist teed. Kibuvitsamarjadest saab keeta kisselli, teha tarretist ja mannavahtu. Talviseks säilitamiseks püreed, moosi, kompotti. Ja mõnusat napsi:) Kindlasti on kasutusvõimalusi veelgi.

Ma keetsin kibuvitsamarjadest tšatni, eesti keeli siis vürtsika moosi, mis maitseb imehästi näiteks külmade sea- või kanalihalihalõikudega. Samuti juustuga või soolaste küpsistega. Muidugi india toitude juurde passib kenasti. Ja miks lisada törtsuke tšatnit elavdama rammusat ja magusat toorjuustukooki. Igaljuhul, kui saate kusagilt rohkem kibuvitsamarju, kui niisama jõuate nahka pista, siis soovitan kindlasti järgi proovida. Tõeline vitamiinipomm ja seestpoolt soojendaja peagi saabuvaks pimedaks ja sombuseks ajaks.

Kibuvitsamarja tšatni

2 l kibuvitsamarju, puhastatult ja tükeldatult u 1 liiter
1 dl vett
2,5 dl suhkrut (moosisuhkruga jääb marmelaadisem)
1 tl soola
1 kaneelipulk
8 tera musta pipart
4 tera nelki
1 tl terveid koriandriseemneid
1 tl ingveripulbrit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl kuivatatud ja purustatud tšillit (mul oli East End'i "Crushed Chili")
1 dl valge veini äädikat

Lõika kibuvitsamarjadel otsad ära, siis lõika pooleks, puhasta seemnetest ja karvakestest. Olenevalt marjade suurusest võid nad väiksemaks tükeldada. Loputa sõelal ja nõruta liigsest veest.

Sega kõik tšatni koostisained (välja arvatud äädikas) omavahel ja kuumuta potis keema. Lisa puhastatud ja tükeldatud kibuvitsamarjad, keeda vaiksel tulel u 20 minutit, kuni marjad on pehmed ja tšatni paksenenud. Lisa valge veini äädikas, sega läbi. Maitse, korrigeeri vajadusel hapet, suhkrut ja vürtse.
Tõsta kuumalt purkidesse, kaaneta. Kui purgid ja kaaned on steriliseeritud ning tšatni õhukindlalt suletud, võib kinniseid purke säilitada toatemperatuuril.

Kaks hilissuvist päeva Helsingis, ikka kulinaarselt. 1. päev.

2011-09-04T11:01:00.000-07:00

Et Helsingi on lähim linn, kus konnatiiklased saavad käia kulinaarses mõttes värskemat õhku hingamas, pole mingi üllatus. Sellepärast olin kohe vaimustuses, kuuldes Liina plaanist sõita üheskoos käputäie toidublogijatega suts üle mere põhja poole, et veeta seal koos mõttekaaslastega häid maitseid ja elamusi täis päev. Ja kui Eesti Maitsete Aivar Hanson härjal sarvist võttis ning korralikult läbimõeldud kahepäevase tiheda programmiga välja tuli, ei olnud enam üldse mõelda vaja. Loomulikult, tuleb minna!

Kes iganes selleks nädalavahetuseks ilma tellis, suur aitäh! Enam mõnusam polekski saanud olla. Et meil oli plaanis läbi käia palju kohti, enamus neist jala, oleks olnud vihma või külmaga seda kõike teha vähe niru.

Laevalt tulles ei saanud muidu, kui kohe turule! Eteläsatamas, Esplanaadi sadamapoolses otsas pesitsev Kauppatori oli laupäevale kohaselt rahvast paksult täis. Köögiviljad, puuviljad, marjad, seened, lilled. Kõik kodumaine ja hooajaline. Oi, kuidas oleksin tahtnud kotitäie musti torbikseeni osta! Aga kujutades elavalt ette, millised nad oleksid õhtul peale tervet päeva käekotis "küpsemist" välja näinud....otsustasin torbikseente osas lootma jääda kodulinna turgudele. Metsas ei ole ma veel kunagi nendele seentele sattunud, aga no kohe hirmsasti maitsevad. Eelmisel aastal marineerisin musti torbikseeni selle Thredahlia ülimõnusa retsepti järgi, jeerum kui head need olid!

Esimene turutiir tehtud, ootas meid juba kesklinnas Lasipalatsi. See hoone ise oma 30-ndate funkstiilis on minu jaoks olnud alati arhitektuuriliselt üks Helsingi kihvtimaid maju.

Lasipalatsi ees ootas meid särav Gloria köögitoimetaja Tiina Rantanen (all fotol puna-valges pluusis), kes on köögitoimetajana töötanud 20 aastat! Varem Helsinkin Sanomates, viimased 7 aastat siis Glorias. Naine, kes teab Helsingi söögikohtadest, toidupoodidest, turgudest, kokatarvete poodidest kõike. Kes saaks olla parem teejuht, kui meil on plaan külastada just kõiki neid eelmainituid. Tiina on mõned kuud pidanud ka toidublogi. Tema lugu "Stadini mansikat", mis räägib meie ühisest päevast, oli ta blogis juba paari päeva pärast üleval.

Lasipalatsi juurde tagasi. Selles majas asub koht nimega Eat&Joy Maatilatori. Ehkki nime järgi on tegu turuga, polegi Eat&Joy üht Eesti kultusfilmi parafraseerides mitte päris turg, vaid rohkem nagu poe moodi turg. Uksel võttis meid vastu poe asutaja, eestvedaja ja hing Aki Arjola. Silmade särades selgitas ta meile poe kontseptsiooni, tundis peensusteni kogu kaupa, pidas lühiloengu Soome piima- ja lihaveisetõugudest ja näitas juustuletis fotoalbumit lehmadest, kelle piimast on tehtud nende juures müüdavad juustud.

Kolleegid omavahel, Liina ja Aki:

Eat&Joy pakub ainult kodumaist väiketootjate toodangut, võimalusel mahedat. Kohvi, tee, kakao ja šokolaad tulevad muidugi mõista mujalt, aga samuti väikestest ettevõtetest, kes panustavad kvaliteedile. Kaup poes ei ole odav. Aga kvaliteet ei saagi odav olla.

Osta saab kõikvõimalikku toidukaupa: köögivilju, piimatooteid, jahusid, mune, mahla, limpse, küpsetisi, saia-leiba, müslisid, maitseaineid, kuivatatud seeni-marju ja mida kõike veel. Kõik on värske, korralikult pakendatud, isuäratav.

Eat&Joy on ainuke koht Helsingis, kust saab osta toorpiima. Aki sõnul säilib see kummalisel kombel kauemgi kui tavaline tehasest tulnud pastöriseeritud piim. Suvel on selle pudelipiima rasvaprotsent 5, talvel 10:)

Nii Eat&Joy's kui hiljem külastatud Juuri poes olid müügil salatisegud käsitsi korjatud värsketest Soome loodustaimedest ja -ürtidest. Lehed ja õied. Olen ise ka mõelnud taaskord keset suve mõne meie meediaväljaande kokandusküljelt retsepte lugedes, et mis mõttes "karp rukola ja lollo rosso segu". Milleks osta poest kevadel ja suvel välismaa poesalateid? Kui omal peenart pole ja turule ei pääse värsket päikese käes kasvanud salatit ostma, siis väike jalutuskäik metsas või põllul ja salatimaterjal ongi ju koos! Jänesekapsad, malts, võilillelehed, ristik, naat: mille poolest see kõik on halvem kui nitraate täistopitud "karp rukola ja lollo rosso segu"?

Nutikad soomlased on porolihast välja mõelnud poromi ja porizo. Ehk siis kohalikud rahvuslikud alternatiivid salamile ja chorizole:)

Sügavkülmikus oli suur valik käsitsitehtud jäätiseid, muuhulgas väga põnevana tunduv kitsepiimajäätis.Sealsamas jäätisepurgi kõrval oli karp külmutatud metsmaasikaid. Need kaks koos....mmmm. Tegin foto spetsiaalselt nii, et koostist näha oleks. Miks? Loomulikult selleks, et ise kodus järgi proovida!

Oktoobri keskpaigas kolib Eat&Joy suurele, 550 ruutmeetri suurusele pinnale Kluuvi kaubanduskeskusesse.

Kohe Lasipalatsi taga oli end laiali löönud nelja päevane Itaalia toidu turg. Samal platsil pidavat toimuma sageli erinevad kas mingi maa köögi teemalised või muud mõnepäevased pop-up turud. Ilus ilm ja peadpööritavalt hea lõhn olid kohale ka seekord meelitanud palju inimesi.

Vaadake ainult seda oliividest pungil saia. Võtaks tüki, onju.

Soomes on teadupärast alkoholi müügi monopol riigifirmal Alko. Külastasime Alko lipulaeva kohe keskuses, Salomonkatu 1. Veinivalik on seal tõesti lai ja esinduspoele kohaselt esinduslik.

Ja kappadikappadi edasi! Hakaniemen Kauppahalli. Välilettidel värske köögivili, puuviljad, seened, marjad...Turg nagu turg ikka, aga kuidagi eriti külluslik, värske ja kauni ning kvaliteetse kaubaga.

Ja sisehallis, ohhjahh. Legendaarne "Reinin liha" üle Soome kuulus lett pani lihtsalt minestama. Kala oli igasugust ja igal moel, "Lentäva lehmä" kitsejuustu Gouda oli üllatus omaette. Populaarsesse "Soppakeittiösse" seekord sööma kahjuks ei mahtunud, nii palju inimesi oli juba supisabas, aga võileivaputka värskete ja maitsvate kalaleibade maitse on siiani keelel.
Ja rodu pilte turu sisehallist:

Helsingit üsna hästi tundva inimesena oli järgmine peatuspaik mulle üllatus. Aleksanterinkatu 28 asub väike ja luksuslik kaubamaja, nimeks "Kiseleff-Sunnin Talo". Pole midagi imestada, et keegi meie seltskonnast varem seal käinud polnud, renoveeritud maja avati alles sel kevadel. Veel uuem on keskuse teisel korrusel paiknev kondiitriäri "Patisserie Teemu & Markus".

Põhjamaiselt karge kujundusega, alates menüüst kuni koogikarpideni. Kookide ja maiustuste välimus on neil väga eriline, juhuslikkust ega kodukootust siin ei ole, tegu on tõeliste meistriteostega. Ja pole ka midagi imestada: ehkki kohapeal keegi seda ei maininud, ka kohapeal ise koogikesi meisterdav Markus ise mitte, tegin kodus veidi detektiivitööd ja sain teada, et Teemu ja Markus on mõlemad Michelini tärniga pärjatud Helsingi restoranist "Demo"! Teemu on lausa Demo asutaja ja kaasomanik. Ja nüüd tagantjärgi võib öelda, et tärni sära oli kindla peale langenud ka koogikeste peale, mida me maitsesime: need olid tõeliselt kaunid ja maitsvad, väga erilised.

Magusatest ampsudest energiat täis, olime valmis suunduma Helsingi kodukokkade paradiisi, köögitarvete poodidesse. Käisime kolmes. Kõik asuvad Linnaosas nimega Punavuori, mis jääb Esplanaadist paremale, kui seista näoga sadama suunas.

Kokkipuoti, Korkeavuorenkatu 45, on vanim omataoline kauplus Helsingis, avatud aastal 1968.

Chez Marius, Fredrikinkatu 26, jällegi väidab, et nemad on kõige laiema kaubavalikuga kokatarvete pood Helsingis. Ei vaidle vastu:)

Eiring, Korkeavuorenkatu 19, tundus olevat kõige erilisema kaubavalikuga. Poe omanik (fotol valge särgiga) rääkis, et ta on poes müüdava kauba valiku teinud ainult nende asjade hulgast, mida ta endalegi koju ihkaks. Kõike: potte, panne, nuge, riive jne saab poodi ehitatud kööginurgas enne ostu järgi proovida. Kaupluses korraldatakse ka kokanduskursuseid. Müügil on ka kohvi, pastat, pastakastmeid, oliive, kappareid, õli, äädikat, šokolaadi. Eiring oma poes müüdava söögikraami maaletooja ja ainumüüja Helsingis.

Eiringiga samal tänaval, Korkeavuorenkatu 27, on Juuri. Restoran, mille külastamisest olen kirjutanud varem selles postituses. Restorani kõrval on kodumaist väiketootjate kaupa müüv Juuren Puoti. Köögiviljad, salatid (jälle see villiyrttisalaatti, seekord teise tootja oma kui Eat & Joy's), leivad-saiad, jahud, joogid, pastad, liha ja lihatooted, juustud ja muud piimatooted jne. Värsketest päevapakkumistest teavitab tahvel tänaval, kõrval valvamas vitstest punutud siga.

Lisaks juba tükk aega avatud poele on Juuri kõrvalmajas avanud baari, millel nutikas nimi Latva.

Latva on olemuselt veinibaar, kus eriline valik vahuveine ja šampuseid, mahedalt ja biodünaamiliselt toodetud veine, väiketootjate õllesid, samuti põnevaid veine soomlaste omanduses olevatest veinimõisadest Prantsusmaal ja Itaalias. Joogi kõrvale pakutakse juba Juurist tuttavaid sapaseid (Soome tapas), need on vaid lihtsamad kui Juuris ja mõeldud pigem veini kõrvale ampsamiseks, mitte vastupidi. Kogu Latva sapaste tooraine tuleb Juuren Puotist ja valmistatakse Juuri köögis.

Latvas aperitiiv joodud, ootas õhtusöök Soome 2011. a. parimaks restoraniks tunnistatud Farangis.

Farang pakub Aasia kööki, aga täiesti omas võtmes. Sõna "farang" tähendab tai keeles võõrast, võõramaalast, "lääne inimest". Ütlen ausalt, et väljaspool aasiapärase toidu kodumaid ei ole ma just väga suur aasia köögi sõber. Aga see, mida tehakse Farangis, pani mind oma vaateid tõsiselt revideerima. Koriandrimaitseline hapukas-magus-värske kokteil alustuseks tegi maitsemeeled lahti. Ja seda oli tarvis, sest valisin degusteerimismenüü, mis koosnes üheksast erinevast roast.

Kindlasti soovitan Farangis süüa, ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas sellistes serveeringutes, maitsetes ja teeninduses oleks võimalik pettuda. Ja laud tuleb kindlasti vähemalt 2 nädalat ette broneerida!

Nii, nüüd võib vist "Publish" vajutada":) Aga sellele maratonpäevale järgnes veel teinegi. Järgmisel, pühapäevasel päeval, toimus Helsingis suur Ravintolapäivä ehk Restoranide päev, mille motoks ma omaalgatuslikult panin "Ratatouille'st" pärit tsitaadi "Kõik võivad kokata!". Tegu oli koduhoovidesse ja terrassidele ning korteritesse vaid üheks päevaks loodud söögikohtadega, mis osutusid nii menukaks, et päeva märksõnadeks said järjekorrad ja sildid akendel "Ruoka on loppu!" Aga sellest juba järgmises postituses.

JATKUU!

Õunapirukas, peaaegu Ameerika oma

2011-08-18T15:12:00.000-07:00

Selle aasta esimene õunakook sai tehtud 1. augustil ja oli just seesama pirukas. No ei raatsi mina puu otsast mahakukkunud õunapunne kusagile kõdunema vedada või lihtsalt ära visata. Niipea kui rohumaitset enam pole ja natukenegi magusat mahlakust tunda, saab ju juba väga head kooki teha.
Õhuke tainakiht ja palju täidist, just selline peab üks hea õunapirukas olema! Ja Ameerika õunapirukas esindab just seda stiili. Ameeriklased teevad oma kuulsa koogi taina küll mitte ainult võist, vaid võist pooleks searasva või margariiniga, et ta jääks eriti krõbe. Searasva tainast krõbedaksmuutvat toimet olen ise ka kogenud nende kilupirukate juures. Margariini kohta ei oska midagi arvata, pole proovinud.
Ja ehkki mingit kindlat reeglit täidise maitsestamise osas pole, olen kohanud Ameerika retseptides üsna tugevaid kooslusi. Lisaks kaneelile kasutatakse muskaati, nelki, alkoholi jm. Võib teha ka hoopis vaniljemaitselise koogi, ehkki see pole kuigi tavapärane.
Klassikaline "American Apple Pie" on kaane all, see tähendab õunad on kahe tainaketta vahel, mis on omavahel küljelt kokku pigistatud. Hästi mõnus lugu täiusliku Ameerika õunapiruka otsingutest selgituste, retsepti ja ülipõhjaliku valmistamisjuhendi ning fotodega on siin.

Minu pirukas on lihtne, väheste koostisainetega ja valmistamine käkitegu (kui nii võib üldse öelda koogiküpsetamise kohta), aga tulemus oi kui maitsev!

Tarvis läheb:

100 g võid
2,5 dl nisujahu
2 sl suhkrut
noaotsaga soola
1 muna

1 kg õunu
1 tl sidrunimahla
2 dl suhkrut
1 tl kaneeli
2 sl maisitärklist

1 muna määrimiseks

Põhja jaoks sega omavahel jahu, sool ja suhkur. Tükelda või. Laota võitükid jahusegu peale ja haki noaga puruseks. Lisa purusegule lahtiklopitud muna, sega kiiresti ühtlaseks tainaks. Vajuta lamedaks pätsikeseks, mässi see toidukilesse ja hoia pool tunnikest külmkapis.

Taina puhkamise ajal tee täidis: eemalda õuntest südamikud, tükelda. Tumenemise vältimiseks piserda peale sidrunimahl, sega õrnalt läbi. Sega hulka ka suhkur, kaneel ja tärklis.

Rulli tainas jahusel laual hästi õhukeseks ja tõsta tainarulli abil 26-28 cm pirukavormi. Üle ääre jääv tainas lõika ära. Vala õunad põhjale. Äralõigatud tainas rulli uuesti lahti ja lõika sellest ribad, millest põimi koogile kate.

Määri koogi ääred ja tainaribad lahtiklopitud munaga.

Küpseta 180 kraadi juures 40-45 minutit, kuni õunad on küpsed ning tainas krõbe ja kuldne. Lase enne söömist koogil veidi jahtuda ja taheneda.
Poolsoojalt vaniljejäätisega maitseb lihtsalt võrratult. Ja see lõhn!

Tomatibruschetta

2011-08-15T10:54:00.000-07:00

Igal aastal külastavad meil maal lapsi nende sõbrad, kes jäävad kohe mitmeks päevaks. Eelmisel suvel oli meil teiste hulgas mu tütre sõbranna Tuti. Kui ta ema pärast kodus küsis, et noh, mis sulle siis kõige rohkem meeldis (lootes vastuseks kuulda "meri", "maasikad", "õuemängud", "telgis magamine" jne), kostis üllatusena vastuseks hoopis: "Tomatibruschettad!" Korralik lastetuba, ma ütlen. Selliseid lapsi võõrustada on puhas rõõm!

Tomatibruschettad (bruschetta on itaalia keeles mitmuses bruschetti,aga ma arvan, et bruschettad on eesti keeles öelda ok) on igasuvise tomatiuputuse kohustuslik komponent. Ega õigupoolest muul ajal kui tomatihooaeg neid polegi mõtet teha, sest nii väheste koostisainetega toidu superhea maitse tuleb just praegustest küpsetest kasvuhoonelõhnalistest tomatitest. Tomat+basiilik+küüslauk ja eksimine on välistatud!

6-7 bruschettat:

pool ciabattat
3-4 küpset tomatit
paar küüslauguküünt
basiilikulehti
oliiviõli
meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart

Viiluta ciabatta ja rösti viile kuumas ahjus või grillil mõned minutid, nii et pealispind muutub kuivaks ja krõbedaks. Nii on sai maitsvam, ei ima endasse tomativedelikku ega muutu liiga pehmeks. Samuti on krõbedat saiapinda küüslauguga lihtsam hõõruda.
Hõõru röstitud saiaviile korralikult ja tugevasti pooleks lõigatud küüslauguküüntega.
Haki tomatid väikesteks tükkideks. Pigista tomatimassi kergelt käte vahel või hoia 10 minutit sõelal, et liigne vedelik eralduks. Haki basiilikulehed ja sega nõrutatud või kuivemaks pigistatud tomatitega. Maitsesta segu tilga oliiviõli, soola ja pipraga. Laota saiadele tomati-basiilikukate. Piserda serveerimisel veel kergelt oliiviõliga ja jahvata peale värsket pipart. Taevalik.

Tikri-kohupiima purukook

2011-08-14T06:27:00.000-07:00

Mul on üks tuttav tikripõõsas. Ta on muldvana ja elab Kesk-Eestis temast veel vanemas taluaias. Talus ei ela kedagi, tikripõõsa eest ei ole aastaid keegi hoolitsenud. Pehkinud ja kööbakile vajunud on ei tea millal, ei tea kelle poolt paigaldatud põõsatoestus. Teadmata midagi väetamisest ja põlvini naati kasvanud, kannab ta igal suvel saaki nagu hull. Marju on nii palju, et vanad sammaldunud oksad on nende all täiesti peidus. Maitse on neil parem kui ühelgi teisel tikrimarjal, mida proovinud olen. Neist jagub söömiseks, moosiks, koogiks.

Lihtsalt mõnus, kodune ja väga maitsev tikri-kohupiima purukook valmis just sellesama imelise ellujääja suurepärastest mesistest marjadest.

Puru:

400 g nisujahu

100 g suhkrut

näpuotsaga soola

200 g võid

Kohupiimatäidis:

400 g maitsestamata tavalist kohupiima

5 sl hapukoort

5 sl suhkrut

2 muna

tikreid, parasjagu:)

Sega suures kausis jahu suhkru ja vähekese soolaga.

Tükelda või kuubikuteks, sega jahusegusse.

Näpi sõrmede vahel puruseks.

Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga.

Laota plaadile 2/3 sõmerast segust, suru kergelt kokku.

Sega kohupiimatäidiseks kõik selleks vajaminevad ained.

Määri või vala põhjale kohupiimasegu.

Sellele laota ühe kihina tikrid, enam-vähem üksteise kõrval.

Raputa peale ülejäänud purusegu.

Küpseta 200 kraadises eelkuumutatud ahjus u 35 minutit, kuni kook on pealt kuldne.

Sellest kogusest jagub umbes poole suure ahjuplaaditäie suurusele koogile, nii et väiksem plaat kulub marjaks ära. Kui on soov või vajadus teha suur plaaditäis, tuleb koguseid kahekordistada.

Kukeseentega täidetud suvikõrvits

2011-08-07T07:06:00.000-07:00

Suvikõrvitsale ei tule vastupidiselt kõrvitsale võistlusel "Kes kasvatab suurima?" osalemine kuidagipidi kasuks. Ehkki suvikõrvitsad on parimad noorte ja kepsakate-krõmpsuvatena, tuleb suurte lehtede alt mõnikord siiski välja ka sinna ununenud või siis ootamatult kiiresti paisunud suuremat sorti isend. Selline kõlbab väga hästi täitmiseks. Täitmiseks sobivad muidugi ka noorukesed, aga siis tuleks ka sisu täidise juures kindlasti ära kasutada.

1 suurem või kaks väikest suvikõrvitsat
praadimiseks õli ja võid
200 g kukeseeni
100 g suitsusinki või peekonit
1 sibul
1 küüslaugu küüs
100 g riivitud juustu
värsket tüümiani
soola, pipart

Lõika suvikõrvits pikuti pooleks, õõnesta pehme sisu lusikaga välja, nii et tekiks paras lootsik, kuhu asetada hiljem täidis. Mina suurema suvikõrvitsa pehmet sisu täidise juures ei kasuta, ta saab hoopis uue võimaluse kasulik olla kompostihunnikus.
Kui tarvis, lõika kõrvitsapoolikud veel ristipidi pooleks.
Tükelda kukeseened ja sink, haki sibul ja küüslauk. Kuumuta pannil pooleks õli ja võid. Kuumuta sibul ja küüslauk selles läbipaistvaks. Lisa sink, prae läbi. Lisa kukeseened ja prae, kuni eraldunud vedelik on aurustunud. Maitsesta segu soola ja pipraga, lisa hulka tüümianilehti.
Lao suvikõrvitsalootsikud kergelt õlitatud ahjuvormi. Tõsta neisse kukeseenetäidis. Puista peale riivitud juust.

Küpseta 180 kraadi juures pool tundi. Serveerimisel lisa veel tüümiani.

Uus-Meremaa spinat ehk ruutlehik ja üks väga maitsev salat sellest

2011-08-01T07:20:00.000-07:00

Kui mu armsad naabrid meile sületäie pikkade mahlaste vartega, mille otsas lopsakad tumerohelised kolmnurksed lehed, külla tulid, vaatasin esimese hooga, et ohhoo, see ju toosama kevadel Tammuris veekannus nähtud oksake (vasakul fotol), mida Bordoo spinatiks nimetati. Et heal lapsel mitu nime ja ühed spinatid kõik.
Lähemal uurimisel aga selgus, et tegu on ikkagi erinevate spinatilistega ja Tammuris oli tõepoolest Bordoo spinat (punaka varre ja leherootsudega) ja minu köögis maandunud roheline kuhi Uus-Meremaa spinat. Uus-Meremaa spinatil on ka kena eestikeelne nimetus ruutlehik.
Kindlasti on paljud seda ka kasvatanud, mina sain ruutlehikut maitsta esimest korda ja kindel on see, et minu aias järgmisel aastal see taim kasvab, sest tegu on tõeliselt maitsva köögiviljaga. Kui tavalise spinati saagikorjamise aeg saab läbi väga kiiresti ja ausalt öeldes toorelt süües ei ole minu arvates spinati maitse teab mis asi, siis ruutlehiku lehed on hästi tugevad ja mahlased, lausa krõmpsuvad. Maitse on vastupidiselt mõnele teisele salatile (tavaline lehtsalat näiteks) ruutlehikul täiesti olemas. See on kergelt mõrkjas, natuke idune ja natuke spinatine ja hästi-hästi värske.
Aialehe kaudu sain teada, et ruutlehikut on väga lihtne kasvatada ükskõik kas kasvuhoones või peenras ja teda ei kimbuta ei haigused ega kahjurid. Ka ei lähe ruutlehik suve jooksul vanaks ega puiseks. Võrseid ära lõigates kasvatab ta uued.

Ruutlehiku seemneid saab näiteks Seemnemaailmast või aianduskeskustes laialt levinud "Suvipiha" valikust.

Tegin kingitusena sülle sadanud salatikuhilast külalistele kohe lauale roa, mis sai väga sooja vastuvõtu osaliseks.

Paar suurt peotäit ruutlehiku lehti
4-5 virsikut, eriti hästi sobivad lapikud, nn. saturnvirsikud
100 g kitsejuustu

Salatikaste:

3 sl oliiviõli
1 sl sidrunimahla
1 sl vedelat mett
meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart

soovi korral röstitud ja hakitud kreeka pähkleid

Alusta salatikastmest: sega kõik koostisained emulsiooniks. Seda võib teha kausis vispliga keerutades või kaanetatud purgis seda hoogsalt raputades.

Laota salatilehed vaagnale, aseta neile tükeldatud virsikud. Pudista peale kitsejuust. Nirista üle kõige salatikaste. Soovi korral raputa peale veel kergelt kuumal kuival pannil röstitud ja seejärel hakitud kreeka pähkleid.

Variatsioonidena võib kasutada muid salatilehti ja kitsejuustu asendada näiteks feta, mozzarella või kodujuustuga.

Sõstrakeeks

2011-07-30T06:46:00.000-07:00

See on nüüd õieti üle-eelmisel suvel postitatud marjakeeksi vol 2.

Uut postitust inspireeris tegema augustikuine "Good Food" ja minusugusele keeksisõbrale täiesti vastupandamatu kaanefoto. Kes on näinud, see teab!
Marjad ei pea olema just sõstrad, vabalt võib kasutada ka mustikaid, vaarikaid, tikreid ja kasvõi tükeldatud ploome või õunu.

Tegin keeksi oma retsepti järgi, aga "Good Foodist" sain head idee tainateo lihtsustamiseks: vahustasin pehme või, suhkru ja munad kõik koos, selmet varasemal moel kõigepealt vahustada suhkur ja või ning seejärel edasi vahustades ükshaaval munad lisada. Mingit vahet lõpptulemuses ei olnud, seega miks mitte minna lihtsamat ja kiiremat teed pidi.

Tarvis läheb:

175 g võid

175 g suhkrut

4 muna (M suurus)

200 g nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

1 tl vaniljesuhkrut

150 g punaseid ja musti sõstraid

Vahusta hästi pehme või, suhkur ja munad köögikombainis või käsimikseriga kohevaks heledaks vahuks.
Teises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja vaniljesuhkur.
Sega kuivained õrnalt vahuga kokku.

Võita keeksivorm.
Lõika küpsetuspaberist selline riba, mis kataks vormi põhja ja ulatuks mõlemalt poolt üle kitsamate äärte. Nendest ribadest tõstes on hiljem hõlbus keeksi vormist välja võtta.

Jaga nii tainas kui marjad mõtteliselt kolmeks.
Tõsta vormi põhja kolmandik tainast, laota peale kolmandik marju.
Tõsta marjadele teine kolmandik tainast. Mugav on tõsta supilusikaga suured törtsud ja siis ajada õrnalt spaatli või lusikaga laiali.
Tõsta tainale teine kolmandik marjadest. Ja nende peale viimane osa tainast.
Kõige peale laota viimane kolmandik marjadest. Neid võib õrnalt poolest saadik tainasse vajutada.
Küpseta 180 kraadi juures 45-50 minutit, kuni keeks on helepruun ja puutikku keskele torgates tuleb see sealt puhtana välja.
Lase 10-15 minutit vormis jahtuda, siis tõsta küpsetuspaberi abil välja.
Kaunista marjade ja tuhksuhkruga.

Suvikõrvits mündi ja küüslauguga

2011-07-29T04:12:00.000-07:00

Pea uue Eesti rahvusköögivilja staatusesse jõudnud suvikõrvits möllab peenras, poes ja turulettidel.

Suvikõrvitsast saab suppi, pirukat, kooki, moosi, täita ja praadida või lihtsalt praadida õisi, täita vilju (kukeseente, singi ja juustuga näiteks, jube hea!) ja küpsetada seejärel ahjus, grillida, praadida jne.

Üks lihtne, aga väga maitsev moodus suvikõrvitsa valmistamiseks on praadida ta kergelt pannil läbi ja siis maitsestada mündi ja küüslauguga. Sobib kas iseseisvaks toiduks või grillitud liha/kala kõrvaseks. Külmalt väga hea antipasti, näiteks bruschetta kattena.

Tarvis läheb:

1 noor ja krõmps suvikõrvits, tükeldatult
1-2 sl oliiviõli
peotäis mündilehti, hakitult
1 tl valge veini äädikat
2 sellesuvise küüslaugu küünt riivitult või läbi pressi vajutatult
meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart

Kuumuta pannil õli. Lisa suvikõrvitsa tükid ja prae 7-10 minutit, kuni viljaliha on läbipaistev, aga mitte liiga pehme (loe: lödi). Tõsta kaussi.
Lisa hakitud mündilehed ja pressitud või riivitud küüslauk. Pritsi peale valge veini äädikas. Maitsesta meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Sega õrnalt, aga hoolikalt läbi.
Süüa võib ka kohe, soojalt. Aga eriti maitsev on järgmisel päeval, kui suvikõrvits on saanud öö läbi külmkapis maitsestuda.

Pildikesi meie aia müntidest: esimene Tuulilt kevadel mündibeebina saadud, nüüd suur ja elujõuline eriti tugeva maitsega münt. Kasvab potis, sest ei taha lasta laiutama:).
Teine on tavaline piparmünt. Kolmas, põldmünt, on maitselt nõrgem kui teised mündid, aga mõnikord ongi just vaja sellist mahedamat. Neljas on poest maitsetaimeriiulist ostetud, nüüd korvis mullas kasvav münt, mille nimi oligi "münt", nii et võta nüüd kinni, mis münt see täpselt on (münt on perekond, kuhu kuulub üle 10 liigi erinevaid liike: piparmünt, põldmünt, rohemünt, pikalehine münt ja mis kõik veel). Lehed on tal igaljuhul ümaramad ja väiksemad kui piparmündil.
Münt leiab meil hästi palju kasutust: maitsetaimena salatites, kastmetes (jogurt-münt-küüslauk), liha maitsestamiseks (lamba juures asendamatu), koogis (toorjuustukook mündi ja laimiga,mmm) ja muidugi teena. Talvel täpselt samuti, siis ikka kuivatatult. Nii et võib-olla ikkagi lasen oma potti vangistatud mündid ka vabadusse, las vohavad, küll me nad lõpuks ikka ära sööme!

Külm peedisupp

2011-07-25T08:01:00.001-07:00

Leedukad kutsuvad seda "šaltibarščiai", venelased "svekolnik". Lätlastel on ka oma supp. Mis neil vahet on, sellest ma täpselt aru pole saanud (ilmselt juurikate vahekord supis, leedukatel tundub põhiline või kohati isegi ainuke olevat peet) ja ega see vist väga tähtis polegi. Kindel on, et kõik nad on 1)külmad, 2)tehakse keefirist ja 3)koostises on peet. Eestisse on ka külmsupid jõudnud ilmselt just sealt, lähimate naabrite juurest idast ja lõunast.
Oleme ikka suviti külma suppi teinud, ka seda peedi oma. Keefiri sisse külmkapist varem keedetud köögiviljad, hapu- või värsket kurki ka, maitserohelist, muna peale ja valmis! Ka nii on väga hea.
Aga sel aastal käib supp veidi teisiti, on ekstra maitsev ja tänud selle eest lähevad Liinale. Nimelt olen paaril korral saanud süüa tema külma peedisuppi (püreestatud versioon), mis maitseb paremini kui kõik taolised supid kokku, mida ma üldse elus saanud olen, kaasaarvatud külma peedisupi kodumaadel. Saladus on supi tegemises from scratch, mitte eelmisest söögikorrast jäänud köögivilja kasutamises (arvatavasti just see on olnud aegade hämaruses üks sellelaadse külmsupi sünni ajendeid, aga ma teen nüüd ikkagi teisiti) ja puljongi kasutamises, selmet puistada kartulid-porgandid-peedid lihtsalt keefirisse ujuma. Kulub sutsuke rohkem aega ja vaeva, aga maitsev tulemus on seda igati väärt. Pealegi valmib ka sel viisil ikkagi supp kergelt ja kiirelt, aega läheb rohkem ainult puljongi jahutamiseks. Puljongiks võib olla isekeedetud kondipuljong, fondist või kuubikust tehtu. Retsepti köögiviljade suurus on see tavaline keskmine.

Meie külm suvine külm peedisupp käib nüüd niimoodi:

veidi rapsiõli
2 porgandit
4 kartulit
500 ml veisepuljongit
2-3 keedetud peeti
2 värsket soolakurki+paar sl kurgisoolvett
2 küüslauguküünt
hakitud maitserohelist: tilli, koriandrit, rohelist sibulat
1 tl sinepit
suhkrut
soola

Serveerimiseks:

paar keedetud muna
maitserohelist
musta pipart

Tükelda kartulid ja porgandid (ikka värsked, sellesuvised) üsna väikesteks tükkideks.
Kuumuta paksupõhjalise poti põhjas veidi õli ja passeeri köögivilju selles umbes 5 minutit.
Vala peale puljong, lase keema.
Keeda köögivilju maksimaalselt 15 minutit, siis jahuta, ikka koos puljongiga.
Tükelda kurgid ja riivi peet jämeda riiviga.
Vala keefir suurde kaussi ning lisa kurgid ja peet.
Lisa jahtunud puljong koos kartulite ja porganditega.
Vajuta läbi pressi või riivi supi sisse küüslauguküüned.
Lisa hakitud maitseroheline.
Maitsesta sinepi, soola, suhkru ja kurgisoolveega.
Nüüd võiks supp ideaalis külmas maitsestuda vähemalt tunnikese.
Serveeri suppi hakitud keedetud muna ja maitserohelisega. Soovi korral jahvata peale ka musta pipart.
Minu supi peal on koriandriõied, mis maitsevad vürtsikalt ja kergelt pipraselt, seega pipart vaja ei läinud.

Vaata ka:

Kaljaokroška

Külm supp lehtsalatist

Küpsisetort, teate ju küll:)

2011-07-20T08:07:00.000-07:00

Sooja ja suvise lihtsa elu lainetes suplemist jätkates: küpsisetort!
Jah, suuremat sorti pesakonda kantseldades tuleb ette ja mitte harva, et on hädasti tarvis teha kõigi põnnide lemmikut kihiti laotud küpsistest erinevate täidiste ja katete/glasuuridega.
Tegelikult ju suurepärane lahendus puhuks, kui ei taha ahju kuumaks ajada ega ole aega keeruliste ja aeganõudvate koogišedöövritega mässata. No ja maitseb küpsisetort ju mitte ainult põngerjatele, see on tõeline nostalgiakook, mille erinevaid versioone sai juba plikatirtsuna S.Masso rohelisekaanelise "Laste kokaraamatu" ainetel katsetatud.

Hommikul 15 minutiga kokku ladudes ja päevaks külmkappi maitsestuma jättes saab õhtu lõpetuseks just paraja magusaampsu.

Sellest kogusest jagub 8-le, kui kõik lepivad ühe tükiga.

Tarvis läheb:

1,5 pakki Selga šokolaadimaitselisi küpsiseid ehk 24 tükki
400 g maitsestamata kohupiima
250 g hapukoort
paar sl suhkrut (võib ka täitsa ilma, küpsised on ju magusad)
100 ml piima küpsiste leotamiseks
marju: maasikaid, vaarikaid, sõstraid, mustikaid jne

Sega omavahel kreemiks kohupiim ja hapukoor, maitsesta soovi korral suhkruga. Lao sobiva suurusega vaagnale küpsised 8-kaupa kihis, kokku tuleb 3 kihti.
Esimesest kihist alustades: kasta iga küpsis üleni taldrikusse valatud piimasse ja aseta vaagnale, kuni 8 tükki on kenasti üksteise kõrval kolmes reas.
Määri peale 1/3 kreemist.
Kreemi peale lao jälle 8 piimasse kastetud küpsist ning määri jälle 1/3 kreemist.
Ja taas küpsisekiht.
Nüüd aseta küpsisetort külmkappi vähemalt 4-5 tunniks settima.
Vahetult enne serveerimist kata viimase kolmandiku kreemiga ja kaunista soovikohaste marjadega.

Värske kartul kodujuustuga, sarjast suve parimaid maitseid

2011-07-20T01:31:00.000-07:00

Blogis polegi ammu ühtegi toiduretsepti olnud. Tundub kuidagi imelik ja liiga tavaline kirjutada sibula ja võiga praetud kukeseentest, kurgi-tilli-hapukooresalatist, värskest kartulist või ja soolahelvestega, pruuni võiga lillkapsast ja magustoiduks kausitäiest maasikatest või jääkülmadest arbuusilõikudest. Aga kõike seda ja muud värsket kraami on võimalus süüa ainult suvel ja sellest võimalusest olengi võtnud viimast!
Värske kartul külma kodujuustukastmega on ka üks tavaline, aga nii mõnus toit, mis maitseb sellisena ainult praegu, kui kartul on veel magus, õrn ja pisike ja kodujuustu sisse saab hakkida värskeid maitset täis ürte. Isegi tavalise lehtsalatiga toimib fenomen, et just peenralt nopituna maitseb ta nagu imeasi. Ülejäänud aasta lehtsalati ostud võin küll vist ühe käe sõrmedel üle lugeda, kui sedagi. Ja siis läheb ta ka ainult dekooriks, mitte suhupistmiseks:)
Ärge nüüd arvake, et ma teid täitsa totudeks pean ja õpetan sellist iseenesestmõistetavat toitu tegema. Üldse ei õpetagi, aga leian, et sellised lihtsad suvetoidud tahavad lihtsalt mõnikord meeldetuletamist ja muidugi jäädvustamist, et talvel heldimusega meenutada:)

Kodujuustukaste:

300 g maitsestamata kodujuustu
250-300 g hapukoort
hakitud maitserohelist: tilli, sibulavarsi. murulauku, peterselli, koriandrit jne
soola maitse järgi

Sega kõik omavahel. Vala just keedetud kuumadele värsketele kartulitele. Mmmm....

Peipsi ääres Sibulateel

2011-07-13T07:43:00.000-07:00

Sellesuvine Eesti avastamise retk sai ette võetud ida poole. Peipsiveer ja Sibulatee kõlasid piisavalt põneva, saladusliku ja ahvatlevana, et veeta sealkandis mõned kogemata sülle sadanud lastevabad päevad.

Alustuseks Alatskivil

Renoveeritud Alatskivi lossi avamispidustused toimusid paar päeva peale seda, kui me lossi külastasime, nii et terve loss oli kaunisti üles sätitud, värske ja vuntsitud. Isegi liiga, natuke oleks ikka kopituselõhna ka tahtnud tunda:)

Südasuvele kohaselt lõhnasid lossi juurde kuuluvas väärikas pargis hullutavalt vanad õitsevad pärnad ja ka roosiaed oli täisõites.

Mulle üllatusena oli lossi teisel korrusel endale ruumid saanud sealtkandist pärit helilooja Eduard Tubina muuseum. Liiga palju, et mitte öelda suurt midagi ma seni meie suurest heliloojast, Eesti esimese balletti "Kratt", 10 (!) sümfoonia, mitmekümne koorilaulu jne autorist ei teadnud. Muuseumis oli tõeliselt tore väljapanek. Muuhulgas saime teada, et Tubin oli ka suur toiduarmastaja ning fotohuviline, sellega seoses tekkis lausa isiklik side!

Et Alatskivi lossi restoran oma miljöö ega menüüga ei tundunud just möödapääsmatult külastust nõudvana, rändasime

edasi: Kallaste

Apokalüptiliselt tühjade (tegelikult iseloomustab see kogu piirkonda, kus kõik on?) tänavate, peaväljaku ja järveäärse vana vene kaluriasustuse vahel sõites tekib kummaline tunne. Kas see on tõesti Eesti? Ahhetasin ja ohhetasin ja imestasin ja minestasin. Kallaste huvitavast ajaloost saab lugeda siit. Ühtegi söögiasutust ma ei näinud, paar neile viitavat märki majadel oli, aga kõigi uksed olid paraku kinni.

Kallastel asub ilus liivakivi paljand, mis väidetavalt on Eesti suurim. Eestikeelse infotahvliga paljandi enda ning Peipsi kalade ja lindude kohta oli üsna keeruline tutvuda, sest nagu allolevalt pildilt näha, oli selle ees sügav mudaauk:) Hädast aitas välja teisel küljel olev venekeelne jutt.

Ja Peipsi ise! Nägin seda järve esimest korda elus. Ja olin täiesti lummatud ta suurusest ja ilust. Hiiglaslik, ei otsa ega äärt. Ujudes tuletas seda, et oled järves, mitte meres, meelde ainult suhu trügiv mage vesi.

Liivakivi paljandi juurest toob linna tagasi rajake, ühel pool surnuaed, teisel aiamaad:

Nende aiamaade põllulappidelt saime esmast aimu ka sellest, mis veel tulemas: lõputud Peipsiäärsed sibula-, kartuli- ja tillipeenrad, mida haritakse hoopis teisiti kui meie seda harjunud nägema ja tegema. Alloleval pildil on tegu veel mitte kuigi lopsakate peenardega, Kolkja piltide juures on näha tõeliselt vohavaid sibulaid. Siin köitis mu tähelepanu pigem ilmarahva ette sätitud ihupesu:) Või noh, mis ilmarahva, nagu juba öeldud, nägin kogu Kallastes veedetud paari tunni jooksul kahte või kolme inimest...

"Apollo Belvedere"

Kallastes süüa küll ei saanud, aga see-eest pakkus väga mõnusa elamuse Alatskivi lossi juurde kuuluvasse vanasse tallimeeste elamusse tehtud söögikoht Apollo Belvedere. Vahemaad Alatskivi-Kallaste-Kolkja-Nina marsruudil on väikesed, sõit ühest kohast teise ei võta aega kuigi kaua.

Esmapilgul kummalise itaaliapärase nime taga on oma lugu: nimelt olla kunagi 19. sajandi lõpus keegi lossiomanike sugulane saanud Monte Carlo kasiinos suure võidu. Tagasitee Eestisse tõi ta läbi Itaalia ja sealt taris ta kaasa Apollo Belvedere kuju. Ontlikele ja alalhoidlikele eestlastele muidugi ei meeldinud ei hasartmängimine ega selle läbi võidetud raha eest ostetud kuju ja see paigutati seisma metsa, selmet kaunistada lossiesist. Konstantin Päts laskis 30-ndatel kuju Kadriorgu viia, kus ta seisab tänaseni.
Restoranis võttis meid vastu (loomulikult) täielik inimtühjus, kõvahäälse "tere" peale ilmus köögiukse vahele rõõmus ja korpulentne vene aktsendiga eesti keelt kõnelev proua, kes osutus kokaks. "Muidugi saab süüa! Istuge, ma kohe praen kala!" ja tagasi köögis ta oligi, lubades veel enne, et kohe tuleb ka perenaine.
"Apollo Belvedere" perenaine on soomlane Marja Korpimäki. Ta rääkis, et esialgu olla nad tütrega soovinud osta maja Toskaanas, et teha sinna restoran. Siis aga sattus müügisoleva Alatskvi lossi tallikompleksi peale ja ostis selle ära. Meie võime olla selle üle muidugi ainult väga õnnelikud, et Marja Toskaana asemel Sibulateel maandus, sest söögikoht on tõeliselt mõnus. Lihtsate vahenditega on loodud hubane ja vanahõnguline atmosfäär. Suurtest akendest voolab sisse parajalt valgust, ent ka lühtrid põlevad, luues juba sisse astudes meeleolu, et oled oodatud. Seintel on maalid, mida on võimalik niisama vaadata või kaasa osta. On ka väike nurgake, kus riiulil lebavad uut omanikku ootavad antiikesemed: peamiselt nõud ja muud söögi- ja köögiriistad, samuti kohalik käsitöö: villased sokid, kindad, kaltsuvaibad jms. See väike kaubanduslik tegevus ei ole absoluutselt häiriv, vanades asjades on põnev sobrada ja kogu käsitöövalik on ehe ja aus ning väljendab piirkonna traditsioone.

Menüü on lihtne ja lühike. Söögiks pakutakse kohalikku ja hooajalist. Mida veel tahta ühelt väikese maakoha söögimajalt! Hindade kohta saaba aimu allolevalt fotolt.

Sõime Peipsi kalasuppi ja päevasuppi, milleks tol päeval oli kalaseljanka ahvenast ja suitsulatikast. Lisaks veel praetud ahvenat värske kartuli, värske soolakurgi ja tomati-lehtsalati-rohelise sibula salatiga. Jääkülm vesi serveeriti vanast nõukaaegsest piimapudelist, ciabatta-laadne leib oli ise küpsetatud ja veel ahjusoe. Taluvõi ja soolahelbed sinna juurde. Magustoiduks imehea ja õhuline kohupiima-kamavaht värskete mustikatega. Toidud tõi lauda perenaine ise, seletades, mis täpselt taldrikul on, kust see on saadud ja kuidas valmistatud.
Marja sõnul olid neil algul olnud kokaga pikad ja emotsionaalsed vaidlused teemadel kui palju peaks kartuleid kala juures olema, kas salat peaks olema hapukoorega või ilma jne. Nii ongi aga sündinud parimast saadaolevast toorainest tõeliselt maitsvad toidud, milles nii Eestit kui Soomet. Nii maitsvad, et käisime Marja juures veel järgmisel hommikulgi, siis saime kohvi kõrvale just ahjust tulnud lehttainasaiakesi moosi ja glasuuriga (viinerit soome keeles).

Ehkki Marja oli rõõmus, et sai meiega oma emakeeles jutustada, räägib ta kenasti ka eesti keelt. Kohalike kalameeste, köögiviljakasvatajate, seeneliste ja marjulistega tuleb seda ju restoranipidajana tal teha nii või teisiti.
"Apollo Belvedere" on lahti ainult suvel, seekord poole augustini. Kiirustage!

Kolkja

Mulle tundub, et turistina, nagu mina, Peipsiveeres käies, saab Kolkjas ja sellele kohe järgnevas Varnjas ringi luusides ja õuedesse sisse piiludes parima ülevaate kohalike vanausuliste elust-olust. Kolkjas asub ka Vanausuliste muuseum, mida mul küll kahjuks ei õnnestunud külastada, sest sattusime sinna ajal, kui ta oli kinni.

Kolkja jookseb ridakülana mööda Peipsi äärt. Tihedalt külg-külje kõrval, aed-aia kõrval asuvad maalapid, mis on äärest-ääreni täis sibulat-kartuli ja tilli. Sibul on uhke, kasvab põlvekõrgustes peenardes nii, et mõnel pool paistis sibulavarte seest vaid peenarde vahel toimetava tädi pearätt:)

Ka korrusmajade ümbrus on tihedalt põllulappe täis. Lõpeb maja, algab sibulamaa!

Ei mingit eestipärast kündmist ega vagusid, kartulikasvatus käib nii:

Ma ütleks, et steriilsest Põhja-Eestist tulnule Kolkja on väga vabastav. Elamute juures saab nautida täiuslikku tohuvabohu ja stiilipuhast eklektikat. Ühe pisikese majakökatsi juures võib näha kõikvõimalikke materjale, värve ja stiile. Ja see on lahe.

Järvel käiakse ikka ka, suvel...:

...ja talvel:)

Et me olime üsna näljased (vt järgnevat Kolkja kala-sibularestorani osa), siis ühest õuest tulev suitsukala lõhn ajas nii hulluks, et julgesime minna küsima, kas kala saab osta. Peremees, kes seal asjatas, ei teinud sellise oma õue ronimise ja kalaküsimise peale suuri silmi (ega tegelikult ei kujuta küll hästi ette, mida arvata, kui näiteks minu oma õuele astuksid kaunil suveõhtul, kui perele head-paremat grillime, mingid suvalised tüübid ja küsiksid ka süüa:)), vaid ütles mõnusasti muheledes, et muidugi, tulge aga tunni aja pärast tagasi.

Muidugi läksime. Et ka siis veel kalad päris valmis ei olnud, jorutasime niisama seal õue peal, kust korjas meid üles samas tänavas paar maja edasi elav peremehe poeg, kes näitas lahkelt oma valdusi. Selgus, et tänavapoolt vaadates pisikese ja justkui mahajäetud maja taga on veel terve omaette maailm töökoja, pisikese laudaruumi (kus oli lehm ja 2-nädalane vasikas) ja hanedega!

Vanahärra ei tahtnud kastitäie värskete suitsulatikate eest mitte kui midagi, ehkki varem oli ikka just ostmisest juttu olnud. Rahapaberi edasi-tagasi taskutesse toppimise võistluse võitsime lõpuks siiski meie.

Kolkja kala- ja sibularestoran

Mnjah. Päris vastuolulised tunded. Esiteks on muidugi hea meel, et sellises kohas on üldse restoran. Tore, et maja on leidnud kasutust, inimesed saanud tööd ja interjööri ning kujunduselementide kaudu tutvustatakse vanausuliste toidu kõrval ka nende kultuuri.

Iseküsimus muidugi, kas see peab olema just sellises euroremonditud plastmassilõhnalises kataloogikaubamaja laadses vormis.
Tegelikult annavad just läbihekseldatud Kolkja ja Varnja sellisele lahendusel mõningase seletuse: sealse piirkonna ilumeel ja arusaam maitsest ei kattu enamuse meist omaga ja täielik virrvarr kuulub asja juurde. Kui on restorani tegemiseks saadud raha, mille eest saab sisustada "moodsamalt", siis seda on ka tehtud.
Tulemuseks värvitud tapeet (mäletate sellist asja?), millel rippumas kalavõrgud, kuhu sisse "ujuma" mässitud värvilised akvaariumikalade mulaažid. Laudadel tumerohelised elektrit täis (üldse sain pea kõiki asju puudutades seal elektrit, õpetus: pole vaja kõike näppida!) laudlinad, millel omakorda valged odavad masstoodang-pitslinikukesed.
Aga veelkord, nagu ma ütlesin, on maitsed erinevad ja võib-olla see kõik peabki nii olema ja väljendab sel viisil kohalikku omapära...ei tea, tõesti.
Samas on veel silme ees eelnevalt külastatud "Apollo Belvedere", mis oma pretensioonituses ja lihtsuses mõjub palju soojemalt ja usutavamalt. "Apollo" muidugi ei taotlegi vanausuliste elu-olu edastamist, kuid ka sealses sisekujunduses on kasutatud kohalikku käsitööd, mööblit ja nipsasjakesi, mis mõjuvad palju autentsemalt kui Kolkja restorani ülepingutatud väljapanek.

Söökide kohta ma suurt midagi öelda kahjuks ei saa, sest me saabusime pool kuus, aga restoran on avatud 12-18. Sõbralikult teatati meile leti tagant, et köök on juba kinni, aga saab veel salatit ja suppi. Veinilist nõuab eraldi äramärkimist, valge veini valikus näiteks on kolm jooki: Santa Barbara (oli hetkel otsas), Sovetskoje Šampanskoje ja Martini. Aga jah, ega vanausuliste traditsioonide juurde ei kuulugi ilmselt valgete veinide joomine. Samuti ei saa restoranis kohvi. Küll aga maitsesime tedremarana nastoikat ja jõime väga maitsvat teed, mida pakuti koorekaramelliga (koorega keedetud suhkur), mmmm...
Pildile jäid ka söödud sibula-hapukooresalat, mis oli täpselt nii hea kui üks sibula-hapukooresalat olema peabki, ei mingit vigurdamist. Õuna-juurviljasalat ei ole arvestades käimasolevat juulikuud, vähemalt esimese koostisosa osas, tehtud kohalikust hooajalisest toorainest. Ainsaks põhjuseks, miks ma selle salati proovimiseks võtsin oli see, et muid peale selle ja sibula oma enam polnud.
Kalasupp kapsaga oli maitsetu puljong paari põhjas hulpiva kapsalible, ühe kalariisme ja paari kartulitükiga. Võib-olla saab ka selles ainult end ja oma laekumise kellaaega (vahetult enne sulgemist) süüdistada, aga no ei olnud hea. Ka paljas kalapuljong ilma ühegi köögivilja- või mis iganes lisandita võib olla maitsev, aga see supp... Kahju.
Nagu ma juba ütlesin, peale salati ja supi muud enam ei saanud, ehk oleksid need toekamad kalaroad olnud ülimaitsvad. Kes teab. Seega ei pane teemat lukku ja lähen suurte lootustega järgmisel suvel uuesti.

Õnneks saime juba eelpool mainitud jultunud, kuid tulemusrikkal moel pagasnikusse kasti värsket suitsulatikat, mida otsustasime süüa oma ööbimiskohas.

Põhumajad

Nina külla on edumeelsed ökoinimesed püsti pannud kolm põhust tehtud maja, millest ühes elavad nad ise oma perega ja teistes pakutakse ööbimisvõimalust kaugelttulnuile.
Elektrijuhet majadesse ei tule, kogu vajaminev energia saadakse päikesest ja tuulest.

Pere valgepäised põngerjad ega koduloomad ei lasknud end meie kohalviibimisest absoluutselt häirida ja toimetasid oma igapäevaseid tegemisi rahumeeli edasi, isegi kui need hõlmasid meie ööbimismaja külastamist. Mingi mõnus hipilikkus oli üle kogu olemise.

Majade sisustus on lihtne ja kui vähegi võimalik, ise tehtud. Telekas oli toas küll olemas, aga telekanaleid sealt ei tulnud. Selle eest oli riiulitel korralik valik raamatuid, muusikat ja filme. Filmivalik oli ekstra esinduslik, alates Wong Kar-waist ja Krzysztof Kieślowskist kuni teoseni "Mahepõllumajanduslik kitsekasvatus":). Esimese kahega olen mõnevõrra tuttav, kitsekasvatuse filmi oli kindel plaan vaadata, aga ei jõudnudki.

Põhumajad asuvad otse Peipsi kaldal. Järveliival on lõkkeplats, kus saab grillida, istumiskohad ja siniseks võõbatud laud. Selle taga juba hämarduvas õhtus söödud Kolkja härrasmehe suitsutatud värske latikas oli elu parim suitsukala.

Tagasiteel põikasime läbi veel Kauksi ilusast liivarannast (tõeline kuurort männimetsa, kämpingute, grilliplatside ja muude sinna juurde kuuluvaga) ja ostsime Lohusuu onklite käest kaasa suitsulutsu (jube hea muide!) ja värsket hapukurki.

Minge vaadake ka! Need paigad janunevad selle järgi.

Toidublogijate dessant Sadama turule ja šokolaadi-rummijäätis

2011-07-10T07:06:00.000-07:00

9. juulil toimuski kauaoodatud ja hoolsalt plaanitud toidublogijate dessant Sadama turule. Mereäärse sadamakai pika leti vallutasid blogardid, kes pakkusid omatehtud soolaseid ja magusaid suupisteid, koogikesi ja hoidiseid. Neid viimaseid ma küll ise paraku ei näinud, kuna astusin üles hiljem, aga kuulsin lugusid Tuuli (Ise tehtud. Hästi tehtud) mooside tuulekiirusel letilt kadumisest. Dessantnikeks olid üles rivistunud:

Tuuli Mathisen, Ise tehtud. Hästi tehtud

Kaare Kangro, Koopatibi küpsetab…

Ragne Värk, Kokkama Ragnega

Piret Hanson, Puhas rõõm

Andra Kalda, Andraga kööginurgas

Priit Vahar, Profa toitub

Triin Paaver, Laualamp

Martiina Anni, Tegemisi-toimetusi

Marju Randmer, Tassike elu topelt koorega

Elis Toompuu, Elis köögis

Aet Trisberg, Aet köögis

Ülle Jukk, Tiramisust ja Fatamorganast

Liina Karron, Aglio e Olio

ja mina ise ka.

Et letitagune hõivati nii kuis plaan ette nägi alates kella 12-st kolmes vahetuses ja mina sain turule alles kella 14-ks, on ka fotodel näha ainult osasid meist.

Kui see välja jätta, et lõpuks vajus mere ja sadama peale paks tihe udu, mis lükkas edasi sobivat ilma ootama meie ühise laevasõidu Tallinna lahel, oli kõik super: meeleolu, toit, inimesed, turg ise. Nii trehvamine juba sõbraks saanud blogarditega kui esmakohtumised.

Suur tänu sulle, Liina, et selle asja korraldada võtsid!

Ülle (Tiramisust ja Fata Morganast) põlle näete, äge ju, kas pole. Lillede ja Ülle vahel on minu letijupp ja tähelepanelik leiab fotolt mu endagi:)

Kõik see, mis teiste tehtust minu suhu jõudis, oli ülimaitsev. Järgmisel fotol näiteks on Triinu (laualamp) ahhetamapanev suupistetevalik kuivatatud tomatitest, hapukurgist, kiluvõist, saiast ja moonikrõpsudest. Kõik on ise tehtud! Salvrätikut on minu fotol näha ainult natuke, täpsemalt kirjutab sakuskataldriku autor oma imeasjadest ise siin. Triinu suupistete taga ja allpool oleval fotol on Elise (Elis köögis) kitsejuustu, maasikate ja palsamikreemiga bruschettad, minu lemmikud! Niikaua kui maasikaid veel jätkub, saab neid kindlasti ka minu kodu söögilaual näha.
Kõike ise maitsta ei jõudnud, ehkki oleks väga tahtnud. Vaatamata treenitusele söömise vallas ei mahtunud lihtsalt rohkem. Ja palju oli juba muidugi otsas ka. Koju ostsin kaasa Martiina (Tegemisi-toimetusi) tehtud kahte erinevat müslit ja loomulikult on mõlemad juba ära proovitud ja suurepärasteks tunnistatud, ekstraaplausi saab šokolaadine seemnemüsli (jajah, lugesin ise ka esialgu pakilt, et "seenemüsli":))!

Ise ma pakkusin seekord jäätist, suvi ju ikkagi! Oli ka ilus plaan serveerida jäätist omatehtud vahvlitest. Kui 50 krõbedat vahvlit dessandile eelnenud poole öö ajal valmis said, jätsin nad lahtise akna juurde seisma ja hommikut ootama. Hommikul vaatas mulle vastu lössis pehmete vahvlite hunnik, mis õhuniiskusele ei olnud vastu pidanud. Tegijal juhtub ja järgmisel korral olen vahvlite osas targem.
Ega sellepärast muidugi jäätis söömata jäänud, see jõudis magusasõpradeni lihtsalt topsis, ühest portsust jõudsin vahetult enne uue omanikuni jõudmist pilti ka teha:

Ja muidugi paljuküsitud retsept, siin see on:

Šokolaadi-rummijäätis

400 ml 35%-list koort
300 g magusat kondenspiima
200 g tumedat šokolaadi (kasutasin Kalevi "Bitterit")
1 ampull rummiessentsi
2-3 sl rummi

Haki šokolaad. Pane kõik koostisained jäätisemasinasse ja valmista jäätis.

Käsitsi tehes vahusta koor pehmeks vahuks, sega hoolsalt ülejäänud ainetega ja pane karbiga sügavkülma. Sega külmuvat segu tunniajaste vahedega kaks korda, siis jääb tulemus ühtlasem.

Järgmiste kordadeni!

Caponata, tallekarreest ka

2011-07-04T01:13:00.000-07:00

Ei saa veel peale eelmist postitust kohe Sitsiiliast minema. Caponata* on sealtsamast pärit tugevamaitseline magushapu köögiviljaroog, mille põhitegijaks on pommu ehk baklažaan, seller ja tomatid.Kodumaiste baklažaanide valmimiseni on veel veidi vaja oodata, aga turul ja poodides on praegu saada väga ilusaid väikseid ja värskeid lõuna poolt tulnud pommusid.
Caponata on selles suhtes universaalne toit, et teda sobib süüa eeltoiduna, eraldi pearoana, bruschetta kattena või liha- ja kalakõrvasena. Samuti ei ole üldse tarvis kinni pidada rangelt koostisainetest ega nende kogustest. Kui oliivid ei meeldi, jäta välja! Kui tahaks sellerit rohkem tunda, pane aga juurde!
"Culinaria Italy" (toimetaja Claudia Piras) andmetel alustas caponata oma võidukäiku hoopis kalaroana, mida pakuti Sitsiilia sadamkõrtside caupone'des ja mis koosnes kalmaarist, baklažaanis ning sellerist, ülevalatuna magushapu kastmega. Kõlab küll ju väga hästi! Üks ootamatumaid caponata versioone on caponata San Bernardo, kus baklažaanid serveeritakse kastmes, mis on tehtud šokolaadist, mandlitest, suhkrust, äädikast ja krõbedast saiapurust. Hmmm...selle roa maitse ettekujutamine nõuab juba päris korralikku sisseelamist. Aga väikese vihjena San Bernardo moodi caponatale lisasin ka enda omale natuke röstitud mandlilaaste ja tuleb tunnistada, et magus krõbedus, mis neist toidule lisandus, oli väga mõnus!

Tarvis läheb:

u 500 grammine pommu
6+3 sl oliiviõli
1 hakitud sibul
2 sellerivart
1 purk (400 g) purustatud tomateid
150 g rohelisi oliive
2 sl pestud ja nõrutatud kappareid
3 sl valge veini äädikat
2 sl suhkrut
meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart
2 sl seedermänniseemneid või mandlilaaste
basiilikulehti

Lõika baklažaan u 2,5 cm suurusteks tükkideks.
Kuumuta pannil 6 sl oliivõli. Lisa baklažaanitükid ja prae need õlis kuldseks, u 3-4 minutit. Sega vahepeal.
Tõsta baklažaanitükid küpsetuspaberile, mis imab endasse üleliigse õli.
Haki sibul, tükelda seller.
Lõika oliivid pooleks. Kui kasutad kividega oliive, eemalda kivid.
Vala pannile 3 sl oliivõli ja kuumuta selles sibul madalal kuumusel läbipaistvaks, umbes 5 minutit.
Lisa seller ja purustatud tomatid.
Maitsesta soola ja pipraga. Hauta 5 minutit.
Lisa oliivid, kapparid, baklažaanitükid, veiniäädikas ja suhkur.
Lase vaiksel tulel u 15 minutit kaane all haududa, kuni köögiviljad on täiesti pehmed ja äädikas aurustunud. Kui tundub, et vedelikku on vähe, lisa veidi vett.
Sega hulka kergelt kuumal pannil röstitud seedermänniseemned või mandlilaastud ja basiilik.
Parimana maitseb toatemperatuuril.

Taimetoitlased võivad siinkohal postituse lõppenuks lugeda ja alustada baklažaani tükeldamisega.

Omnivooridele aga jätkuks veel, et caponata sobib imehästi grillitud tallekarree kõrvale. Või siis vastupidi, caponata seltsi sobib suurepäraselt talleliha:)

Karreetükid sain ikka säältsamast Nõmme turu lambapildiga putkast, mida olen varemgi maininud. Letis on sellised tükid nagu pildil parempoolne. Peale kodust metamorfoosi, mis sünnib tänu veidikesele noaga sehkendamisele (liigne rasv küljest ära lõigata ja kont puhtaks kraapida), saab vasakpoolse karreetüki. Maitseasi:)

Karreetükid panin kilekotti, juurde mõned purustatud küüslauguküüned ja rosmariinioksad. Lisaks paar supilusikatäit oliiviõli ja supilusika jagu sidrunimahla. Peale paari tundi külmkapis maitsestumist on liha küpsetamiseks või grillimiseks peaaegu valmis, lisada tuleks veel vaid meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart.

Küpsetusrežiim sõltub muidugi isiklikust maitsest, panni või grilli kuumusest, tükkide paksusest ja soovitud küpsuse astmest. Ma olen karreelõike ükskõik kas grillil või pannil küpsetanud nii, et kõrgel temperatuuril kõigepealt kaks minutit ühelt ja siis kaks teiselt poolt. Seejärel läheb liha fooliumisse pakitult 10 minutiks rahunema. Tulemus on selline medium ja well done vahepealne, seest veel õrnalt roosakas.

Aga lihaga või lihata, kes veel pole proovinud, võiks kindlasti caponata ära teha. Ja kes juba teavad, need teavad;)

*võõrkeelsed sõnad tuleks kirjutada kursiivis, aga siis kogu mu selle postituse tekst kubiseks kursiivist ja see oleks jällegi imelik

Arbuusigranita

2011-07-02T04:38:00.000-07:00

Sitsiillased tunnevad tohutut uhkust oma granitade üle ja õigustatult, sest kohapeal päikeseküpseks kasvanud sidrunid, apelsinid, maasikad, melonid ja arbuusid on vaieldamatult parim tooraine. Ja ehkki nad ise on täiesti veendunud, et teraline mahlajää on nende geniaalne leiutis, see siiski vist päris paika ei pea. Igaljuhul tsiteerib netilehekülg "Gourmet Sleuth" Alan Davidsoni raamatut "The Oxford Companion to Food", mis väidab, et dokumenteerimata andmetel tutvustas itaallastele mahlajääd Marco Polo, kes tõi idee 13-l sajandil Hiinast Veneetsiasse. Ja pole üldse kindel, kas Euroopas hakati mahlajääd valmistama kõigepealt Hispaanias või Itaalias. Ega see nüüd teab mis oluline polegi, kuidas granita ajalooga lood täpselt on.
Oluline on hoopis see, et ka meil on kõik olemas selleks, et valmistada seda jäist ja jahutavat desserti: vesi, suhkur, mahl, sügavkülmik ja mis põhiline, kuum ja päikesepaisteline ilm! Nagu sorbett, tehakse ka granita piima-koore-munadeta, vaid veest, suhkrust ja maitseandjast (puuvilja- või marjamahl, kohvi, mandlid, münt jne).
Jäätise kreemjat ega sorbeti siledat tekstuuri granita juures vaja pole. Põhimõtteliselt on tegu lihtsalt jäätatud mahlaga, mis on kahvliga tükiliseks segatud.
Valmistamine on lihtsamast lihtsam. Kõige olulisem töövahend on kahvel!

Jahutav arbuusigranita:

650 g arbuusikuubikuid, seemned välja võetud (umbes liitrijagu, kasutasin suurest arbuusist veerandit)
1, 5 dl vett
2,5 dl suhkrut
2 laimi mahl

Kõigepealt valmista siirup. Lase vesi keema, tõsta tulelt ja lisa suhkur. Sega, kuni suhkur on täiesti lahustunud ja siirup selge. Jahuta.

Püreesta arbuusitükid blenderis ühtlaseks tükkideta siledaks püreeks.

Pigista laimidest välja mahl.

Sega omavahel siirup, arbuusipüree ja laimimahl.

Vala segu külmakindlasse karpi ja pane see sügavkülma.

Kolme tunni pärast sega peaaegu läbikülmunud granita kahvliga hoolsalt teraliseks. Kraabi ka karbi servadest kõige rohkem külmunud osa lahti ja sega seegi ülejäänuga ühtlaseks.

Nüüd võib kasvõi kohe süüa, sest granita võibki vabalt olla poolkülmunud.

Aga kui on vaja kapis edas hoida hoida või ei jõua kohe kõike ära süüa, lase sügavkülmas lõplikult külmuda. Enne söömist tuleks pool tundi enne külmast välja võtta, natuke pehmemaks lasta sulada ja siis jälle kahvliga kohevaks ja teraliseks kloppida.

Kitsejuustupirukas tomati ja tüümianiga

2011-06-28T00:24:00.000-07:00

... või tomatipirukas tüümiani ja kitsejuustuga või tüümiani-kitsejuustupirukas tomatiga või lehttainapirukas tomati, kitsejuustu ja tüümianiga jne jne. Alati on üks tegu nimetamisega. Tahaks ju kohe pealkirjas kõik välja laduda, millest toit koosneb, eriti kui kõigil neil koostisosadel on oluline roll lõplikus maitses. Õnn, et ma ei tee just sageli, kui üldse, roogasid, milles palju rohkem kui 3 põhilist maitseandjat. Muidu näeks siinne blogi välja nagu mõningate söögikohtade viierealiste toitude nimetustega menüü.

Aga pirukast: kui tomat on juba täitsa tegija (allpool pildil on Intsu talu suured ja turult pärit pisikesed ülimagusad välismaised) ja tüümian parimas kasvueas, siis ei hirmuta mind ka soojad ilmad: ikka läheb kitsejuust seltsi, õhuke krõbe põhi alla ja pirukas ahju!

Tarvis läheb:

250 g leht- või pärmi-lehttainast
110 g (1 pakk) pehmet kitsejuustu (n. Soignon)
2 muna
1 dl hapukoort
1 tl soola
2 sl tüümianilehti
1 küüslauguküüs (soovi korral)
1 suur tomat või siis paar väiksemat või hoopis pisikesi kirsstomateid poolekslõigatult

kaunistamiseks tüümianioksi, pealejahvatamiseks musta pipart

Rulli tainas (kui oli sügavkülmast, siis ikka sulanult) õhukeseks. Vooderda 20 cm-ne vorm tainaga, nii et moodustuksid ka servad. Jälgi, et põhja ei jääks auke ega pragusid.

Sega omavahel kitsejuust, lahtiklopitud munad (soovi korral võib lahtiklopitud munadest eraldada teelusikatäie ja sellega enne ahjupistmist piruka ääred üle pintseldada, jääb kuldsem!), hapukoor, sool, tüümianilehed ja purustatud küüslauguküüs, kui viimast kasutad.
Viiluta tomat õhukesteks viiludeks või poolita kirsstomatid ja lao need täidisele.
Küpseta eelkuumutatud ahjus 220 kraadi juures 10 minutit ja edasi 200 kraadi juures 15-20 minutit.

Ahjust võttes lase sutsuke jahtuda, jahvata peale mõned keerud musta pipart ja kaunista tüümianioksakestega.

... ja peale vaba käega salatilehtede laialipuistamist lahkub võtteplatsilt noor toidustilist, et jätkata liivakoogi ja mulla-murusupiga:)

Vahuveinitarretis marjadega

2011-06-21T05:55:00.000-07:00

Mis juhtus? Kuhu suvi kadus?
Täna on ikka eriti hull lugu, sest plaanis oli muruniitmine ja lillepeenarde korrastamine. Mida sa niidad ja rohid ja sätid, kui iga poole tunni tagant tuleb uus sahmakas vihma? Vähe sellest, välgutab ja müristab ka veel! Kõik kodumasinad on igaks juhuks seinast välja võetud, nii et süüa teha ega midagi head küpsetada ka ei saa. Teleka ja raadioga sama lugu.
Positiivne kogu selle koleduse juures on see, et saan nüüd mahti lisada blogisse ühe mõnusa suvise magustoidu retsepti.
Vahuveinitarretis marjadega on täiesti suvine, pidulik ja kergelt joovastav mullikestega magustoit. Et praegu on kodumaistest marjadest valminud vaid maasikad, võtsin ülejäänud marjad sügavkülmast (jah, ma ei ole ikka veel seda uueks hoidistamishooajaks tühjendada suutnud). Sellest ka vaarikate ja mustikate kohmetanud olek järgmisel pildil. Mõne aja pärast, kui marjahooaeg on täies hoos ja valminud on nii sõstrad, mustikad kui vaarikad, on sellist tarretist muidugi eriti mõnus teha.
Et kuumtöötlemist ei toimu, on tarretises säilinud parasjagu alkoholi. Et lapsed kurvalt suurte tarretiselimpsimist pealt ei peaks vaatama, tee neile eraldi portsud, kasutades mõnda limonaadi, näiteks Sprite'i või Kellukest. Ja alati on ju võimalus öelda, et see magustoit on alkoholiga ja teie, sõbrakesed, sööte hoopis...jäätist! Usun, et nad on rahul:)

Tarvis läheb:

u 450 g suvemarju: maasikaid, mustikaid, vaarikaid, sõstraid (võib ka külmutatult, sulatada pole sel juhul vaja)
500 ml külma magusat vahuveini
20 g želatiini
1 dl külma vett
soovi korral paar sl suhkrut

Tükelda suuremad maasikad, teised marjad võivad jääda terveks.
Jaga marjad tarretisevormidesse, selleks sobivad hästi kausikesed või kasvõi väikesed kohvitassid.
Sega želatiin kuumustkannatavas nõus külma veega.
Paisuta 5 minutit.
Kuumuta segades želatiini täieliku lahustumiseni, ära keema lase.
Jahuta želatiinisegu aeg-ajalt segades umbes 15 minutit.
Soovi korral lisa segule paar sl suhkrut. Muide, tegu ei ole eriti magusa magustoiduga, sest ükskõik kui magus vahuvein ka poleks, on ikkagi tunda veidi veini hapukust. Ka marjad pole ju üdini magusad. Mulle see hapukus just meeldibki, aga see on puhtalt maitse asi, nii et kui keegi soovib magusamat tarretist, siis on vaba voli suhkruga kaasa aidata.
Vala sulanud želatiin ühtlase nirena külma vahuveini hulka, viimast õrnalt, aga pidevalt segades.
Vala vahuveini-želatiinisegu marjadele.
Lase külmkapis vähemalt 4 tundi tarretuda.
Tarretise vormist kergemalt kättesaamiseks aita külgedelt veidi noaga kaasa või kasta vorm hetkeks kuuma vette.
Vahukoore sõbrad võivad magustoitu serveerida tupsukese vahukoorega.

Kes on harjunud toimetama želatiinilehtedega, siis neid tuleks võtta 5 tk.

Leota lehti väheses külmas vees 5-10 minutit ja seejärel pigista kuivaks.

Kuumuta u 1,5 dl vahuveini ja sulata selles želatiinilehed.

Jahuta segu veidi ja sega külma vahuveini hulka. Muus osas tarretise valmistamine sama kui pulbriga.

Ja juba piilubki päike tuppa! Tegelikult ei ole ju põhjust ilma pärast viriseda: taimed on kastetud ja õues on vihmast hoolimata üsna soe. Ja pealegi, on ju alles kevad! Suvi algab täna kell 20.16. Selle puhul võiks ju ühe kihiseva marjatarretise endale lubada küll:)

Ilusat, sooja, päikeselist ja maitsvat suve kõigile! Nautigem seda lühikest aega aastast, kus meil on võimalik kogu söögilaud katta ainult kodumaise värske kraamiga.

Mu retsept ilmus ka Eesti Päevalehe vahel olevas Veinilehes koos artikliga alkoholi kasutamisest toiduvalmistamisel (17. juuni 2011)

Isetehtud jäätee

2011-06-15T07:37:00.000-07:00

Ei-ei, juttu ei tule sellest, kuidas koduste vahenditega mandri ja saarte vahelist liiklust korraldada. Vaatamata teema põnevusele ollakse siin blogis ikka hooajalised!
Suvi on oma parimat poolt juba näidanud, loodetavasti praegune vihmane ja jahe periood on vaid kerge kosutav hingetõmbepaus, et nii meie kui loodus jaksaksime taas kuumust nautida.
Aga nii nagu loodusele, kulub ka meile suvel jahutav värskus ära.

Kui vikipeediat uskuda, siis olla jäätee populaarsus alguse saanud 1904. aastal USA-s, St. Louis'is (tervitused, Kaisa-Leena!) maailmanäitusel, kus keegi teekasvataja, keerulise nimega härra Inglismaalt, tutvustas seni rohelise teega harjunud ameeriklastele musta ~~india~~ India teed. Härra õnnetuseks sattus maailmanäitus samale ajale kuumalainega ja mitte keegi ei soovinud teed proovida. Teekasvataja ei jätnud jonni: jahutas tee, lisas sellele jääkuubikuid ja pakkus seda hoopis karastusjoogina. Heureka!

Teetõmmise võib teha kuivatatud erinevat sorti teedest. Mina läksin kõige lihtsama vastupanu teed ja kasutasin lihtlabaseid musta tee pakikesi. Kui soe teetõmmis on valmis, siis tuleb sellele lisada külma vett. See samm pidavat aitama kaasa sellele, et tee ei hägustuks ja et ei tekiks valmis jooki "õliseid" laike (ei oska paremini end väljendada, aga teate ju küll, millest ma räägin). Ja teiseks, nii jahtub jook kiiremini.

Tarvis läheb:

2 l vett (1 l kuuma, 1 l külma), 3 musta tee kotikest, 3-4 (pipar)mündioksa, 1,5 dl suhkrut, poole sidruni mahl, lisaks veel (pipar)mündioksi ja sidrunilõike

Pane kannu teepakid, mõni mündioks ja suhkur.
Vala peale 1 l jagu kuuma vett ja lase seista 15 minutit. Sellest staadiumist on tehtud kõrvalolev pilt. Sega korra kergelt, et suhkur lahustuks.
Lisa tõmmisesse poole sidruni mahl ja 1 l külma vett, sega läbi.
Vala sõela ja lehtrit kasutades pudeli(te)sse ja lase külmkapis täiesti külmaks minna.
Serveeri jääkuubikute, sidrunilõikude ja värske mündiga.

Edit 19. juuli 2011: osalen selle postitusega Nami-Nami kooskokkamises "Suvised värskendavad joogid".

Hooaja lõpetuseks: rabarbrikook kondenspiima ja beseekattega

2011-06-10T00:34:00.000-07:00

Kõigepealt sai lund kraabitud: kusagil siin peaks see rabarber peidus olema. Paar nädalat hiljem peenra ääres rõõmust peaaegu et minestatud, kui esimene nupsuke mulla seest paistma hakkas. Võrsuvaid varsi sai paitatud ja kiidetud kiire kasvamise eest, nende eest saladusse jättes (solvuvad veel muidu), et esimene rabarbrikook valmis kannatamatu rabarbrisõbra köögis ikkagi välismaisest kraamist.

Nüüd on tehtud kooke, kisselli, jäätist, tšatnit ja muud rabarbrist nii palju, et isu on selleks korraks täis ja marjaootus juba hinges. Peenrale veel jäänud varred lähevad tükeldatult sügavkülma, et talvises tardumuses meelde tuletada: olemas on ka kevad, suvi, tärkamine ja rohelus.

Selle hooaja absoluutne lemmik on aga siin: muredal põhjal magusa kondenspiima ja hapu rabarbri kreemine kooslus, mille peal veel õhuline besee. Kook oli nii hea, et nüüd siin selle postituse algust üle lugedes mõtlen, et võib olla ikkagi veel on veidi vara päriselt otsi kokku tõmmata...:)

Olen varem mitmel korral teinud nii kondenspiima-toorjuustu rabarbrikooki , kui lihtsalt beseekattega rabarbrikooki ja besee-rabarbrikorvikesi, mis kõik on ka väga mõnusad. Nüüd jäi silma üks kook Tuuli juurest: rabarber, kondenspiim ja besee koos tundusid olevat eriti eriti uhke ja ahvatlev kooslus.

Muutsin enda jaoks päris korralikult: põhi tuletab meelde kohupiima-plaadikoogi oma, selline pehme ja mure üheaegselt. Beseekiht ei ole kuigi paks, seetõttu jõuab küpsemise ajal muutuda veidi krõbedaks, mis on kreemise täidisega mõnusalt kontrastis. Küpsetasin koogi plaadil, mis on pool tavalise ahjuplaadi suurusest.

Tarvis läheb:

Põhi

150 g võid

1,5 dl suhkrut

noaotsaga soola

1 muna

3 dl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

Täidis

3 munakollast

400 g magusat kondenspiima

1 dl hapukoort

350-400 g tükeldatud rabarbrit

Beseekate

3 munavalget

1, 5 dl suhkrut

Põhja jaoks hõõru toasoe pehme või suhkruga heledaks kreemiks. Lisa sool, muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Küpsetuspaber lõika sellise suurusega, et plaadile asetades moodustuksid sellest plaadile umbes 3 cm kõrgused ääred, siis mahub kook ilusti sinna sisse ja midagi ei valgu küpsetades üle ääre.

Küpseta põhja 200-kraadises kuumuses 10 minutit, tõsta ahjust välja ja alanda ahju kuumus 180 kraadini.

Täidise jaoks klopi lahti munakollased, sega hoolikalt kondenspiima ja hapukoorega. Lõpuks lisa rabarbritükid, sega. Vala eelküpsetatud põhjale ja küpseta kooki 180-kraadises ahjus 30 minutit. Tõsta ahjust ja valmista beseekate.

Beseekatte jaoks vahusta munavalged suhkruga hästi tugevaks vahuks. Suhkur lisa vahustamise ajal kolmes jaos. Määri koogile. Küpseta veel 180 kraadises ahjus umbes 10 minutit, kuni pind hakkab võtma kuldset tooni.

Lase koogil jahtuda, lõika märjaks kastetud noaga (ei lõhu beseed) tükkideks.

Kõik blogis leiduvad rabarbritoidud on ritta pandud siia.